Mine rahus vana aasta!

Aasta on olnud pikk ja väsitav, viimane pingutus veel on jäänud. Kõikse hullem oleks kui aasta veel kestma jääks ja uus õigel ajal tulla ei saaks!
On olnud palju head (kasvõi minu jaoks kooli pääsemine) ja palju kurba ja tsutike ka halba (et ikka head nautida oskaks). Nagu iga teinegi aasta võibolla.
Tahan öelda, et tunnen puudust oma sõpradest, kellest pidev kiirustamine mind eemal on hoidnud. Loodan, et kohtan teid pea ja siis saame rääkida rääkida ja nautida taas koos olemist.
Ka haiget on vahepeal saadud ja kahjuks ka tehtud - tahan andeks paluda nende ees, kellele seda põhjustanud olen. Andestage mulle!
Üldiselt võib olla rahul. Saan öelda, et lõpp hea, kõik hea. Ei kahetse midagi, sest ka meie eksimused vaid õpetavad meid nägema elu teises valguses. Ja pealegi juba homme on uus aasta, mis on uusi seikluseid täis ja kohtumisi, mis kindlasti muudavad aasta huvitavaks ja meeldejäävaks.
Mida siis soovida uuelt aastalt? kindlasti rahu maailmale ja headust ja hoolivust inimeste hingedesse. Endale - vist ei ole mõtet isekas olla. Arvan, et tean, mida tahan ja loodan lihtsalt, et mul õnnestub leida üles soovide täitjad:)
Võtsin tänase õhtu vaid endale, et teha rahu ja jõuda teadmiseni. Seetõttu ärge kurvastage ega imestage mu sõbrad - mõtlen teie peale siiski! Ja loodan olla teiega koos juba pea! Teile soovin ma, et oleksite kannatlikud, et te võtaksite aega armastamiseks ja hoolimiseks. Maailmas on neid, kes on seda väärt ja Teie olete seda kindlasti!

Teretulemast kiirustav inimene!

Ei ole meist keegi vaba patust, mis paneb meid kiirustama. Kas te olete nii kindlad, et kunagi ei saa keegi teile öelda: "Aga sa jätsid mind, et teha midagi!"
Mul on ka järjekordselt ära kadunud võimalus öelda, et täna ma ei tee midagi. Küll on tegemist koolis, siis veel tööpostil (ma ei oska õppida ilma töökoormuseta vist :)), siis tahaks kodus teha midagi ja siis veel mehed....ilma nendeta poleks ju elus vürtsi:)
Aga kes palju teeb, see ka palju jõuab. Käisin näiteks ära Berliinis, kuhu tegelikult arvasin, et minna ei jõuagi ja et kas see minek üldse on usutav. Aga nagu näha olen sealt tagasi, üliheade kogemutega ja sooviga kindlasti tagasi minna. Kes tahaks hotellisoovitust, siis hotell Zoo oli super. Eriti toredad toad on viimastel korrustel ja tänava poolse paigutusega. Sealne vaade on vägev ja ehitis nii korralik, et alguses hirmu tekitanud linnaliiklus ei seganud mitte ühelgil ööl. Muidugi magama mindud sai ka üli hilja ja kaaslane oli ka väga mõnus. Vist ei ole ma jõudnud üles riputada oma pilte, kuid eks teen seda ka kunagi.
Tänu Berliinis käigule jäi mul aga üks koolitöö jälle viimasele hetkele - pidin kahe päevaga ära tõlkima 20 lk teksti linna ajaloost (ja uskuge, see ei olnud kerge tekst). See oli umbes nagu Sõrmuste Isand inglise keeles loetuna. Aga nagu ma ei väsi ennast kiitmast (sest kes teeks seda veel paremini - ma ju ei saa sellist kohustust teistele jätta ja ega ma ka kiitle väga), sain ma sellega hakkama ja ei pidanudki öösel üleval olema ja terved päevad sellega tegelema. Loodetavasti tundus ka õpetajale mu töö vastuvõetavana.
Saan ka oma töö eest esimese palgakese...pole veel palju midagi teinud, üks objekt ainult, millele tegin plaani digitaliseerimise )makstakse 2500.- kätte, mis arvestatuna töötundidega ei olegi väga niru summa:)).

Õpin kunsti ajalugu - endiselt väga huvitav, pean aga ütlema, et kuigi mul oli koolis väga hea õpetaja, ei mäletanud ma enam tema jutust tuhkagi (kõik oli mällu sööbinud kusagilt mujalt). Olen hetkel islami kunsti juures ja palju veel vaja läbi töötada (homme peaks olema eksam, aga mina lähen alles 14.01 kuna ei taha käega lööma minna). Käisin ka arhitektuuri ajaloos, mis pani mind nutma, kuna Mart Kalmu 20.sajandi Eesti arhityektuuri raamatut ei ole lihtsalt enam kusagilt saada. Aga ma nii tahaks seda endale.
Leidsin poest ka sellised raamatud, mida juba mitu aastat olen taga otsinud - A.Niine "Haljastaja käsiraamatu", "Eesti arhitektuuri ajaloo". Ja peale nende H. Sarapuu "Puude ja põõsaste paljundamise" ja "Dendroloogia" mis on täielikud klassikud ja pole mitte iial poest niiviisi kättesaadavad olnud!!!
Tulemas on ka aiakujunduse järgmine võistlus "Eesaed 2007", millest tahaksin osa võtta puhtalt enda proovilepanekuks. Eelmisel aastal läks päris hästi. Siis oli muidugi ka tase nõrgem, kuid ega sellest heidutada end tule lasta.

Tabletivõtmisest veel - pidin täna peaaegu C-vitamiini neelates ennast ära lämmatama. Läks jälle kurku ja jäi sinna kinni. Nii ebameeldivb. Ja teised ei saa aru, miks mulle ei meeldi tablette neelata. Eelistaksin ise igal juhul süsti. Aga olen elus, ehmunud küll, aga terve.
Ilusat jõuluaega teile kõigile. Eriti soojad tervitused mu sõpradele!!

NB! Pildil minu lemmikud Ištari väravalt. Minge kindlasti vaatama kui Berliini satute.

Berliin

Nii...linn mis veel avastamata ja püüad mu tähelepanu kõigi oma kombitsatega ja meeleuima tekitavate veetlustega. Järgmisel reedel peaksin sinna pärale jõudma. Kiire saab see külaskäik küll olema, aga esimeseks kohtinguks ongi tavaliselt lootusetult vähe aega. Pean vaid suutma välja mõelda, mis oleks uue kallimaga need kohad, mida külastada tahaks. Uus kallim, ja veel milline! Linn, mis on olnud pika aja jooksul jagatud kaheks. Kas see on ka veel tänapäeval märgata? Kindlasti on, sest haavad mis löödud ei parane eriti kiiresti.
Kui oleks veel vaid keegi, kes soovitaks...näitaks teed...,et mitte ainult tunnetusel põhinevaid arglikke katseid tutvuda peaks tegema!
Üks reisijate abimehi oleks vast http://traveldk.com/berlin , kus väheke erinevat infot kirjas on.

Linna kõrb

Käisin jälle Tallinnas. Imeilusas põhjamaises linnas, vanas ja vägevas, kuid samas nii kasuahnes ja väiklases.
Pilt peaks seda ka peegeldama.
Õnnestus käia ja nautida imeilusat merd Pirita rannas - tormituul, mis puhus ainult suurendas seda meeleheidet, mis hinges pakitses. Nautimiseks midagi nii ilusat, võimast ja nii kurba. Seltskond, mis kaasnes, oli valitud, kuid mitte õige! Kaua peab inimene piinlema, et teda märgataks ja temast aru saadaks?! Hirm tekib. Kuid ei taha käia ka üksi. Parem jagada vähest kui üldse mitte selleks võimeline olla ja endale seda keelata! Kuid hing on puru. Nii puru, et raske väljendada.

Ronisin ka Teletorni...kahju vaid, et sealt hüpata ei saa! Vaade oli hingematvalt ilus. Valu mida tekitas mõte...oli sama suur. Pildistasin seda...linna...kõrbet, mis samal ajal ühendab ja eraldab nii paljusid inimesi.

Õnneks, vähemalt tunnen, et miski minus veel elab...looming nimelt. Kõik see kurbus ja hinge tükeldumine ei ole suutnud pühkida seda, mis kõige olulisem.

Ma tean, mida ma tahan, aga selle saavutamine tundub võimatu!

Vanad armastuskirjad

Leidsin kogemata üles ühe mulle kirjutatud kirja. Selle kirjutas inimene, kes võttis mul jalad nõrgaks ise midagi tegemata. Lihtsalt kehakeemia oli selline.
Mulle pühendatud sai ka üks luuletus...Mitte temalt aga sobiv siiski.

Me ei kisenda seepärast, et meil oleks kitsas.
Pigemini teevad meile avarused haiget.
Südame tühjus ei ole veel saabunud.
Tundide saatus ei ole veel tõestunud.
Kirgede küündivuses ei ole veel põhjust kahelda.

Näen sind kõikjal kellegagi, kes on su tundmatu teisik.
Ma vajan seda võõrastki, sest temata poleks ka sinu suurt sära.
Kui ma sulle armastust avaldan, heegeldad sina vaikides edasi tähtede heledat pitsi.
Sa heegeldad läbi mu kudede, mis ikka ja alati alles kujunevad.
Iga piste põletab nagu tuli ja tuikab kaua taju tagamail.
Ikka, kui hakkan uskuma, et veensin sind oma armastuses leian enda kõrvalt kellegi teise.
Su käed käivad kaugel ja su hing kohutavalt suur puur.
Oleme kaks, kes on nii teineteisele ligi, et kunagi ei kohtu.
Kaks, kel on liiga palju sõnu, et valida midagi väljendamiseks.
Kaks, kel on liiga palju tundeid, et osata neist midagi kinkida.
Kaardume kõrgusisse, unustades mulla, mis meid sigitas.
Kõiges kõige rohkem on süüdi tinaselt tinisev tornikell.
Kui ei lööks, ei oleks valus.
Kui ei hüüaks, ei tuleks õnnetusel mõttessegi tulla.
Kui ei kaebleks, ei ulatuks me kurbusest kellegi kujutelmi kriimustama.

Alati tahaksin veel kord silitada elu süngete veetluste selga.
Et aistida, kui toredalt kore ta on.
Suur elevus puhkeb ja paisub varjude valvsas valatises.
Veri laulab nagu viimistletud viiul.
Nii kõrgeid noote saavad haarata ainult hiiglased.

Kui me ometi teaksime, mitmendal maailmahoone korrusel me viibime!
Kui me suudaksime korrutada end kordumatuks!
Oh, kui me südameis võiks igiaegadeni kohiseda kastevärki salude sale saluut!
Oh, et me suudaksime omakasupüüdmatult armastada kõrge kuukirkuse pühi narrikuljuseid!

Koolid ja õpetajad

Käisin tegemas oma koolis praktilist rajamise eksamit. See koosnes ülesannete lahendamisest (teooria) ja praktilisest osast, kus siis eksami tegijad pidid lahendama teatud ülesanded. Näiteks rajama terrasse (mina tegin), istutama okaspuu ja lehtpuu, panema võrkaeda, panema äärekive ja sillutist, mõõtma laserloodiga asju paika. Muru rajamine ka veel. Võibolla suutsin ka midagi ära unustada, aga see pole enam oluline.
Sain läbi - õpetaja just saatis mulle kirja ja nüüd on kool peaaegu läbi. Kaitsta veel vaid lõputöö. Nu sellega hakkab kiireks minema kui tahan veebruaris lõpetada.

Miks aga kirjutan? Sest kursusekaaslastelt tulnud kommentaarid on pehmelt öeldes jubedad. Neid mõnitati, irvitati avalikult ja pandi tegema füüsiliselt üle jõu käivaid ülesandeid. Abi palumise kohta olevat öeldud, et teie eksam ise peate hakkama saama. Loogiline, et teooriat enam ei anta, aga füüsilises mõttes tõsta võiks ju aidata.
Ise kahjuks kõike ei näinud, meie juhendaja Marko oli väga mõistlik. Kiitus talle kui heale õpetajale. Tean, et mitte alati pole ta ka selline, aga siiski! Selle päeva eest väärib ta ikka kiitust.

Aga need, kes mõnitasid? Loomulikult ei tohi ükski õpetaja seda mitte kunagi teha, eriti veel eksami sooritamise ajal kui kõik niigi närvis on!
Ja veel üks kivi korraldajate kapsaaeda - me ei saanud eksami aega teada veel päev enne eksami toimumist!!! Kohaleminek toimus ehku peale, mille kohta info oli levinud kunagi ammu!
Hea küll - vähemalt on see nüüd seljataga. Paar sessi veel ja siis on see läbi!

Ma saan aru ka oma kursakaaslastest - võibolla nendele, kes oma tarbeks õppima läksid ei olegi vaja kõigest aru saada. Kõik ei ole ka enam noored (ikka keskealised pigem) ja nende vastuvõtmine on aeglasem - tuleks siis arvestada praktikate tegemisel.
Muidugi igale lollile ei saaks ka siis selgeks. Aga see pigem paratamatus.

