Kallid kaasmaalased!

See mis hetkel Tallinnas toimub on väljaspool igasuguse loogika piire! Kuidas on see võimalik, et talume Eesti Vabariigis venelaste sellist käitumist? Uudiseid vaadata on kohe kõhe. Miks oleme me unustanud oma vabanemisaegse ühtsuse ja suuna kuhu poole pürgisime??
Siit ka ettepanek - homme hommikul heiskame kõik oma kodudes Eesti Vabariigi lipud ja astume vastu neile, kes rüüstavad meie kodumaad!
HEISKAME OMA TUGEVUSE JA ÜHTSUSE NÄITAMISEKS KOOS OMA LIPUD!

Võistlus!

Nii homme olen minemas messile ja pühapäeval ootab mind kõigi eelduste kohaselt ka oma töö kaitsmine. Kirjutasin eile õhtul viimase asjana valmis oma kaitsekõne ja nüüd oleks vaja see endale ka pähe ajada.
Imelik on selle võistluse juures see, et häälte andmist ei kontrolli keegi ja seetõttu saavad mõned tööd oma omanike poolt tohutu hulga hääli päevas. Ma ei kahtle osade tööde headuses, pigem ei suuda lihtsalt inimeste eetikapiiridest aru saada. Igatahes on mul plaanis korraldajatele ettepanek teha, et järgmise hääletuse puhul võtaksid nad midagi ette. Ise ma näiteks pole oma tööle ühtegi häält andnud, kuna arvan, et selle peaks saama hoopis teine töö. Aga kas nüüd anda see minu meelest parimale tööle või väiksemale konkurendile? Ei taha nagu viimast varianti kasutada. Pigem ikka saagu hääle see töö, mis seda väärib.
Olen tegelikult veidi pabinas - see oleks suure rahva ees esinedes mulle esmane kogemus. Muidugi see kogemus tuleks lõputöö kaitsmisel kasuks, aga ise arvan et teistpidine variant oleks mulle lihtsam.
Ootaks oma sõpru ja kallimaid ka kaitsmisele, aga keegi vist ei saa tulla :(
Nu vähemalt oma kooli rahvas vist on osaliselt kohal. Loodan, et mul läheb hästi! Hoian pöidlad pihus ja proovin võimalikult vähe närvitseda.
Proovige siis minust aru saada kui ma teiega pühapäeva hommikul rääkida ei taha. Aga kohtume pärast lõunat! Läheme ja jalutame mere ääres või vanalinnas/Kalamajas....

Päevatööd

Üle pika aja õnnestus mul täna välja rabeleda juba kujunema hakanud arvutitöö rutiinist. Juba eile ja üleeile oli mul suur tahtmine ja lausa sundiv vajadus minna ja nokitseda oma aias. Eile jäi see kahjuks ära, kui mitte arvestada seda, et tassisin kaks lillekasti kasvuhoonesse.
Nu vähemalt oli minust siiski nii palju kasu, et toppisin kasvuhoones kõik praod kinni, et vältida võimalikku taimede külmetamist. Vist õnnestus nagu täna neid vaadates tundus.
Tänane päev aga oleks peaaegu samamoodi läinud - ootamatult (loe: minule sobimatult) sadas sisse terve kamp sugulasi, kes olid tulnud teisest Eesti otsast siia mingeid asjatoimetusi sooritama. Egas mul nende vastu midagi ei ole, aga see lihtsalt muutis mu päevaplaani.
Seetõttu pidin ma peale hommikukohvi joomist kohe maja koristama hakkama korstnaehituse tolmust ja segujääkidest ning peale seda kohe ka lõunasööki vaaritama. Sain täpselt siis valmis kui nad meile jõudsid. Minu jaoks aga oli juba pool päeva väärtuslikku väljas mõnulemise ajast kaotsi läinud. Egas midagi - olin seltskondlik ja ootasin kuni nad lahkusid ning siis kibekähku aiatööriided selga ja aeda kaevama.
Ei teadnud kohe kust alustadagi! Lõikasin oma roosipeenra ääre sirgeks ja kaevasin aia äärest üles sinise käokinga ja istutasin teise peenrasse. Kaevasin siit ja sealt ning tõmbasin hulga juurikaid välja. Sain lahti ka ühest hiigel suurest mättast, mis eelmisel sügisel kuidagi oli peenras kahe silma vahele jäänud;)
See kõik tehutud, oli mul selg valus ja sundis tuppa tagasi tulema. Parem teha seda siis kui esimest korda tunda annab, muidu on homsed kaevamised kaevatud.
Igatahes olen päevaga rahul.
Muide - tänu minu saadetud 3D joonisele on mu tööl läinud ka paremini. Loodetavasi tänu teile kõigile kellele mu töö meeldis!

