Nii, nüüd kui jällegi on kinnitust saanud väide, et on teisigi inimesi, kes mõtlevad samamoodi kui mina, võib vist olla õnnelik:)
Olen alati arvanud, et teistmoodi olemine on hea ja vabastav, kuid kuualates kõrvalt vastupidiseid arvamusi on väga masendav. Positiivseid emotsioone tuleb aga ise esile kutsuda, et siin maailmas eksisteerida saaks.
Nii ka sellel pildil, mis tehtud umbes kuu tagasi - kas pole mitte veetlevad vormid ja värvid? On küll sügis, mis kipub masendust tekitama, aga päeast sellist elamust ununeb masendus pea.

Määratlematu tulevik

Miks on inimsuhted siin maailmas nii keerulised? Lootes käituda enese suhtes positiivselt ja teiste suhtes ausalt, on pea võimatu lõpetada positiivselt. Miks peaks inimene keelama endale eluliselt vajalikke asju - toit, õhk, vesi. Ka seks kuulub nende hulka. Kas vabandus nende lubamise eest endale võiks olla see, et keegi teine neid pakkuda ei suuda? Probleem, mille lahendamiseks oleks vaja tõenäoliselt elukogemust, mis küündiks kümnetesse aastatesse.
Loodan, et enesekesksus ei muuda inimesi täiesti piire seadvateks. Mis siis jääb alles isikuvabadusest? Ausus teiste suhtes on muidugi hea asi, aga kas suudame neile teha siis selgeks oma käitumise põhjused? Tahame ju endale aegajalt lubada enese hellitamist (pidage selleks mida iganes). Teie kõrvalseisjad aga ei suuda alati seda mõista. Kas siis peaks jääma ausaks või loobuma enese hellitamisest vaid teiste heaolu nimel?
Inimesed, kes meile kõige tähtsamad on, peaksid võibolla lubama seda, mida nad alati mõista ei suuda? Kas teatud suhete tähtsustamine ei korvaks neile siis muud?