Enda kohta võin küll öelda, et tänu suvel haljastusees töötamisele ja täiendkoolitustele ja oma loogilisele mõtlemisele tegin asjad kergesti ära ja tunnen ennast tugevalt. Kui aga oleksin pidanud tuginema ainult koolitundidest saadule, siis oleksin vist läbi kukkunud nagu paljud teised!
Loodan, et ka lõputöö saab valmis ja tugevalt kaitstud - isegi kui sellele ise tulevikus eriti kõrget hinnet ei pane (koolipoolsele paberile).

Aga inimesed, kes mind kooliaegadelt puudutasid - nendele olen ikka tänulik. Mõni hea ja tugev toetaja oli ikkagi olemas.

Sügisball

Käisin eile kinos vaatamas paljukiidetud uut eesti filmi. Kuigi ma olin väga väsinud enne kinno minekut, suutsin siiski seda jälgida.
Tegevus toimus Tallinna linnas ja peaaegu tervenisti Lasnamäe sürreaalsete mägede vahel. Pidi see siis olema tegelikkuse peegeldus või hoopis tugevate kujunditega rikastatud tõlgendus tegelikkusest? Seda ma kohe ei oskagi öelda.
Filmi vaadates tundisn sealt ära mitmeid oma elust läbi käinud inimesi, nende karaktereid, ja ka iseend leidsin sealt. See oli ühtaegu ehmatav ja ootuspärane.
Tükil ajal pole ma näinud filmi, mis oleks nii masendav, kurb, reaalne. Kogu see traagika, mis peegeldas tänapäeva inimeste üksindust inimeste vahel, oli vägagi mõtlemapanev.
Kes ei karda raskeid teemasid, sellel soovitaks kindlasti vaatama minna. Muidugi nõrganärvilistel ja ülikonservatiivsetel inimestel väga ei soovitaks.

Võibolla siis natuke Lasnamäest ka! See koht Tallinnas tundub mulle nüüd järjest rohkem huvitavana. Ei tea miks, kuid tahan teada kus, kuidas, kes kellega, miks jne. Kui enne ei olnud näinud selles kohas ilu, siis nüüd ma otsin ja ootan, mida Lasnamägi pakkuda võib. See ei tähenda just seda, et tahaksin sinna kohe elama asuda, aga isegi see pole võimatu (vaated on seal ju kohati lausa hinge kinnipanevalt ilusad).

Alguses oli jõud...

Nii hakkasin jälle uurima, mis see landart siis ikkagi on. Natuke nuusutamist ja kohe hakkab kergem :)Peaks täna jõudma kuidagi Ramatukoi raamatupoodi ja vaatama, mida nemad selle teema kohta pakuvad.
Muide tegmist on Robert Smithsoni, Spiral Jetty, (Great Salt Lake, Utah) tööga, mis valmis juba 1970.

Pärnus promenaadil

Ilus ilm, kuid väga tuuline:) Erialane huvi lausa kisub teatud punktidesse maailmas. Järgmine peatus....(eks see selgub varsti)!

Käik arvutit ostma

Eelmisel nädalal tuli pähe, et nüüd olen ma valmis raha kulutama ja ära ostma endale täiesti oma arvuti. Kuna mul on korralikku graafikatööd teha võimaldavat arvutit vaja, siis see teadagi odav lõbu pole.
Muidugi on mul see raha olemas, nii et tarbimislaenu või midagi sellist otseselt vaja ei lähe. Võiks ju mõelda õppelaenu peale kui investeeringule tulevikku, aga tõenäoliselt jääb ka see ära (Laen on ikka võõra oma!!).
Rääkisin sõbraga kokku, kes on hea arvutitundja, et millist arvutit ma vajan ja millises hinnaklassis osta jõuaks. Otsisime eraldi ja koos...lõpuks tutvustasin talle oma valikut ja sain heakskiidu ja siis pidime kokku leppima aja kui seda reaalselt ostma läheme.
Nu reedel jõudis see plaan lõpuks sinnani, et laupäeval pidime kohtuma Tallinnas. Sõitsin siis peale kooli juba varakult Tallinnasse ja leidsin endale tegevust. Kohtusin ühe sõbraga, kes maja värvis parajasti, teisel oli nii suur nohu, et see kippus silmanägemist ära võtma (saadan sulle soojad tervitused ja loodan, et kiiresti terveks saaks). Kolmas keda kahjuks näha ei saanud oli koos oma naisukesega ka haigeks jäänud. Lõpuks veel sõitsin trammiga edasi-tagasi kuni öö mind tabas:)
Laupäeval varakult juba asutasin ennast poodi minekule ja valmistasin vaimu ette suuremaks rahakulutamiseks. Lootsin, et õhtu hakuks on mul uus pill käes ja saan alustada sellega lähemate tutvuste sõlmimist.
Nii see muidugi ei läinud! Kella 10 olin juba Nõmme keskuses kogu mu "maine varandus" kaasas ja võtsin suuna kesklinna. Alles siis taipasin helistada ja uurida, kuna ma oma sõbraga kokku saan. Nagu kahjuks selgus olime üksteisest mingil hetkel mööda rääkinud ja tema Tallinnasse ei tulnud. Nii oli mul üks ilus päev Tallinnas, kus mul polnud mingeid plaane, mida täitma oleks pidanud hakkama. Käisin siis vanalinnas, sain kokku tuttavaga, kellel oli sünnipäev (kinkisin talle üllatstemuna, kuna leian, et igas täiskasvanus peaks säilima veidi last) ja kolasin poodides.
See viimane ei paku mulle enam tükil ajal pinget...niivõrd ära tüütas see inimeste tung tarbima. Kahjuks oli mul kogu aeg kaasas 15 kilone varandusekott, mis tgi liikumise tülikamaks ja väsitas hoopis rohkem.
Arvuti jäigi seekord ostmata, aga võibolla järgmisel korral õnnestub ka see!

Koolielu

Nüüd on juba tervelt nädal aega koolipinki jälle poleeritud. Eks ta veidi raske ole keskenduda jälle õppimisele, kuid väga huvitav ja vaimukosutav. Esimesel päeval kokkupuude kõrgema matemaatikaga oli küll pehmelt öeldes jube, aga tegelikult see üks mu lemmikainetest! Vähemalt kunagi oli.

Minu peale on hetkel sattunud ka kursusevanema töö, mille tõttu ma peaksin aktiivselt suhtlema oma kursusekaaslastega ja õppejõududega. Infovahetus toimub hetkel veel tõrgeteta.

Käisin nädalavahetusel Tallinnas ja tegin seda, mida kogu suvel teha polnud jõudnud. Külastasin Pirita muuli ja vanalinna. Nüüd peaks veel mõne kauni sügispäeva leidma ja loomaaeda ka minema:)

Muidugi oli mul kaasas ka fotokas, millega nii mõnegi olulise hetke jäädvustada suutsin ja mõne panen ka oma piltidesse üles. Üleüldiselt olen veendunud, et peaksin fotograafiale rohkem oma aega pühendama!
Olen õnnelik oma valikutega...vähemalt töö, kooli ja sõprade suhtes:)

www.arxinteriors.ee

Koolist saadeti meie meilidele tööpakkumine. Saatsin kohe neile siis kirja oma sooviga kandideerida. Vastus tuli ülikiirelt...et ollakse huvitatud ja tahetakse rohkem kuulda minust! Vastasin siis nende pärimistele. Muidugi...nagu alles veidi hiljem selgus on tegemist sisekujunduse ja mööblidisainiga tegeleva firmaga! Aga mis siis....ka seda olen ma juba jõudnud õppida! Nii et eks näis! Probleemisk võib osutuda see, et töökoht asub Tallinnas. Aga tänapäeval kui transpordis ja infovahetuses ei ole erilisi takistusi siis võiks isegi välja vedada:)

Mõtlemine - poolt või vastu

Mõni aeg tagasi märkasin, et saadan inimestele (loe: eelkõige meestele) signaale. Reeglina tahtmatult ja sellest mõtlemata. Signaal ütleb - tahaks sinuga tutvuda, kas oled parim, et olla mulle kaaslaseks?
Nii on minu sõpradel ja lähedastel olnud raskeid aegu nüüd rohkem kui varem. Hakkasin siis mõtlema, et kas see on normaalne, seotud looduse kutsungiga, või midagi, mis annab märku mingist sisemisest probleemist. Probleemisk võiks sel juhul pidada keskendumisvõime puudumist, eelkõige mõeldes suhte loomisele ja hoidmisele. Ma ei julgeks öelda, et ma kellelegi oma tormakusega halba tahaksin.
Nii ongi seni kõik suhted jäänud lühiajaliseks...tänu minu või mu kaaslase tähelepanematusele. See hakkab juba meenutama Põgenevat pruuti, kus suhte tõsisemaks muutumisel neiu lihtsalt lasi jalga.

Mure on selles, et kui ma tõesti olen ärajooksja, siis kust ma saaksin abi, et sellest kombest vabaneda? Ei kujuta just ennast ette lõpuni jooksmas ja üksikuna vanaduses...
Seni olen arvanud ikka, et igale ühele on kusagil keegi ja selle Erilise Kellegi tunneme me kõik ka ära. Kes ütleks aga kuidas? Kas see peaks tulema esimesel kohtumisel, või aja möödudes?

Mõtlen sellest üpris tihti praegu ja hea meelega jagaksin oma mõtteid ka teistega... aga sõpradega kõigest ei räägi ja kui hakata oma kallimatega sellistel teemadel vestlema siis enamused paaridest läheksid lahku.
Niisiis ikkagi on jama!

Võiksin muidugi uskuda ka looduse sobivaima otsingusse, aga kes saab siis sellest kõige suuremad haavad, ja milliseks kujuneks hind?
Kunagi nägin ühte dok.filmi ühest perekonnast kus oli 3-5 last, aga oma isa lapsed polnud neist ükski. Kui ema hindab oma suhet oma abikaasaga, aga loodus seda liitu ei toeta, kas siis paaritumissoov teistega on loomulik asjade käik??? Võiks ju öelda, et kõigil juhtub kõrvalehüppeid, aga et tulemus on selline? Geneetiliselt võttes peaksid lapsed olema sel juhul väga terved ja kandma arengu suhtes igati head koodi edasi. Aga perekond? Kui mina saaksin midagi sellist teada, siis esimese emotsiooniga laseksin küll oma kaasal asjad pakkida.
Reiki õpetus räägib kõikehõlmavast armastusest. Kui selle järgi elada, siis armastades ükskõik keda teist veel peale oma kaasa ei oleks see patt vaid hoopis maailma parandav hea käitumisviis. Oluline on mitte kahjustada teist enda kõrval. Aga kuidas seda teha kui armastus on nii egoistlik tunne reeglina?

Võiksime siis öelda, et egoist ei saakski armastada kedagi peale enda, olemata seal juures armukade...ehk siis hävitavalt meelestatud.
Ma püüan teha nii, et kõik mu mõtted jääksid puhasteks ja heatahtlikeks. Et ma suudaksin armastada inimesi enda ümber neid ja ennast kahjustamata.

La vita e bella...

Elu teeb omad korrektuurid

Nii olen jälle Eestis ja tagasi hakkab tulema ka mu energia ja mõtlemisvõime, mis Türgis olles ja sealt tagasi jõudes vahepeal kadunud olid:) Juhtub vahel, või mis?
Igastahes alguses ma reisile minna ei tahtnud...mõtlesin, et miks ma peaks jätma maha nii huvitava ja toreda töökaaslaste seltskonna. Puudust nad minust muidugi ei tundnud aga ikkagi! Sel ajal kui ära olin jõudsid bossid ühe neist vallandada ja teine tegi autoga avarii. Õnneks jäid kõik inimesed terveks ja ainult aoto sai mõlkida.
Mina sel ajal aga tegelesin kuumusega harjumisega ja vähese une tõttu enese ärkvel hoidmisega. Ei ole mitte kerge peaaegu igal öösel koos noorema õega klubis tantsimas käia:) Õnneks oli seltskond turvaline, kuna nn. oma mees oli kaasas:) Hea küll..ta oli lihtsalt sõber hotellist, mitte mees:) See eest mõju oli tal olemas, kuna kohalikud ja turistidest playboy´d hoidsid hoolega meist kaugemale ja nii oli võimalik isegi tantsida.
Nägime paljusid ilusaid kohti - Pamukkale´d, Aspendost, Sidet, rahvusparke, kulla ja nahapoode jne. Oleks tahtnud isegi kauemaks jääda, kuna siis oleks aega olnud Kapadookias ära käia ja veel ka rannas lesida:) Ühesõnaga - väsitav (puhkus:)).
Tagasi Eestis olles tuleb hakata üle vaatama oma tulevikuplaane - kas minna pooleks aastaks USA-sse, käia korralikult ülikoolis, leida endale töö või minna hoopis mehele:) Arvan, et valiku neist ma teen üsna pea.
Muide...kingiks saadud Eesti parkide 1 raamat on väga tore:)

Muutunud maailm

Käik Türgis lõppes sellega, et muutus, mida ootasin jõudis kohale. Reisiga jäin rahule ja rõõmustasin oma ema sellega,et võtsin shampuse joomiseks kaasa klaasid tema sünnipäeva puhul.
Olen elus ja terve, aga hetkel suhteliselt õrn. Pean veidi laskma vett merre enne kui sügis hakkab ja kool algab. Muide rääkides koolist saan ma endale vist sõbrast kursavenna:) Ja selle üle olen ma ainult rõõmus.

