Mõtlemine - poolt või vastu

Mõni aeg tagasi märkasin, et saadan inimestele (loe: eelkõige meestele) signaale. Reeglina tahtmatult ja sellest mõtlemata. Signaal ütleb - tahaks sinuga tutvuda, kas oled parim, et olla mulle kaaslaseks?
Nii on minu sõpradel ja lähedastel olnud raskeid aegu nüüd rohkem kui varem. Hakkasin siis mõtlema, et kas see on normaalne, seotud looduse kutsungiga, või midagi, mis annab märku mingist sisemisest probleemist. Probleemisk võiks sel juhul pidada keskendumisvõime puudumist, eelkõige mõeldes suhte loomisele ja hoidmisele. Ma ei julgeks öelda, et ma kellelegi oma tormakusega halba tahaksin.
Nii ongi seni kõik suhted jäänud lühiajaliseks...tänu minu või mu kaaslase tähelepanematusele. See hakkab juba meenutama Põgenevat pruuti, kus suhte tõsisemaks muutumisel neiu lihtsalt lasi jalga.

Mure on selles, et kui ma tõesti olen ärajooksja, siis kust ma saaksin abi, et sellest kombest vabaneda? Ei kujuta just ennast ette lõpuni jooksmas ja üksikuna vanaduses...
Seni olen arvanud ikka, et igale ühele on kusagil keegi ja selle Erilise Kellegi tunneme me kõik ka ära. Kes ütleks aga kuidas? Kas see peaks tulema esimesel kohtumisel, või aja möödudes?

Mõtlen sellest üpris tihti praegu ja hea meelega jagaksin oma mõtteid ka teistega... aga sõpradega kõigest ei räägi ja kui hakata oma kallimatega sellistel teemadel vestlema siis enamused paaridest läheksid lahku.
Niisiis ikkagi on jama!

Võiksin muidugi uskuda ka looduse sobivaima otsingusse, aga kes saab siis sellest kõige suuremad haavad, ja milliseks kujuneks hind?
Kunagi nägin ühte dok.filmi ühest perekonnast kus oli 3-5 last, aga oma isa lapsed polnud neist ükski. Kui ema hindab oma suhet oma abikaasaga, aga loodus seda liitu ei toeta, kas siis paaritumissoov teistega on loomulik asjade käik??? Võiks ju öelda, et kõigil juhtub kõrvalehüppeid, aga et tulemus on selline? Geneetiliselt võttes peaksid lapsed olema sel juhul väga terved ja kandma arengu suhtes igati head koodi edasi. Aga perekond? Kui mina saaksin midagi sellist teada, siis esimese emotsiooniga laseksin küll oma kaasal asjad pakkida.
Reiki õpetus räägib kõikehõlmavast armastusest. Kui selle järgi elada, siis armastades ükskõik keda teist veel peale oma kaasa ei oleks see patt vaid hoopis maailma parandav hea käitumisviis. Oluline on mitte kahjustada teist enda kõrval. Aga kuidas seda teha kui armastus on nii egoistlik tunne reeglina?

Võiksime siis öelda, et egoist ei saakski armastada kedagi peale enda, olemata seal juures armukade...ehk siis hävitavalt meelestatud.
Ma püüan teha nii, et kõik mu mõtted jääksid puhasteks ja heatahtlikeks. Et ma suudaksin armastada inimesi enda ümber neid ja ennast kahjustamata.

La vita e bella...