Täna on mu sünnipäev. Sellist, milliseks see kujunes, ma küll oodata ei osanud. Aga elan selle üle ja saan haklkama.
Võib juhtuda, et kolin oma blogi teise kohta, kuid need kel mu e-mail või MSN on võivad küsida uut aadressi:)
Nüüd aga tõmban tänaseks rihma maha ja proovin nautida õhtut.

Türgi siit ma tulen!

Emal on juba pikka aega olnud plaan viia mind ja mu õde ema-tütarde reisule. Nüüd me siis lähemegi:)See tuli küll ootamatult ja võiks ju öelda, et mulle natuke sobimatul ajal.
Läksin tööle ja nüüd pean juba nädalaks jälle kaduma. Hea on see, et enne tööle asumist ütlesin bossile, et selline asi võib juhtuda. Kõik muidugi loodsid, et ma ei lähe:) Nu aga suhtumine oli siiski hea - ju ma olen ennast tööl heas valguses näidanud.
Tagasi jõuan ma kõigi eelduste kohaselt järgmisel pühapäeval..ja siis esmaspäeval jälle tööle!!
Ok olge siis tublid...ja kohtume taas.

Tööhullus!

Olen tänast päeva arvestades alates 18.07 tööd teinud 92 tundi ja 45 minutit. Nendest esimesed päevad kulusid rehaga tutvumiseks ja enamus järgnevatest päevadest on kulunud kivimüüri katmiseks mingi looduskivi plaatidega. Keegi ütles mulle, et nende paigaldamise hind on 300-600 krooni ruutmeeter! Mina saan lepingu järgi 50.- tunnis:) Teen orjatööd võiks ju kohe öelda, aga seni olen ma seda väga nautinud. Vähemalt ei pea kive ja muud ehitusprahti tassima ja mulda vedama pidevalt.

Tegin täna ära ka oma töötabeli,kus mulle endale on välja kirjutatud kõik mis ja kuna tehtud sai. See on siis kindlustuseks mulle, et saan oma raha kätte. Arvan, etoma juulöis tehtud töö eest peaksinvähemalt 5000.- kätte saama:) Vähe?.........aga pakkuge paremat siis!
Muide CV Onlines on üleval üks kuulutus, kus otsitakse maastikuarhitekti....võiksin sinna ka ju kandideerida?:)

Maastikuarhitekt!

Niikinnitasintäna oma õppimaasumistr TTÜ maastikuarhitektuuri erialale:) Olen väga õnnelik ja loodan,et nad suudavad täita minu ootused ja lootused.
Sain eile endale Eesti parkide esimese raamatu. See on suur ja paks ja siis kui olen oma tööst veidi puhanud, siis sukeldun sellesse üleni!
Muide meie krundil tehakse murupinda mullast, mis on paksult orasheina täis ja poisid jätsid veel aluskihti tohutult palju kive sisse. Nüüd on minul tegemist, et need sealt kätte saada. Täna sai murupind (u. 1500m2) lõpuks valmis. Vaja veel nokitseda väljaspool aeda. Täna sain ma ka rehast vahepeal lahti - ladusin paekivist lippaia alla riba, mis peaks tõkestama rohu kasvamist aia vahele. Sain oma töö eest ka kiita! Kiida lolli - loll teeb kõik! ;)
Aga olen rahul - noored poisid ümber ja ilm ilus! Ok nali naljaks aga seltskond on lahe!

Uhh kui raske...

Esimesed kaks paeva on tool kaidud ja raha teenitud kovasti. Tunnis peaksinlepingujargi katte saama 50.- ja arvan, etvorreldes sellega, mida ma sain eelmisest kohast olen ma vaga rahul. Nu too on kull raske, eriti fuusiliselt, aga vaim puhkab noorte meeste seltsis ulimalt hasti.
Oleme Sakus mu ristiisa kodu lahedal jateeme kahte oe-venna krunti. Teine paev jarjest tegi rehitsemine mind onnelikuks. Imelik kullvoibolla, kuid kui narv on krussis, siis fuusiline too on eriti oluline enesetunde parandamiseks.
Nii, et sobrakesed, keda ammu pole nainud - ma olen siin vast kogu ulejaanud suve!

Tööle tööle kurekesed...

Nii panin CV-Online´sse oma CV üles ja saatsin selle Liivi Aedadesse. Palgasoov vist 8-12 tuhat. Saatsid siis vastuse, et kuna ma tööle oleksin nõus hakkama. Nii et Tallinn, siit ma nüüd vist tulen:)
Eks sellest saavad rõõmu vist nii mõnedki. Loodan, et paksu pahandust ei tule. Arvan, et nii praktika seisukohalt kui ka rahalises mõttes on see hea variant. Kuigi...probleemiks kujuneb minu autokoolis käimine. Nii oleks vaja minna, aga ei tea, kas jõuan:(
Nii...eks te teate mu kontakte...homme sõidan suure kotiga tõenäoliselt Tallinnasse ja lähen nendegha läbirääkimistele. Hoidke pöialt!

John on tõesti olemas???!!!!!

Äksi kihelkonnapäevad

Aastaid tagasi pidin ma juhuse tõttu asendama ühte rahvatantsijat Soome-Eesti esimese tantsupeo proovides. Olin siis uus grupis ja ka verivärske tantsija. Grupp oli tore ja võttis mu kiiresti omaks. Tänu nende kogemusele sain ka mina tantsud selgeks ja tantsupisiku endale verre.
Pärast seda ühinesin sügisel nende pundiga ning õppisin neid paremini tundma. Kuigi ma asjaolude tõttu pidin varsti lahkuma nende seast...jäin siiski nende andunud fänniks ja operaator Kõpsuks!
Täna jälle....üle pika aja käisin nende tantsimist vaatamas ja vanu aegu meenutamas. Seltskonnas olid toimunud mõned muudatused, kuid siiski olid vanad armsad näod alles.
Nagu juba minu esimese kohtumise puhul nendega...ka seekord oli üks tantsija eriti rõõmus mid jälle nähes.
Mõnele kohe mõjun ma nii! Pärast esinemist on enamuse rahvapidude tavaks teha ka koos publikuga mõned tantsud ja siis kui see aeg käes joosti kohe mu manu. Ja võeti mind tantsima. Nii armas! Asi ei ole üldse nii, et mingi vanem mees ajab noort neidu taga....vaid pigem on see mingi elekter, mis teda tõmbab. Ka mul oli hea meel, et mind tantsima võeti...teised ennustasid sama...ja lõpptulemusena olid kõik saanud, mida nad tahtsid.
Küsiti jäll, kas ma tantsima tulen sügisest....kui leian endale partneri...siis isegi läheks! Aga sügis on veel nii kaugel, ja ma ei tea mis selleks ajaks juhtuda jõuab. Vaatama lähen neid ikka:)

Mehed ja naised

Üks päev turgatas mulle pähe, et lapsi ei tehta mitte selleks, et nad igavesti väikseks jääksid vaid alati ikka suureks ja iseseisvaks kasvaksid. Imelik küll, aga enamasti kuuleb ikkagi, et vanemad ei taha, et nende pesamunakesed suureks kasvaksid. Aga kas teie tahate endale kas kasvus või arengus lapseks jäävat lapsukest?

Tegelikult see oli kõrvalekalle. Mind painab hoopis küsimus, kas teevad naised meestel elu keeruliseks või hoopis mehed naistel?
Minu otsus jaanipäeval võimalikult üksi olla (kuigi ma lõpuks ikkagi ei olnud) tulenes ka sellest. Kuigi...nagu täna selgus oleks võibolla teine valik saare suhtes isegi meeldivam olnud. Vahet pole. Kahju, et ma lihtsalt oma elu lihtsana hoida ei oska.
Aga ma annan endast parima. Kuigi minu unenägusid teades tundub see ilmvõimatuna.

Loodan oma kirjale saada vastuse ja sellest siis selgub, kas minust saab lähemate kuude jooksul tallinlane või mitte. Minu tutvusringkonnas hakkavad just kõik huvitavad inimesed just Tartusse kolima kui ma sinna suundun. Asjaolude kokkusattumus?
Olen vist ülikoolis sees, autokooli ka vaja minna ja siis novembris....võibolla põgenen jälle.

Ärge paanikasse sattuge kui mu telefoni number kasutuselt kaob...mind on võimalik emaili ja blogi kaudu tabada. Neile, kes osutuvad valituteks saadan nii kui nii ka uue numbri. Võibolla aga hoopis loosikupongi kõrgeima autasuga....(veel ei ütle, mis).

Uudised

Täna käisin ja viisin TTÜ-sse sisse omad paberid. SAIS ei soovinud minuga koostööd teha ning seetõttu olin sunnitud ise kohale minema.
Vastuvõtus olid inimesed väga toredad ja sain oma küsimustele ka enamasti vastused. Küsitavaks jäi vaid kas pärast sissesaamist on esimesel kursusel võimalik välismaale semestriks õppima minna. Eks selgub!

Muide...esmaste andmete kohaselt (st. eksamitulemuste alusel) olen juba praegu TTÜ I kursuse tudeng!

Jaanipäeval Saaremaal....iseendaga!

Jaaniöö...ei tea veel kuhu rohtu tallama minna

Mõtlen siin juba pikemat aega, kellele öelda jah ja kellele ei. Asi ei ole selles, et mõni pakutud variantidest oleks halvem kui teised, pigem on kõik mõnusad ja muhedad. Millegi pärast aga ei suuda otsustada. Mind on tabanud täielik otsustusvõime puudumine.
Tegelikult on mul küll aimu, miks see nii võib olla....Põhjuseks mõne soovi täitumatus.
Aga õnneks on see väike mure:) Nii ongi võimalik oma elu iseendale sobivalt kujundada. Alates õppimisest, lõpetades töökoha, elukoha ja elukaaslasega.

Nii tekkis selline hea plaan, et võibolla võiks hoopis Saaremaale sõita. Kui aus olla, siis ei mäleta, et oleksin jaaniaegu enne seal olnud. Aga mis viga minna...inimesi seal on, kes rõõmuga mind vastu võtaksid. Võibolla probleemiks oleks vaid minek. Nautida jaaniööl kadakate vahel sõnajalaõie otsinguid, juua head koduõlut ja süüa lesta. Kes tahab kaasa tulla - käsi püsti! ;)
Nii hea plaan eksju? Aga samas võiks sõbra sõbrannat ärritama minna;) Ega ma pahatahtlik pole, aga kaelas rippumist ma küll vist välja ei kannataks. Nu eks näis. Oma sõbrantsile hoian pöialt ja mõtlen ta peale. Aga kahjuks vist koos olla see aasta ei õnnestu.
Võibolla juulis kui mulle kohta leidub, lähen koos nendega Mohni saareme ühele üritusele (suvepäevad vist), aga enne seda on nii palju ebakindlaid asju, et lihtsalt proovin neist üle saada.
Edu mulle!

Kõigile, kes mu blogisse satuvad - head suve algust ja rahulikku jaani. Et te ikka kainelt vaid rooli istuksite! Näeme varsti kallid sõbrad:)

Viimased ponnistused koolis ja siis on SUVI!

Nii mul on veel jäänud teha üks võlgnevus, mis tekkis tänu Egiptuse reisile ja siis saan hakata puhkama. Mind ja minu sõbrantsi kutsuti Saaremaa ja Hiiumaa vetesse paadimatkale (üks väike mootorpaat) ning võib juhtuda, et sinna ma ka jõuan, juulis näiteks. Aga see sõltub mitmetest erinevatest teguritest - kooli, kohustused praktikaga, autokool (ARK-i eksamit pidi kergem teha olema Saaremaal), tööleminek ja inimesed, kes mulle nähtavasti Tallinnas on fänklubi loonud. Tervitused teile seal kaugel!

Täna saabusin Saaremaalt, ja tnnen tõega, et see hetk seal aitas mul puhata. Ma ei joonud ennast täis, ega teinud teisi lolluseid, mida mõned võibolla arvavad. Olin viks ja viisakas ja sain lihtsalt oma vaimu puhata. Sellele aitas kaasa palju ka armsate inimeste kohtamine ja nendega suhtlemine! Soovitan teistelegi - külastage neid kellest hoolite, kuid kellest te tingimata ei taha midagi. Ja see aitab!

Homme on plaan puhastada oma verd - lähen annetan oma iga-aastase käiguga 450ml eluvedelikku - ja siis hakkan oma võlga likvideerima (suhtlema õpetajaga ja hoolega õppima).

Tunne on igatahes üle ootuste ja pika aja postitiivne ja ma arvan, et suudan edasi minna:)

America, here I come!

Heakene küll, kohe veel mitte! Aga jah - ma sain lõpuks oma oodatud vastuse emaili näol ja ka teise kirja, kus mulle lubati helistada juba täna lõunal.

Mulle näidati maja, kuhu ma maanduma peaks, räägiti veidi inimesest, kelle juurde ma lähen ja küsiti täpsemaid kontakte.

Eks siis täna selgub täpselt mida nad tahavad ja ette kujutavad. Mõte oleks hea - keele saaks selles keskkonnas kindlasti suhu, võibolla saaks ka aasta seal õppida. Siis oleks kogemusi eluks küllalt, et rahulikult perekonda looma võiks hakata:)
Eks näis, mis saab. Ootan kõnet, aga seni uurin väheke kohalike ülikoolide kohta.

Möödunud aegadest, hämarust täis..

Ilus pilt või mis? Arvan küll, et kui jätta välja selle kvaliteet, siis kannab see mõnusalt välja tänapäeva erinevused möödunud aegade ees.
Ei ütle, et ühes või teises oleks palju halba - eks seda leidu igal pool, kuid selle võiks vabalt kõrvale lükata. Pole mõtet ennast selle halvaga orjata.

Täna oli imelik päev. Palju oli vaja teha ja ma olin selle nimel varakult juba üles tõusnud. Hakkasin toimetama ja seni, kuni ilm vähegi kannatas olemist, läks kõik hästi.
Enne kahte kui tulin ristiema poolt, aga hakkas kõik kiiva kiskuma. Unustasin ära umbes pooled asjadest, mida teha plaanisin. Õnneks ei olnud need sellised, mida homme teha ei saaks. Kahju lihtsalt oma aja kulust, mis homme neile kulub.

Tunne on mul igatahes selline, et kõik on vastu sellele, et suudaksin midagi saavutada. Ma ei mõtle, et peaksin päeva pealt kuulsaks saama või rikkaks või mehele:) Aga kuhugi tahaks jõuda küll.
Mind kummitab jälle vanatädi ja tädi saatus ning sellist elu ma ei taha endale mitte mingil juhul. Elu, mis püsib vaid igapäevatööl, ilma eriliste sündmusteta oleks igav. See ei tähenda, et oleksin adrenaliinisõltlane, kuid igavust ma ei talu.

Homme...homme tuleb uus päev, loodetavasti hulganisti positiivseid mõtteid ja suhteid:) Ootan seda väga:)

Koha võlu

Kõik inimesed (vähemalt enamus) on võimelised tunnetama mõne koha erilist võlu. Olgu see siis pubi, mõni linn, riik või siis koht maailmas. See tekitab alati sooja tunde ja tahtmise sinna tagasisattuda või üldse mitte enam lahkuda.

Kui aga see koht omab lisaks võlule soovi seda tunnet jagada, hakkavad tekkima inimeste sees erinevad vastuolud. Küsimus tekib, kas sinna võiks minna kellegi kolmandaga? Või kas seal peaks olema üksi? Raske on kui on tahtmine jagada, aga PEAB olema üksi.

Minu jaoks on koha võlu olemas - kohaks Eestimaa. Kuid nii väga suureks on kasvanud soov seda jagada. Enam ei piisa perekonnast või sõpradest. Tunnen, et ma olen poolik.
Üksi käimises pole muidugi ka häda. Muidu me ei õpikski ennast üldse tundma kui vaid karjas elaksime. Aga ma arvan, et olen juba õppinud.
Viimane kogemus on sellest Kelliga, kelle eest ma eelmisel nädalal hoolitsema pidin. Tean, et saan hakkama ja see andis teatud kindluse. Kahjuks oli ka negatiivne pool - võimendus soov jagada.

Võiksin ju võtta oma seljakoti ja selle pakkida ilma ja ajakindlalt ning lahkuda kui selleks esimene võimalus avaneb. Püstitada endale eesmärk ja kindlaks määrata teekond. Nagu Juhani Püttsepp - võtta jalad selga ja astuma hakata. Käia näiteks Tartust Haapsallu?
Enne seda aga tuleb lõpetada selleks aastaks oma koolitööd ja kindlaks määrata praktika koht ja aeg. Võibolla hoopis siis tuleb plaan minna Euroopasse jalutama. Külla oma sõbrale Itaalias? Vaatama kohta kus ristiema oma viimased suved veetis?
Maailm on suur ja lai kuid kui kaduda tahaks siis - igas sadamas on vähemalt üks eestlane, ja see oleks võimatu!

Igatsen rahu...

Leheke viimne maa külmunud puul
Kui tuli mil leegi kord kustutab tuul
Laste poolt hüljatud nukk olen ma
Ei lahti neist tundeist ma saa.

Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
Kui hoiatus tuulde neis laulude hüüd
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul.
Ning inimlik soov iial kao

Refr.
Et olek rahu ja veidi päikest
Mis saadaks maapeal nii suurt kui väikest
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
Mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas
Mis paneks naerma kõik nukrad silmad
Et oleks rahu ja veidi headust
Et iga kevad meis lootust looks.

Mu laulud ehk muuta ei midagi saa
Kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma üksi kui tiivutu lind
Mu igatsus ootab ju mind.

Refr.
Et olek rahu ja veidi päikest
Mis saadaks maapeal nii suurt kui väikest
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
Mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas
Mis paneks naerma kõik nukrad silmad
Et oleks rahu ja veidi headust
Et iga kevad meis lootust looks.

The summer has begun!

Nii suvi on nüüd siis jälle käes ja jälle kord on leitud põhjus inimestel rahulolematu olla. Nimelt liiga palav on ning tänu niiskusele veel hoopis raske.

Ega ma just kurta saa - algas tänane päev hommikul kell 6.45 kui uni lihtsalt lahkus mu silmadest ja väljas oli vaid +18C sooja. Nii et super mõnus hommik kohe. Kahjuks ei olnud sellele lisandunud mõnusat öist puhkust, kuna suleteki all oli võimatult palav magada. Ja sääski oli ka palju. Nii et õhtusest vannis ligunemisest tähtede (loe: äikesepilvede) all ei tulnud eriti midagi välja.

Eile õnnestus ka sel aastal esimest korda ujumas käia ja see oli küll nii mõnus kogemus, et süda lausa hüppas heameelest rinnus:) Nii poeetiline täna:)
Nu aga kahjuks lisandus sellele ujumisele ka mingil hetkel väike külmetus, nii et pean ennast hoidma, et tervis alt ei veaks.

Kella 14-st oli lihtsalt nii palavaks ilm läinud, et enam ei saanud tööd teha ega püstigi õieti olla ja siis otsustasin ma tasa teha öise ülaloleku. Siesta aeg!
Tõusin alles hetk tagasi ja nüüd pean jälle vaikselt hoogu koguma.

Ema küsis täna, et mida võiks sellise kuuma ilmaga süüa. Ei tea - kama näiteks või jahedat kisselli rabarberiga võibolla? Aga mul turgatas pähe hoopis mõte, et võiks oma organismile ühe puhastuskuuri teha ja veidike dieedil olla. Kunagi ma kuulsin, et on selline dieet, et päevakese ollakse lihtsalt vee peal, järgmise süüakse ainult natuke riisi ja siis teine päev veel ja juuakse kõrvale kahaneva kuu ajal mürke väljutavaid teesid (nt. nõgese tee) Seda meil aias jätkub, nii et päev paar veel ja saakski katset teha. Loodame, et siis selle pääle kokku ei kuku:)

Saarde tahaks ka õudsalt põgeneda, esiteks seal veits jahedam, seal on ka mere (mmm....:) ja meremehed ka:) Tegelikult lihtsalt on villand ühes kohas passimisest. Rutiin hakkab tapma!

Veel on vaja vastu pidada kaks nädalakest kuni 17. juunini ja siis olen vaba:)

Kevade imed

Eesti on maailmakaarti vaadates üks imepisike riigike. Tundub, et sõites ühest otsast teise ei ole midagi erinevat sel maal.
Kuid siiski - kasvõi kevad saabub Lõuna- ja Põhja-Eestis erinevatel aegadel. Mul väga vedas, ma arvan, kuna sain sel aastal nautida õunapuude õitsemist ja võililleväljade kuldkollast sära järgemööda nii siin kui ka seal:)
Imelik on see siiski - kuidas võivad nii väikesel maal nii suured erinevused olla?!

Ja ka päevad on Põhja-Eestis ikka tunduvalt pikemad. Esiteks hakkab hommikul vara valgeks minema ja valgus ajab tahes-tahtmata üles ning teiseks on õhtuti kauem valge ja ei taipa tööpäeva õigel ajal lõpetada. Või kas aias nokitsedes see üldse oluline on:)

Ühesõnaga vanaema juures on õunapuude õitsemise aeg praegu kuid Tartus algas see juba peaaegu 2 nädalat tagasi.

Üks imeilus mõte veel - kuulsin seda tuttavalt maastikuarhitektilt - Prantsusmaa linnades kasutatavat linnahaljastuses lillepeenardel kaarkollakat, mis näeb välja nagu rakvere raibe. Mõte on huvitav ja teiktab soovi seda katsetada. ainus küsimus on see, et kas ma olen õigel ajal kohal, et seemet koguda. Muidugi siis peab ka hoolas olema ja valmivad seemned enne pudenemist maha lõikama, et kogu see ilu võhama ei hakkaks:)

Asjatoimetused

Eilne päev oli tõesti selle aasta suve alguseks. Vähemalt Tartus oli ileilus ilm ja nahk lausa kiljus heameelest, et sai nautida ühekorraga nii päikest kui ka õhuvanni. Ennast ära ma ei põletanud, kuna kasutasin päiksekreemi, kuid esimesed randid on mul nüüd kahjuks juba olemas. Aga pole midagi lihtsamat kui neist lahti saamine - tuleb ju vaid Eeva ülikonnas maal ringi jalutada:)

Eile sain lõpuks kasvuhoone istutuslava vanast mullast tühjendatud ja uuesti täidetud komposti ja istutusturbaga. Nüüd kasvavad esimesed tomatitaimed ja salatitaimed ning saaki saab vast enne jaani juba. Kuna eesti suvi on nii heitlik, siis istutan lavasse ka lilli, sest siis saab "talveaias" istudes nautida ikkagi õues olekut ja ilu. Mu emal on tore hobi - ta korjab alati üles ilusa punase vana tellise kui see tal mõnel väljasõidul ette jääb:) Nii on meil juba kasvuhoones põrand poolenisti kaetud punase tellise parketiga.

Õunapuud õitsevad ja pirnid ka - ma leian, et poleks paremat aega Jaapani keisri külaskäiguks Eestisse.

Lähipäevil loodan korra linnast põgeneda ja vanaemale külla minna. Kahjuks tuleb mul Tallinnast läbi käia ja oma projekt kokku korjata. Muidugi on alati ka midagi head Tallinnasse minekus - seekord loodan lõpuks jõuda Bot.aeda ja võibolla ka loomaaeda. Aga kõike nii kui nii ei saa korraga.
Tegemisi on nii palju. et ei tea endiselt kust peale hakata. Lisaks koolitöödele on oma aed mis vajab pidevat hoolitsust.Peale selle tuleks tühjendatud kompostikasti asemele uus ehitada ja nüüd teeksin ma ta hoopis teistsuguse. Tuleb veel isa veenda, et mulle on materjali vaja ja siis ehitama:)

Igapäevane..

Käisin eile jälle Kuremaa pargis. Ikka veel imeilus park ja tekitab tahtmist sinna veelgi minna. Oli muidugi pikk ja väsitav päev - täis jooksmist ja puude latvade vahtimist ja andmete kirja panemist. Hea seltskond annab veel sellele palju juurde.

Aga õhtuks olin nii väsinud, et ei jõudnud seltskonnas istuda kui vennanaine oma sünnipäeva meie juures pidas. Sõin koos nendega ja siis vajusin täitsa ära. Tulemuseks oli see, et ei mäleta isegi, mida ma telekast vaatasin. Lihtsalt viskasin end pikali ja uimlesin.

Täna hommikul ärkasin selle pääle, et väljas paukus ja müristas selle aasta esimene äikesepilv. Nautisin voodis vedelemist veel paar hetke ja siis ajasin ennast üles. Ega ilm just ülevalolekut soodusta, aga pidin siiski tõusma.
Homme vaja jälle kooli minna ja selleks vaja ette valmistada veel mõned tööd ja asjad kokku panna. Tean, et mind ootab ees eksam ja praktika väljas. Loodan, et vähemalt tuult pole kui pargis olema peame ja et äike meid ei tabaks.

Sain postist kätte ka oma esimese tellimuse markidele. Nüüd võin öelda, et iseseisvumise ajast kuni 1995 aastani pole mul ühtegi marki puudus.

Nädala vahetusel kui Tartus oli imeilus ja soe ilm kaevasime õega aiamaa ära ja koos emaga sai 29 kartulit ja 5 meetrit porgandeid maha pandud. Viimane hetk oleks panna ka herned, oad, sibulad ja mõned kapsapääd ka:) Ka kilemaja vajab tegemist. Nii et endiselt kaob aeg ei tea kuhu.

Loodan, et kui selle sessi saan tehtud, siis ilm läheb ilusaks ja saan Saarde puhkama minna veidikeseks. Siis vaja projekt valmis teha ja võibolla hoopis Ameerikasse kolida;)
Eks näis....mõtteid ja soove on nii kui nii rohkem kui teostada suudaks!

Parginduse hoog

Nii...minu väike park on saanud alguse. Õigemini maa-alaliselt veel mitte (kuna puudub maalapp), aga taimekesi on juba küll. Eelmisel sügisel sai varutud veidi seemneid ja nüüdseks on juba mõned neist ninad mullast välja pistnud.
Praeguse seisuga on mul 4 punast tamme, 3 mandzuuria pähklipuud ja ostetuna veel punase ja lõhislehine kasepuu.
Eelmisel aastal praksis olles ostsin oma pargikese jaoks ka Sargenti õunapuu, ida-mariõunapuu (sort Hillieri), Amuuri toominga, Virgiinia toominga ja ebajasmiini.
Nii et nüüd oleks järgmisena vaja tõesti juba osat endale tükike maad ja hakata sinna looma oma unistuste parki koos pisikese kodu.
Rohkem taimi ma enam osta ei või, sest need veel mahuvad mulle pottidesse ära aga kui nad suuremaks kasvavad on häda käes. Ümberistutust ootab juba niigi palju taimi.

Kust saaks infot markide kohta?

Mu vanaisa oli suur markide koguja. Tema kogud sisaldasid väga palju erinevaid marke Nõukogude ajast ja ka varemast perioodist jne. Aga nendega juhtus see kole asi, et nad läksid jalutama.
Nüüd siis tänu oma mälestustele vanaisa kogusedt hakkasin koondama oma marke albumisse ja neid süstematiseerima. Kuna ma sellest veel midagi eriti ei tea, siis oleks tänulik kui keegi saadaks mingi lingi infoga.
Hakkasin peale eesti markidega, mis on ilmunud peale taasiseseisvumist. Praeguste andmetega on mul olemas 161 erinevat marki, mis seni on ilmunud ja tellitud on juba ka kõik mis on puudu aastatest 1992-1995. minu õnneks oli puudu vaid 19 erinevat marki või margiplokki.
Täna võibolla viitsin veel Eesti Posti kodulehelt välja kirjutada need margid, mida mul hilisemast perioodist pole. Tean, et seni ilmunud markide täielik kogu aastani 2005 maksab umbes 3100 krooni, seega tänu olemasolevatele markidele on kokkuhoid suur:)

Kuna vanaisa markidest suurem osa on kadunud, siis järgmisena hakkan süsteemi panema neid, mis vahetusvariantidena ja muul moel veel säilinud on. Huvitav on see igal juhul. Õnneks on temalt alles veel ka erinevad marke käsitlevad kogumikud.
Huvitav hobi igal juhul - ei võta eriti ruumi ja samas kergesti kätte saadav. Ma ei mõtle muidugi, et hakkan eriti väärtuslikke marke taga ajama.

Elukutsevaliku raskused

Mulle ikka aegajalt tehakse huvitavaid ettepanekuid ja küsitakse naljakaid küsimusi. Näiteks alles eile küsiti, et miks ma LOFO-le ei pildista ja jutte ei kirjuta? Või et miks ma ei tahaks ajakirjanikuks või lihtsalt kirjanikuks hakata. Veelgi naljakam on aga ettepanek minna juurat õppima ja advokaadiks hakata. Kes küll tahaks teiste seadusest möödajooksmistega tegelema hakata kui on võimalik luua midagi ilusat oma kujutlusvõime ja käte abil?

Ma siiani arvan, et minu otsus eriala vahetada oli täiesti õige! Millise positiivse laengu ma saan viibides ilusas aias, külastades botaanikaaedu, liikudes parkides jne. Loodan, et üks hetk on mul võimalus näidata, et ka mina olen võimeline midagi sellist looma, mis veel aastakümneid hiljem on nauditav ja väärtuslik.

Kuna mul nüüd juba kaks edukat võistlust (tegelikult kolm) seljataga on, siis võiks arvata, et nime levitamine või kontaktide levitamine tooks mul käed tööd täis. Võiks ju öelda, et pakkuge mulle võimalust end teie aias teostada. Arvan siiski, et pean veel õppima, sest nagu ma oma sugulasele rääkisin, enne seda kui osatakse teha midagi tõeliselt head, valmib terve ports töid, mis pole mitte nii head või on suisa kehvad. Muidugi oli meil omavahel juttu planeeringutest üldisemalt ja minu väide oli, et toetuma peaks pigem neile teooriatele, mis on ennast tõestanud läbi aastate, mitte minema kaasa mõtlematult ultramoodsate teooriatega. Ja mis peamine, alati peaks mingit teooriat kasutades rakendama oma kainet mõistust ja vaatama, kas kasutatav teooria oleks üldse rakendatav?

Nii ma siis otsin kogemustepagasit internetist ja loodan, et suudan ennast ükskord tõestada ka kõige keerulistemas küsimustes.

Ilus kellele, mis hinnaga?

Proovisin täna huvi pärast Philipsi Satinelle Sensitive´t. Kes ei tea, mis see on, siis ühe sõnaga öeldes, oleks see piinapink! Tegelikult küll on see epilaator, mis on välja mõeldud sadistlike meesterahvaste poolt. Ma ei saa küll aru, miks peaksid naised kannatama sellist valu, et olla meestele meelepärased? Leiutaks siis keegi hea meetodi, mis oleks valutu, toime oleks pikaaegne ja tegu ise oleks rahakotile kerge.

Hea küll, ma saan aru jah, et ega karvane naine ilus pole nagu karvane mees, aga kas ükski mees oleks nõus midagi sellist naise pärast taluma??
Nüüd on karanteeritus see, et sääred punetavad vähemalt pool päeva ja on valulikud. Kaua nad puhtad püsivad, seda näitab aeg.
Iga tahes tundub mulle vähemalt praegu, et sellist vidinat ma endale ise küll ostma ei hakka! Võibolla peaks proovima seda uut mee ja sidruni ja suhkru segu? Räägitakse, et see on praegustest variantidest kõige parem.

Nii et mehed - kui te tahate, et teie naised oleksid siledad ja pehmed, siis pange oma ajud tööle!

Avame paanikatoa!

Nii, nüüd siis tegin selle ära! Helistasin saadud kontaktile ja uurisin, et mis värk selle USA pakkumisega ikka on.
Asi algas nii - ükspäev tuli naabrinaine rääkima, et temal üks tuttav otsib ühele väliseestlasest perekonnale Eestist majahoidjat. Ja ta mainis mind sellele teisele inimesele. Sain kohe oma naabrinaiselt ka telefoni numbri, kuhu siis helistama pidin ise. Paar päeva läks seedimiseks, mõtlemiseks ning täna siis helistasin ja uurisin asja.
Nüüd ootan kirja sellelt kaugelt perekonnalt, et edasi uurida nende pakkumist ja sobivusel siis kokku saada ja paika panna kulgemised.

Võibolla on see see muutus, mis mind taga ajas juba tükk aega? Asi ei ole veel muidugi kindel. Kahtlusi tekitab see, kas julgen sellise muutuse ette võtta, kuidas jääb kooli lõpetamisega, mida arvavad sõbrad ja perekond jne.
Jätta maha kõik need inimesed kellest hoolin on väga raske. Samas muidugi on see võimalus, mis ei avane mitte igale inimesele. Kogemus oleks palju väärt ja peale selle saaks veel keele korralikult suhu.

Kaalun seda ja arvan, et küllaltki põhjalikult.
Mis oleks see, mis paneks mind jääma? Vanemate ja õe-venna soov vast mitte, sõprade vastuoleks võibolla. Perekonna loomine? Nu sellega ei tasu kunagi kiirustada, kuid hea põhjus oleks see küll.
Muidugi see lükkab ümber mu plaanid minna Säästva arengu instituuti õppima maastikuarhitektuuri. Õppida aga saaks vast ka USA ülikoolides.

Ma ei oska veel midagi arvata. Lasen uudisel veidi settida ja kuulan teie arvamusi hea meelega (või loen). Mis siis ikkagi saab, selgub arvatavasti kuu või pooleteise pärast.

Võistlustel 3. koht!

Olen ikka tubli küll! Nii hea tunne on kui esimesel suuremal oma töö kaitsmisel ja mõõduvõtmisel juba tegijatega sain ma siiski nii hea tulemuse! Olin muidugi seltskonnast peaaegu kõige noorem. Maarja vanust ma kahjuks ei tea, aga teised olid küll umbes 50-60 aastased!'
Nu igal juhul olen ma täiesti nõus sellega, et esimene koht läks Maarjale. Teise kohaga võiks ka rahul olla, sest lahenduses oli mõeldud ühele konkreetsele juhule. Õnneks olin kolmas mina ja see, mis minu seljataga, ei ole nii oluline.
Züriile meeldis väga mu valgustuse idee, aga selgusetuks jäid mille põhjal siiski tehti lõplik otsus. Tööde ideelise lahenduse hinnang peaaegu puudus ning meie koostatud hinnapakkumised olid täiesti mõttetud.
Igal juhul olen sellega rahul, et sain kogemuse võrra rikkamaks - ja peale selle olen varustatud terve hulga tööriistadega!
Kindlasti võtan osa ka järgmistest konkurssidest! Muidugi - järgmine on küll Alasti aedniku fotovõistlus - ei tea veel kas osalen.

Ilmad on praegu nii külmad, et kardan oma väikeste lillekeste pärast. Tuppa neid enam ei jõua tassida ja ka kohta ei oleks neile. Rääkimata muidugi sellest, et toas nad veniksid lihtdalt välja. Isa õnneks pani kasvuhoone kütte kui ma Tallinnas olin ja nüüd vast ei juhtu nendega midagi. Harjuvadki veidi jahedama ilmaga ja siis kui mõni peaks välja minema pole kahju nii suur.

Tööd on mul igastahes palju. Peaksin nädalaga ära lõpetama oma kursusetöö ja veel paar referaati, õppima ehituseksamiks, venekeelt jne. Loodan et siiski on mul aega ka veidi puhata ja kevadet nautida.
Eks näis - hetkel igastahes lund sajab ja õues küll olla eriti ei taha:)

Kallid kaasmaalased!

See mis hetkel Tallinnas toimub on väljaspool igasuguse loogika piire! Kuidas on see võimalik, et talume Eesti Vabariigis venelaste sellist käitumist? Uudiseid vaadata on kohe kõhe. Miks oleme me unustanud oma vabanemisaegse ühtsuse ja suuna kuhu poole pürgisime??
Siit ka ettepanek - homme hommikul heiskame kõik oma kodudes Eesti Vabariigi lipud ja astume vastu neile, kes rüüstavad meie kodumaad!
HEISKAME OMA TUGEVUSE JA ÜHTSUSE NÄITAMISEKS KOOS OMA LIPUD!

Võistlus!

Nii homme olen minemas messile ja pühapäeval ootab mind kõigi eelduste kohaselt ka oma töö kaitsmine. Kirjutasin eile õhtul viimase asjana valmis oma kaitsekõne ja nüüd oleks vaja see endale ka pähe ajada.
Imelik on selle võistluse juures see, et häälte andmist ei kontrolli keegi ja seetõttu saavad mõned tööd oma omanike poolt tohutu hulga hääli päevas. Ma ei kahtle osade tööde headuses, pigem ei suuda lihtsalt inimeste eetikapiiridest aru saada. Igatahes on mul plaanis korraldajatele ettepanek teha, et järgmise hääletuse puhul võtaksid nad midagi ette. Ise ma näiteks pole oma tööle ühtegi häält andnud, kuna arvan, et selle peaks saama hoopis teine töö. Aga kas nüüd anda see minu meelest parimale tööle või väiksemale konkurendile? Ei taha nagu viimast varianti kasutada. Pigem ikka saagu hääle see töö, mis seda väärib.
Olen tegelikult veidi pabinas - see oleks suure rahva ees esinedes mulle esmane kogemus. Muidugi see kogemus tuleks lõputöö kaitsmisel kasuks, aga ise arvan et teistpidine variant oleks mulle lihtsam.
Ootaks oma sõpru ja kallimaid ka kaitsmisele, aga keegi vist ei saa tulla :(
Nu vähemalt oma kooli rahvas vist on osaliselt kohal. Loodan, et mul läheb hästi! Hoian pöidlad pihus ja proovin võimalikult vähe närvitseda.
Proovige siis minust aru saada kui ma teiega pühapäeva hommikul rääkida ei taha. Aga kohtume pärast lõunat! Läheme ja jalutame mere ääres või vanalinnas/Kalamajas....

Päevatööd

Üle pika aja õnnestus mul täna välja rabeleda juba kujunema hakanud arvutitöö rutiinist. Juba eile ja üleeile oli mul suur tahtmine ja lausa sundiv vajadus minna ja nokitseda oma aias. Eile jäi see kahjuks ära, kui mitte arvestada seda, et tassisin kaks lillekasti kasvuhoonesse.
Nu vähemalt oli minust siiski nii palju kasu, et toppisin kasvuhoones kõik praod kinni, et vältida võimalikku taimede külmetamist. Vist õnnestus nagu täna neid vaadates tundus.
Tänane päev aga oleks peaaegu samamoodi läinud - ootamatult (loe: minule sobimatult) sadas sisse terve kamp sugulasi, kes olid tulnud teisest Eesti otsast siia mingeid asjatoimetusi sooritama. Egas mul nende vastu midagi ei ole, aga see lihtsalt muutis mu päevaplaani.
Seetõttu pidin ma peale hommikukohvi joomist kohe maja koristama hakkama korstnaehituse tolmust ja segujääkidest ning peale seda kohe ka lõunasööki vaaritama. Sain täpselt siis valmis kui nad meile jõudsid. Minu jaoks aga oli juba pool päeva väärtuslikku väljas mõnulemise ajast kaotsi läinud. Egas midagi - olin seltskondlik ja ootasin kuni nad lahkusid ning siis kibekähku aiatööriided selga ja aeda kaevama.
Ei teadnud kohe kust alustadagi! Lõikasin oma roosipeenra ääre sirgeks ja kaevasin aia äärest üles sinise käokinga ja istutasin teise peenrasse. Kaevasin siit ja sealt ning tõmbasin hulga juurikaid välja. Sain lahti ka ühest hiigel suurest mättast, mis eelmisel sügisel kuidagi oli peenras kahe silma vahele jäänud;)
See kõik tehutud, oli mul selg valus ja sundis tuppa tagasi tulema. Parem teha seda siis kui esimest korda tunda annab, muidu on homsed kaevamised kaevatud.
Igatahes olen päevaga rahul.
Muide - tänu minu saadetud 3D joonisele on mu tööl läinud ka paremini. Loodetavasi tänu teile kõigile kellele mu töö meeldis!

Puhkenurk aias 2007

Nii mul siiski õnnestus valmis saada oma töö ja see ära saata Aiaklubisse. Nüüd on see näha ka Aiaklubi kodulehel nr.8 all:)Saate anda mulle oma hääle kui mu töö teile meeldib. Muidugi võin kohe öelda, et sellest on tsipa raske aru saada, kuna selgitusteksti nad üles ei riputanud. Aga see pole ka enam probleem, kuna nad ise tahtsid, et veel ühe pildi neile saadaksin. Tegin siis ka 3d joonise neile:) Ja kui see pannakse üles rohe-roosana, siis olen eriti rahul.
Kasutan hetkel kõige kujundamises ringide teemat - ei tea küll miks, aga see vaimustab mind hetkel. See on nagu sümboliks edasiminekule ja samas teatud asjade muutumatusele. Mu töö sisaldab endas veerandi ringi kujulist taimedega kaetud sõrestikust kujundatud lehtlat ning ringikujulist istumisala. Peale selle on seal istutusala, kuhu on taimed valitud selle järgi, et nad pakuksid meie erinevatele meeltele võimalikult palju naudingut.Arvan, et minu puhkenurk võiks kanda mõtet, et siin tunnen ma ennast puhanuna.
Varsti peaks selguma ka see, kas ma saan finaalvooru ning Puhke ja vabaaja messile seda kaitsma minna. Loodan kõige paremat, sest see on mulle väga oluliseks kogemuseks ja samas ka reklaamiks. Pöidlad pihku!

Armastage mind palun...

Kas pole tuttav tunne - aegajalt tabab see meid kõiki ja just kõige ebasobivamatel hetkedel. Lootust sel hetkel nagu polekski meie jaoks enam. Tundub nagu tormaksid teised meist mööda ja ükskõik kuidas ka prooviksime, ei suuda me nendega kontakti saavutada.
Kõikidele tundub olevat töö see üks ja ainus armastus, kellega nad oma südant ja voodit jagavad. Töö aga on tänamatu armastaja - tema ei toeta sind kui sa oled vana või haige. Sellisel juhul on pere/kallim selleks, kes toetab ja hoiab. Miks siis kõik küll nii ennast tööga seovad?
Ma ei ütle, et tööd ei tuleks teha - see on elu loomulik osa ja me ei saa ilma selleta oma elu kuidagi korraldada. Kas te ütlete jälle oma kallimale, et mul jäi veel palju tegemata ja homme pean kauemaks jääma? Siis on juba midagi valesti. Sest töö pole jänes, kes eest jookseb. Muidugi on tähtajad, aga isegi sel juhul ei tohi ainult tööle ennast pühendada. Igale projektile mõjub hästi üks kosutav õhtu, kus vaimul on võimalik rahuneda ja mõtetel selgineda.
Tahaksin, et suudaksin lubada, et mina kunagi ei sea tööd esikohale. See on unistus, mis aga ei pruugi tõeks saadagi. Aga kui ma ei proovi, siis sellest kannatavad minu pisikesed ja loomulikult armastus.
Armastus vajab aega, mitte ainult ühte-kahte ööd nädalas! Koos olemist ja suhtlemist - et teada, mida teine vajab ja millest tal puudus on.
Aga üks mida meil kõigil napib on just aeg. See mida arvatakse olema piiramatult. Üks hetk võivad inimesed niimoodi leida ennast üksi ja neil pole midagi teistega jagada.

Teenindage mind palun!

Järjekordne ebameeldiv kogemus sai mulle osaks, kui käisin Pangodi kalarestoranis.
Tahtsin seal juua ühe suure ja mõnusa hommikukohvi ja nautida päikesepaistel sillerdavale järvele avanevat vaadet, aga asi lõppes minu väljakõndimisega poole tassi kohvi pealt.
Asi siin ilmas seisab ikka veel selle taga, et inimesed ei oska pakkuda kvaliteetset teenindust. Me kõik võime endale kodus teha superhea tassi kohvi ja peame maksma vaid kohvi, vee, koore, suhkru ja elektrinatukese eest. Aga me tahame käia kõik ka väljas ja nautida seda, et me ei pea kogu aeg kõike ise tegema.
Milles siis probleem? Küsimuse peale, kas teil midagi ka hommikusöögiks on? Näiteks omletti? Nähvatakse, et ei ole, ei tule ja ärge üldse rääkige sellel teemal!?
Küsimuse peale, et kuna see siis ära kaotati ja kas siiski pole võimalus midagi teha, öeldi, et omanik ei luba eritellimusi vastu võtta ja me ei tee teile seega midagi.
Kas see on siis teenindus, mille eest nad küsivad nii soolast hinda? Kohvetamise rikkus see vaheseik igal juhul täiesti ära. Nüüd kui olen tagasi kodus, on mul võimalus keeta endale üks HEA kohv ja nautida rahulolu, mida see loodetavasti siis ka tekitab.
Muide, kui heast kohvist rääkida, siis Pierre´is Tartus ja CoffeIN´is saab väga häid jooke endale tellida ja ka teenindus on super!

Elu - suhtle, aga ära loe!?

Eks kõik inimesed ole mingil hetkel tabanud end mõttelt, et keegi kontrollib ja suunab nende elu. Tahes-tahtmata tuleb mingil hetkel sisse viia uuendusi ja korrektuure, mille puudumisel muidu varsti kogu ühiskond kokku variseks. Võibolla peaksime laskma kõigel ka nii toimida. Aga mulle isiklikult tundub, et tahaks vahepeal selle vastu mässu tõsta. Iseloom ei ole mind määranud alluma seletuseta. Koostöö on siin ilmas oluline, kuid kes määrab selle reeglid? Ma ei suuda ainult teiste reeglite järgi käia. Ma lihtsalt ei taha enam.
Väljas on küll imeilus kevad, aga masendus oma juhitamatust elust ajab värinad peale. Tahan rohkemat kui mul võimalik on saada. Tunnen seda nii tugevalt, et vahel ajab öökima. Mõte tormas läbi pea, et räägiks oma vanematega ja siis kaoks kaugele ja ilma kontakte jätmata. Saaks vähemalt rahu mõneks ajaks. Läheks näiteks vabatahtlikuks Aafrikasse või mõnda sõjakoldesse. Seetõttu muutus ka minu blogis - ei anna enam teada, kus ma liigun ja kellega. Võibolla mõnest mõttest saab ikka aru, aga mul suva.
Uudistest jooksis ka eile läbi see, et nooredad inimesed eelkõige suhtlevad otseselt teiste inimestega järjest vähem. Enamus ajast kulub ju lihtsalt neti avarustes enese reklaamimiseks ning seeläbi uute "suhtluste" loomiseks. Teisi inimesi enam tundma ei õpita. Ma ei müü ennast neti(loe: blogi) vahendusel, see ei anna minust mingit ülevaadet. Olen selline nagu olen, aga lisaks lugemisele on oluline mind ka reaalselt tunda.
Kirjutan edasi - see aitab mul lihtsalt ennast teatud asjades välja elada. Kõike te kahjuks lugeda ei saa, aga mingeid kilde ikka. Näiteks ilmast, poliitikute lollidest otsustest, inimeste narrustest, armsatest elamustest ja sellest mis lihtsalt ei tea miks on mind pannud kirjutama.

Kiiresti, kiiresti...

Nii lõpuks olen ma võimeline rahulikult maha istuma ja natuke päeva üle mõtlema. Üldjoontes võib öelda, et päev oli väga ilus ja tegus. Olin koolis ja täna tundus, et sellist molutamist, mis mõnikord seekord polnudki. Lausa huvitav võiks öelda.
Päeva esimene pool kulges küll klassiruumis istudes, aga peaaegu poole olime ikkagi õues ka. Õnneks läks ilm kella 14 ajal ka päikseliseks ja tunduvalt soojemaks kui olid olnud eelnevad päevad. Luua park on praegu imeilus! Homme on mul oma geniaalsuse tõttu pool päeva vaba, mida siis kavatsen kasutada tegemata asjade tegemiseks, pargis uitamiseks ja pildistamiseks ning vististi lähen ka raamatukokku veidike lobisema ja kohalikke uudiseid kuulama. Ühesõnaga nauditav päev juhul kui ilm on hea.
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus (www.vvvs.ee)korraldab ühte fotokonkurssi, kuhu kavatsen saata mõned ilusad pildid. Õnneks on nende püüdmiseks veel pool aastat umbes aega. Nii et kõik huvilised tehke ja saatke ka omi pilte. Veel parem minge ja külastage seda kaitseala!

Nii mul nüüd jälle tegemist jätkub - pean end tankima veidi, st. kõhu täis sööma ja siis ootavad mind mu väikesed taimekesed. Et saada endale ilusaid peenraid, olen külvid teinud ja nüüd hoolega pikeerima:) Tulemas on kõike - tsinniaid, astreid, jaanikakraid, tokkroose, ja mida kõike veel:) Eks siis suvel näeb kui kirju asi välja kukkus!

Muide ikka veel pole ma aru saanud, mis värk nende unenägudega on!? Üldse see magamine tundub aegajalt mõttetu. Kui väljapuhkamist pole, siis võiks ju kogu öö rabeleda samamoodi edasi. Eks täna vast saan varem magama, et siis homme varakult tõustes oleksin jälle nagu värske kurgike :D

Kevadised toimetused

Käin ju koolis ja seega pean õppima igasuguseid asju. Näiteks praegu tegelen ühe teksti tõlkimisega vene keelest eesti keelde. Ja et oleks lõbusam, panin mängima muusika, mis minu üllatuseks osutus samuti naaberrahva omaks:) Ei ütle midagi halba selle kohta, naudin ja teen tööd. Loen ka teiste blogisid vahepääl ja mõtlesin, et teeks endale ka ühe kevadise salli ja osaleks isetegija meisterdamises.
Tegelikult kui midagi tegema tahaks hakata, oleks vaja üks vana kummut puhastada ja siis taastada algsel kujul. Arvan, et see peaks olema peitsitud ja lakitud, aga eks töö käigus võib asi veel muutuda.
Kolmapäeval lähen jälle Luuale, kus nüüdseks peaks olema puhkenud õitemeri. Kindlasti võtan kaasa oma fotoka ja ka jala ning lähen parki pildistama. Siis saab fotothingi jälle omi pilte üles panna.
Nädalavahetusel käisime perega vanaema juures kevadtalgutel. Koristasime aastatega tekkinud prügihunnikud ning lõikasine puid-põõsaid. Nüüd on aed jälle valgust täis ja ilus vaadata. Muidugi on see aasta raske - läheb katuse vahetamiseks ning seetõttu pole vist loota, et eriti lillepeenardel midagi õitseks või muru oleks roheroheline. Loodan siiski parimat ja kasvatan ka vanaemale mõned kastitäied lilli.
Poest ostsin endale veel lilleseemneid, mida saab ka kohale külvata. Tunnen, et sel aastal tahaks, et aias oleks hästi palju lillakas-roosasid ja kollakas-oranze toone. Algus on tehtud, peenrate kavand oleks vaja ka kibekiirelt joonistada , aga kuna selleks aega leian, ei tea.
Pilt on tehtud eelmisel suvel meie aias kui iirised õitsesid. Tänu ettevõtmist vajavale aiavahetusele ning aiaääre puhastamisele, on tulevikus peenar tõenäoliselt teistsugune.

Kaevurid Supilinnas

Juba jälle meil kaevatakse. Seekord mitte autoteesid mööda, vaid kõnniteesid pidi. Ei tea küll täpselt, mis seekord siis neile sipelgad püksi ajas, kuid nad siblivad usinasti kasutades bobcat´i labidaid ja rehasid. Ja niisama kiiresti - tegelikult mitte eriti - lähevad maasisse kollased torud diameetriga umber 15 cm ja välja näevad nagu lõõtsad:) Heakene küll, eks ma siis lähen uurin täpsemalt kui nad meie värava ette jõuavad:) Seniks aga rahu ainult rahu. Maja muidugi vappub juba kopa tööst ja sellest kui nad kraavi täis ajavad ja pinnast tihendavad.
Mina - virk ja kraps nagu ma olen - kohe käbedasti oma aiast kõik ebasoovitavad kivid ja kivikesed kokku korjasin ja nüüd ootan värava ees võimalust need sinna kraavi puistata. Täna käis höövel Supikas tänavaid silumas ja nüüd saaks suurema vaevata kartulid kobedasse teesse panna. Kraapis see muidugi jälle üles natuke säilinud munakivisillutisest aga ega seda enam nii kui nii ei taastata. Korjasin siis maja eest kivid kokku ja osa tekkinud suurematest aukudest täitsin oma aia kivikestega. Munakad aga säilitan hoolega ja kasutan neid oma aias või tänavaäärse muru ääristamiseks. Siis katsugu vaid autod mu murule sõita. Ega muru pole parkimise koht!
Muide see lillakas maja on pälvinud Heade värvide linna preemia. Kõrvalolev maja aga on üks murede ja hädade pesa - uued omanikud olevat selle taastamisega hädas, kuid nad on tublid ja saavad hakkama. Kuigi jah - ka nad ise ei ole akendega, mis majale ette said ise väga rahul. Aknatootja tegi suure käki!

Kuremaa pargis koos Sulevi ja Nelega

Käisin täna koos Nele Nuti ja Sulev Nurmega Kuremaa mõisapargis. Meie eesmärgiks oli Inventeerida pargi kogu pargi ala, mille käigus määrasime puude liigid, rinnasdiameetri, osadel kõrguse, tervisliku olukorra ja haljastusliku väärtuse. Seltskonnas oli kokku 4 inimest, mistõttu peale esmast metoodika tutvustust tegime kahe eraldi tegutseva grupina tööd. Lõppkokkuvõtteks jõudsime hinnangu anda umbes 550-le puule. Parki õnnestus mul endale teadvustada kahjuks vähem kui olin lootnud - vahtisime ainult taevasse, nii et kaelad kanged ja näod põlenud, ja kiirustamine taga. Kui nüüd kunagi koos emaga või ise sinna uuesti satun, siis tahaks lihtsalt imetleda ja nautida ka:) Niipalju kui suutsin haarata oli park väga ilus, hoolitsetud ja väärika väljanägemisega. Pargi hoolduses tegematajätmisi ma siia parem kirja ei pane, selleks on mul liiga vähene ülevaade antud hetkel. Minu jaoks oli pettumuseks see, et mu fotokas oli kotis tühjaks jooksnud ja ma ei saanud teha ühtegi pilti. Next time then!
Päev oli väga ilus ja minu jaoks suure väärtusega, kuna meie koolis lihtsalt pole aega selliseid asju õppetöö osana teha. Loodan, et saan nendega veelgi koostööd teha!

Muide nädalavahetus oli väga tore. Paadisõit kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta ja kõik jäid ellu ja ka enamvähem kuivaks. Loodus oli super - jõgi oli vett täis, kallastel õitsesid massiliselt sinililled ja linde oli näha ja kuulda väga palju. Nägime isehi ühte jäälindu, kes oma neoonsinises sillerdavas kuues meist mööda lennata suvatses. Ka edasine üritus möödus peaaegu normaalselt. Kõik olid väga väsinud aga olid ikka lõbusas tujus.

Kunksmoor

Mäletan lapsepõlvest, kuidas kunksmoori raamatus ja multifilmis kunksmoor ennast haletses, kui ta haige oli. Nüüd on mul täpselt sama tunne - oi kui paha on olla haige! Mitte, et ma seda tahaksin muidugi! Kes tahaks olla nii ilusa kevadise ilmaga kodus voodis teki all? Nu ega ma muidugi olnudki - selle asemel olin terve päeva õues ja toimetasin omas aias. Meil lähevad juba varased krookused õitsema ja loomulikult õitsevad juba lumikellukesed ja kohe-kohe hakkavad õitsema veel ka märtsikellukesed.
Nu õues oli väga mõnus olla, kuid ega enesetunne sellest kuigi palju paremaks ei läinud - nina ikka jookseb nagu mahlakask ja kõrvad on vaheldumisi vahelduva eduga lukus ja lahti:) Hingata oli ka hommikul raske ja palaviku tunne ka - aga nagu ma olen - ei suutnud ma voodis pikutada. Ju siis ei olnud veel piisavalt töbine! Eks siis homme paistab, mis minu tervisest saab.

Vähemalt oli päev ilus ja jõudsin üht-teist ära teha! Sellega ma olen rahul. Nüüd aga olen väsinud ja pea valutab ka natsa, nii et vist oleks aeg hakata haiget mängima.

Hoian pöialt pärnakatele, et nende alleele annaks hinnangu kompetentne pargi(spetsialist)meister. Ja et siis oleks tulemus soodus - et saaks säilida see, mis väärtuslik!

Sinine esmaspäev

Seda muidugi mitte otseses ja halvas tähenduses. Ilm on kevadine ka Luual. Kuigi võrreldes teiste kohtadega (näiteks Tartu või Otepää) on siin tunduvalt lumisem. Muide mind hämmastas see, et pargi peaväljaku vana pärna alleed on lõigutud. Ka paar suuremat haru on maha võetud. Hea küll ma mõistan seest täiesti mädanenud harude mahavõtmise vajadust, kui nad on nõrgaks muutunud, aga ma ei saa aru, miks peaksid kõik teed olema traktoriga liigeldavad?! Põhjendus, miks pärnade tüved alt ära laasiti oli aga just see! Nüüd on see allee nagu paljas.

Üleüldse oli eile tegelikult raske päev - inimesele, kes pole harjunud pideva pläkutamisega tunni ajal ja mokalaadaga, mida vältida pole võimalik - on see pehmelt öeldes kurnav.
Põgenesin korraks raamatukokku, kus on hea ja rahulik istuda. Imelik tundub ainult see, et Ivarit pole läheduses. See oli kuidagi loomulik, et ta olemas oli Luual:)Nii et Ivari - tervitused sulle siit kevadisest Luuast!

Täna siis tõin ka ära selle kohvimasina, mis mul kodus juba tükk aega seisis. Mõtlesin, et oleks hea see viia raamatukokku, et Aile saaks aegajalt endale ja oma külalistele kohvet keeta:) Nu proovime kohe täna selle ära!

Õnneseen!

Tänane päev oli tihedalt täid igasuguseid tegemisi - hommikul ärkasin jälle Estri kõrval ;) ja sellest ajast alates on kui möll lahti. Hommikusöök tuli alla kugistada ülimalt kiiresti, sest tulemas olid keskküttemehed, kes hakkasid torude vedamist ette valmistama tehes selleks meie majast shveitsi juustu.
Nu aga et see kõik võimalik oleks, tuli tuba toa järel ette valmistada suuremaks tolmutamiseks ning asjad hunnikutesse eest ära pakkida. Ja kui auguke või kaks tuppa puuritud ja mehed edasi liikusid, siis tuli ju see jama kõik kokku lükata ja elu jälle lahti pakkida.
Isa ehitas täna sahvrit edasi ja tegi sinna laudpõranda, mis on nii ilus, et tahaksin kohe oma tuppa ka sellist. Kui ta selle valmis sai, siis tõmbasin ma sahvri vanadest tumedatest laudadest seina ja põranda linaõliga üle ja nii ilus sai, et ei kujuta kül ette et sinna mullased kartulid või mingit muud jama peaks panema. Homme või järgmisel nädalal kunagi tõmban kiviseinad lateksiga üle ja siis saab ka riiulid sisse ehitada.
Muide, miks õnneseen? Mulle kingiti täna ühe erilise inimese poolt üks ilus lilleõis - veinipunane sametine roos! Täname teda!!
Käisin pesin endalt päevamustuse maha ja nüüd hakkan nautima puhkust. Vähemalt hommikuni:)

Naistepäev

Kas see on see mida tahame?? Võibolla. Ihkame, et üks päevgi aastas pandaks meid tähele ja kingitaks võibolla isegi mõni lillevars. Ootused ületavad aga tihti lootused ning tavaliselt me pettume. Oleks õige mitte oodata - vaid pigem ise endale meeldiv päev luua.
Nädala nali, nagu Arvi ütles, on minna naistepäeval vanasse anatoomikumisse vahakujude näitusele, kus välja on pandud ajaloolised kujud, mis on tehtud naiste (sugu-)haigusi kujutavatena! No miks ka mitte! Eks siis on teada, et mis haigus milleni võib viia:)
Enda naistepäeva kujundan mina ise - valides kellega saan kokku ja mida ma oma päevaga teha saan. Olgu siis tegevsteks õunapuude lõikamine või kohvikusse/näitusele minek:)

Proovitöötaja:)

Nii käisin täna jälle Kaido Kullamaaga rääkimas. Sain talt teada, et töökoha valmisseadmisega läheb umbes 2 nädalat ja et sel ajal võiksin ma teha talle nn. proovitööna 2 krundi detailplaneeringu. Või vähemalt avaldada omi mõtteid nende alade suhtes.
Positiivne on see, et mulle ei öeldud, et sorry aga me leidsime kellegi teise juba ja et unustasime sellest sulle teatada - nii käitus minuga sügisel üks kohtutäitur, kelle kontor asub Õpetaja 9-s. Igatahes tema oli väga ebameeldiv natuur - ise ütles, et austab täpsust ja otsekohesust?!
Nu nüüd hakkan siis oma pead vaevama info püüdmisega. Et siis kuidas ja millest peaks alustama. Tean, et Maa-ametist ja omavalitsuste kodulehekülgedelt on üpris palju infot võimalik kätte saada. Peaks vast ka Margole helistama ja uurima, mis tal oleks soovitada. Kahe nädala möödudes vast olen lepingule alla kirjutanud ja asun tööle!

Kevad tuli! :D

Võimas - arvan, et minu jaoks see nüüd just algas! Tegelikult juba täna hommikul kui silmad lahti tegin ja päikest siramas nägin. Olin maal ja eile kaua üleval, vaatasin W.A.Mozartist tehtud filmi. Küll ei jõudnud ma kõike ära vaadata ja nii umbes kolme ajal jäin magama. See eest oli tore õhtu.
Hommikul päikeselaigus ärgata on aga ülimalt imeline. Saan tunda end nagu kass, kes naudib kiirte paitust oma siidpehmel karval. Maaloleku värk - hommikul välja kempsu minnes oli lumi nagu lumepallisupp - selline vedel ja tükiline. Aga õhus oli tunda midagi uut - kevade lõhna. Võib muidugi olla, et mu nina mind pettis, aga tavaliselt seda ei juhtu. Nautisin istumist ja oma mõtete mõlgutamist ja minu jaoks ootamatult ei olnud enam ülsde külm. Kahju, et ei olnud võimalust kauemaks maale jääda.

Täna sain teada ühe toreda uudise - minu onutütar Kersti on juba 25-28 nädalat rase, seega on tulemas üks suvine beebi jälle:) Peaksin talle kohe külla minema. Käisin Tallinnas ju alles hiljuti, aga siis polnud mahti vaatama minna. Tal oli just uude korterisse kolimine käsil ja sünnipäev ka. Nii et nüüd tuleb plaani võtta külaskäik.

Tänahommikuse meeleolu tagajärjel otsisin talvekorterist välja ka oksakäärid, -tangid ja - sae. Lõikasin ära esimese õunapuu. Ülejäänud seitse on järgnevate päevade plaanis. Mängisin natuke ka kevadiste vetega - tegin labidaotsaga neile läbi jää ja lumelopa teed allamäge. Loodetavasti taheneb me majaesine siis kiiremini.
Üleüldiselt oli tegus päev - triikisin ja tegin süüa, kuigi õde oli kodus ja oleks võinud ka teha. Aga noh, oli selline tegutsemise tahe ja ei viitsinud temaga jagelema hakata:) Isegi hea ta suutis end kokku võtta ja paar asja ära teha, mida ema oli palunud.
Nüüd tuleb minna ja hakata naabrimemme korterit tühjaks tegema. Omanik tahab seda kätte saada. Lubasime, et teeme kiiresti. Edu mulle!

Mõtlesin, et kriban midagi. Käisin vahepeal kiire tiiru Tallinnas oma tädiperel külas ja lõpuks jõudsin külla oma sõbrale, kellele juba ammu olin lubanud külla minna. Ei saa kohe aru, kuhu kaob see aeg, et oma lubadusi tundub vahel võimatu täita. Nu oli tore - võtsin poest pudeli veini külakostiks, sõime liha ja salatit ning ajasime tunnikese paar juttu - väga tore oli.

Rääkisin ka oma ristiisaga telefoni teel ja sain teada, et teda pole hetkel võimalik kätte saada. Ta sai eelmisel aastal 50, aga kuna sünnipäevale ei saanud ma minna, lubasin läbi astuda mõni teine kord. Sama lugu - pole siiani suutnud leida aega, et seda teha. Kui aega on minul, ei ole teda kätte võimalik saada:)
Nüüd tundub, et võibolla läheb veel kiiremaks, kuna tuleb tööle minna. Vähemalt seni kui seda polnud, siis tuli midagi kohtumistest välja.
Täna käisin verekeskuses verd loovutamas. Üks mu sõber käib korraga nii Tallinnas kui ka Tartus verd andmas. Nüüd on tal plaan end lisaks Otepääle, Tallinnale ja Saaremaale ka Tartuga siduda ja osta endale siia korter. Nu eks ostku - ongi kellega vahel filosofeerimas käia! Hea veel, et ta pole tüüpiline mees - ta hoiab oma soovid vaka all ja laseb teistel tunda ennast sundimatult. Nu ühe sõnaga käisin koos temaga Tallinna ülikoolis ka kohvetamas - ta ei uskunud, et mul ta sünnipäev meeles seisab. 27.02 ja sündind 1963. aastal. Soovisin talle siis jõudu vanemaks saamise puhul ja vastupidavust sellega toime tulekuks:)

Käisin täna Tallinnast tulles ka matustel - hea et sai vanamemme viisakalt maha matta. Julm oleks lihtsalt üksiku inimese viimane teekond ilma saatjateta nagu vallasandil. koos kirikuõpetajaga käis matustel 10 inimest. Õpetaja veel imestas, et meie kui naabrid korraldasime matused ja tulime teda viimsele teele saatma.

Pühapäeval on valimised. Tean, kelle poolt hääletada - arvan ka et sel on mõte. Ei taha näha valitsuses üksteise mustajaid ja kristlased ning vene erakonnad oleksid ka imelikud. Loodan, et ka teised mõtelvad vahel nagu mina. Nii on võimalik kunagi muutuste tulek.

Oh seda elukest ja ilma valukest!

Vanematel täitus täna 25. aastat abiellumisest. See on saavutus praegusel ajal kui enamus abiellunutest lahutab esimese 5 aasta jooksul. Miks siis üldse luuakse koos pere kui ei suudeta võtta kohustust ka seda hoida?
Mis küll oleks saanud meist kolmest, kui meie vanemad oleksid loobunud püüdmast? Muidugi on ka neil olnud palju lahkarvamusi ja riide võibolla ka tühiste asjade pärast, kuid sellest hoolimata on nad oma lubadust pidanud (rikkuses ja vaesuses, raskustes ja rõõmudes jne). Ma olen neile väga tänulik, sest mina kaldun arvama, et laps peab nägema, et elu pole alati meelakkumine ja samas laps kasvab pigem probleemne siis kui vanemad on eraldi elavad. Mulle on väidetud, et parem rahulikud vanemad, kes elavad eraldi ja siiski tegelevad oma lastega kui kooselavad ja vahel tülitsevad. Võibolla ka sellest tingituna õnnetud vanemad. Aga ega uus naine või mees võta elult oma käike, ja need ramad raskused pigem kipuvad korduma.
Palju õnne vanemad ja et teil ikka jätkuks ilusaid hetki ja kannatust raskemateks aegadeks!

In memoriam Raissa Kotõk 12.12.1912 - 24.02.2007

Ma mäletan teda ajast kui olin umbes nelja aastane. Ta oli juba siis muldvana ja käis aegajalt kui kondid valutama hakkasid ikka kepiga. Reeglina küll mitte, sest tal oli küllaltki tugev tervis nagu kõigil vanadel inimestel, kes poole ilma juba üle elanud on. Ta oli ikka esimene, kes kevadel aega riisuma läks ja tema aias õitsesid esimesed lumi- ja märtsikellukesed ja sinililled.
Aeg läks ja mina kasvasin suuremaks ja tema jäi ikka vanemaks, kuid pitsid ja tikitud linad olid ikka veel nii imekenad tema toakeses, kuhu paistis hommikune päike. Ta oli selles toas elanud kogu oma elu pärast Ukrainast tulekut. Ise oli ta sinna lasknud panna elektri, kuid tänase päevani puudus seal kanalisatsioon ja vesi ning kuivkäimla oli kõigil korteritel ühine ja asus koridoris.
Nagu oli vilets tema kodumaja, jäi viletsamaks ka ta ise. Kuni päevani umbes neli aastat tagasi, kui ta enam ei jõudnud oma haigete jalgade tõttu enam õues käia toimetamas. Sellest ajast saati oli tal ka linna poolt määratud hooldajad, kes siis vajadusel tõid toitu ja pensioniraha ja vett ning puid. Tal polnud kedagi peale nende ja mõne naabri, kes siis aegajalt käisid tema heietusi kuulamas.
Paar nädalat tagasi ta oli kukkunud ja enam ei saanud püsti. Tema hooldaja lasi päästeametil murda lahti ta toa ukse ja nii saadi ta sealt kätte ja saadi teda aidata. Küsiti, kas ta on nõus minema haiglasse ja hooldekodusse, kuid ta keeldus. See oleks pidanud olema sotsiaalhoolekandele märguandeks, et iga päev on vaja saata tema juurde abistaja, kes kontrolliks, kas ta ikka elus on. Neljapäeval helistas meile sots.hoolekandest keegi koju ja´ütles, et Raja on jäänud väga viletsaks ja küsiti, kas me teame kuidas on tema soovid matuste suhtes jne. Vastasin, et mu ema on kunagi ammu rääkinud Rajaga sellest ja ju ema teab.
Täna lõunal käis mu ema Raja ukse taga ja tahtis talle suppi viia. Seda oli ta teinud aegajalt ikka. Raja ei vastanud ja ema palus mul hiljem uuesti proovida. Käisin enne pimedat veel seal ja ei saanud ka mingit vastust. Hiljem ema helistas mulle linnast ja ütlesin ka talle seda. Kui ema koju jõudis ütles ta mulle, et Raja on surnud. ta oli helistanud sots.hoolekandele ja hooldaja oli kontrollimas käinud. Meil ei olnud tema toakese võtit.
Ta oli olnud jälle kukkunud ning kiirabi oli lihtsalt konstateerinud ta surma. Surnud võis ta olla juba päeva või kaks. Tuba oli jääkülm ja toalilled kõik närbunud. Kus oli tema hooldaja tekib küsimus? Kas ta ei käinud? Küsimusi tekib palju. Loodan vähemalt, et surm tuli enne kui ta kukkuda jõudis.
Ema ja mina oleme nüüd need, kes hakkavad matuseid korraldama ja tema maise elu viimaseid asju ajama.
Head teed memm! Sa jääd meie mälestustesse pikaks ajaks!

Igapäevane elu

Jah, kas pole tuttav jutt rutiinist? Mul seda tundub, et üldse ei saagi tekkida. Iga päev on nagu uus üllqtusi täis avastusretk. Täna näiteks käisin töövestlusel Juhani puukoolis Lohkvas. Hommikul varakult asusin kodust teele ja juba 9-st olin kohal ja vestlesin nendega. Tundub, et minu väikene CV oli neile jätnud väga hea mulje. Kahjuks pidin neile pettumuse valmistama ja ütlema, et kandideerin ka ühele teisele ametikohale ja kui on kindel, et ma sinna saan, siis nende juurde ma ei tule. See selgub aga juba lähema nädala jooksul ma arvan. Eks ma siis teavita Juhani puukooli oma edust :)
Niisiis, ühtäkki tahavad kõik korraga, et ma oleksin just nende jaols ilus ja tubli ja osav ka veel kõigele lisaks! Tore, mulle sobib see, kui saan aegajalt tähelepanu keskpunktis olla.
Ostsin täna ka endale uue raamatu - Günther Nitschke Japanese Gardens. Lingiga on juurde pandud ka Amazonase kirjeldus. Minu raamatu näol on tegemist ainult eelmise trükiga 1993.-st aastast. Hakkasin seda kohe lugema kui koju jõudsin ja praegu olen küll väga rahul.
Kui nüüd tõesti õnnestub tööle minna, siis hakkan jälle kokku ostma oma erialaseid raamatuid. Võibolla siis on raha osta ka Eesti arhitektuuri ajalugu!? (500.- antikvariaadis).

Uhh...

Ma olen nii väsinud rumalatest küsimustest!! Loomulikult on aegu kui me lihtsalt ei suuda aru saada ja juhtmed on nii puntras, et lahtiharutamine tundub võimatuna. Võtaks kohe noa ja lõikaks lihtsalt läbi!
Heakene küll, vähemalt on meie õpetaja (Marko) küllaltki kannatlik - eriti vanemate naisterahvastega ;)
Tegemist on jälle joonestamisega nii paberil kui arvutis CAD-i kasutades. Käsitsi tegemine on ikka rumal aja kulutamine ja pealegi ebatäpne ka. Nii et tõenäolisele oma töö kannan ma ka arvutisse ümber.

Muide täna helistati mulle ka Juhani puukoolist, kuhu olin saatnud avalduse tööle minekuks. Kutsuti mind vestlusele. Naljakas, et kõik sellised asjad juhuvad koos. Kaido Kullamaaga käisin ka kohtumas ja vähemalt hetkel tundub see variant mulle tuleviku suhtes kindlam ja soodsam. See annab mulle töökoha, kaasnevad kindlustused ja kogemuse oma erialas.
Esmaspäeval lähen Juhanisse vestlusele ja vaatan, mis nad räägivad ja pakuvad mulle. pärast on siis aega otsustada, mis edasi saab.

Sõbrapäev

Sõbrapäev - peaks olema päev, mis jääb meelde läbi meeldivate mälestuste seoses kallite inimestega. Eelmistel aastatel paraku olen saanud ka vastu pükse - olen pidanud olema ja tundma ennast üksi. Kellel seda poleks juhtunud? Minu sõbral suri 14. veebruaril isa, teisel vanavanaema. Elu on selline. Me oleme üksteisele toeks ka kurbade sündmuste puhul.
Täna tunnen ennast aga hästi - olen helistanud ja ka minuga on ühendust võtnud minu sõbrad, inimesed kellest väga hoolin. Mõnikord on kerge mõista teiste kohalolekut ka ilma tõelise kohalolekuta.
Hinnakem siis hetke, mil saame olla koos:)Kohtumiseni varsti!

Ignorantsus - kas päästev õlekõrs või inimlikkuse taparelv?

Mõtlesin eile öösel ühe asja üle, mida olin kuulnud raadio 3-st. Sealses hommikuprogrammis rääkisid Liis Lusmägi, Madis Milling ja Urmas Reitelmann. Mingi hetk pärast koertega/loomadega seotud uudist haaras mu kõrv Liisi juttu. Ta rääkis parajasti oma koerast ja temaga seotud hiljutistest ebameeldivatest kogemustest. Arvasin algul, et ta räägib lihtsalt koera tabanud haigusest või siis koera tempudest, aga tegelikult ta jutt hämmastas mind. Esimene juhtum oli seotud poeskäiguga ja sellega kuidas kõrvaloleva kooli lapsed olid kinniseotud koera poe ukse juures jalgadega peksnud. Kahjuks polnud Liisil võimalik seda videol tõestada kuna poel puudusid välisümbrust vaatlevad kaamerad. Miks küll keegi peaks looma niisama peksma minema? Kas meid on õpetatud niivõrd julmadeks, et headust, mis inimlapsel peaks olema kaasasündinud tõesti ei eksisteeri?
Teine lugu oli sellest kuidas korralik koeraomanik nägi mittekorralikku venelasest mammit oma krantsiga jalutamas ning kuidas probleem tekkis sellest, et oma häda ära teinud koera järelt ei tõtanud mitte koristama tema perenaine (kuigi majade vahel linnas oleks see igati eeldatav käitumine).
Heakene küll, nee olid näited, mida iga inimene ei märkagi üldse. Aga hämmastusest võpatama pani mind pigem ühe meesterahva reageering sellele jutule - a la ära reageeri üle ja "kas sa tegid nalja" laadis käitumine!
Niisiis, kas meie soov hoida ennast eemale halbu tagajärgi tuua võivast reageeringust ebaeetilist käitumist nähes või hoopis muutes end ebainimlikuks ja seda käitumist jäljendavaks/õigustavaks on inimkonna areng positiivses või negatiivses suunas? Arvan, et iga inimese õigus ja kohus on korrarikkumist märgata ja püüda seda takistada - õigus on ju alati kohale kutsuda politsei (juhul kui ise öelda ei julge!)
Mina olen selline inimene, kes kipub inimestele otse näkku ütlema, mida ma mõtlen, kui näen neid ebaeetiliselt tegutsemas. Eks see tee mu elu mõni kord raskeks, aga arvan, et selline käitumine mõjub kunagi ja kellelegi ka positiivselt.

Väike reisituhin

Nii...sai siis käidud ära paljukiidetud Egiptuses ja külastatud ka püramiide. Tegelikult jättis see maailmaime mind täiesti külmaks - võibolla tingitud ajapuudusest?
Igatahes reis oli tore...sai peetud ka reisipäevikut, mis peaks üles tulema Trip.ee-sse. Kuna see aga juhtub ei oska öelda. Niisiis...minge ka kui võimalik Egiptusesse. Kairo on super huvitav linn, eriti kui osata näha muud kui räpasust. Kopti linnaosa ja suure osa Kairost enda alla võttev nekropol jätavad kustumatu mulje.
Peatuspaik oli meil küll Sharm-el-Sheikis aga ringi käia saime palju. Isegi tundub, et see valik oli parem kui Hurghada, kust nii palju ekskursioone ei pakuta.
Kahju oli, et olles nädalasel reisil, ei saanud me oma aja liigse sisustamise tõttu rannas päikese käes peesitada. Oleks kasvõi natuke seda teha tahtnud.
Nüüd tagasi Eestis kus hetkel on vapustavalt ilus ilm, ja mis veel toredam, saab suusatamas käia:)