Puhkenurk aias 2007

Nii mul siiski õnnestus valmis saada oma töö ja see ära saata Aiaklubisse. Nüüd on see näha ka Aiaklubi kodulehel nr.8 all:)Saate anda mulle oma hääle kui mu töö teile meeldib. Muidugi võin kohe öelda, et sellest on tsipa raske aru saada, kuna selgitusteksti nad üles ei riputanud. Aga see pole ka enam probleem, kuna nad ise tahtsid, et veel ühe pildi neile saadaksin. Tegin siis ka 3d joonise neile:) Ja kui see pannakse üles rohe-roosana, siis olen eriti rahul.
Kasutan hetkel kõige kujundamises ringide teemat - ei tea küll miks, aga see vaimustab mind hetkel. See on nagu sümboliks edasiminekule ja samas teatud asjade muutumatusele. Mu töö sisaldab endas veerandi ringi kujulist taimedega kaetud sõrestikust kujundatud lehtlat ning ringikujulist istumisala. Peale selle on seal istutusala, kuhu on taimed valitud selle järgi, et nad pakuksid meie erinevatele meeltele võimalikult palju naudingut.Arvan, et minu puhkenurk võiks kanda mõtet, et siin tunnen ma ennast puhanuna.
Varsti peaks selguma ka see, kas ma saan finaalvooru ning Puhke ja vabaaja messile seda kaitsma minna. Loodan kõige paremat, sest see on mulle väga oluliseks kogemuseks ja samas ka reklaamiks. Pöidlad pihku!

Armastage mind palun...

Kas pole tuttav tunne - aegajalt tabab see meid kõiki ja just kõige ebasobivamatel hetkedel. Lootust sel hetkel nagu polekski meie jaoks enam. Tundub nagu tormaksid teised meist mööda ja ükskõik kuidas ka prooviksime, ei suuda me nendega kontakti saavutada.
Kõikidele tundub olevat töö see üks ja ainus armastus, kellega nad oma südant ja voodit jagavad. Töö aga on tänamatu armastaja - tema ei toeta sind kui sa oled vana või haige. Sellisel juhul on pere/kallim selleks, kes toetab ja hoiab. Miks siis kõik küll nii ennast tööga seovad?
Ma ei ütle, et tööd ei tuleks teha - see on elu loomulik osa ja me ei saa ilma selleta oma elu kuidagi korraldada. Kas te ütlete jälle oma kallimale, et mul jäi veel palju tegemata ja homme pean kauemaks jääma? Siis on juba midagi valesti. Sest töö pole jänes, kes eest jookseb. Muidugi on tähtajad, aga isegi sel juhul ei tohi ainult tööle ennast pühendada. Igale projektile mõjub hästi üks kosutav õhtu, kus vaimul on võimalik rahuneda ja mõtetel selgineda.
Tahaksin, et suudaksin lubada, et mina kunagi ei sea tööd esikohale. See on unistus, mis aga ei pruugi tõeks saadagi. Aga kui ma ei proovi, siis sellest kannatavad minu pisikesed ja loomulikult armastus.
Armastus vajab aega, mitte ainult ühte-kahte ööd nädalas! Koos olemist ja suhtlemist - et teada, mida teine vajab ja millest tal puudus on.
Aga üks mida meil kõigil napib on just aeg. See mida arvatakse olema piiramatult. Üks hetk võivad inimesed niimoodi leida ennast üksi ja neil pole midagi teistega jagada.

Teenindage mind palun!

Järjekordne ebameeldiv kogemus sai mulle osaks, kui käisin Pangodi kalarestoranis.
Tahtsin seal juua ühe suure ja mõnusa hommikukohvi ja nautida päikesepaistel sillerdavale järvele avanevat vaadet, aga asi lõppes minu väljakõndimisega poole tassi kohvi pealt.
Asi siin ilmas seisab ikka veel selle taga, et inimesed ei oska pakkuda kvaliteetset teenindust. Me kõik võime endale kodus teha superhea tassi kohvi ja peame maksma vaid kohvi, vee, koore, suhkru ja elektrinatukese eest. Aga me tahame käia kõik ka väljas ja nautida seda, et me ei pea kogu aeg kõike ise tegema.
Milles siis probleem? Küsimuse peale, kas teil midagi ka hommikusöögiks on? Näiteks omletti? Nähvatakse, et ei ole, ei tule ja ärge üldse rääkige sellel teemal!?
Küsimuse peale, et kuna see siis ära kaotati ja kas siiski pole võimalus midagi teha, öeldi, et omanik ei luba eritellimusi vastu võtta ja me ei tee teile seega midagi.
Kas see on siis teenindus, mille eest nad küsivad nii soolast hinda? Kohvetamise rikkus see vaheseik igal juhul täiesti ära. Nüüd kui olen tagasi kodus, on mul võimalus keeta endale üks HEA kohv ja nautida rahulolu, mida see loodetavasti siis ka tekitab.
Muide, kui heast kohvist rääkida, siis Pierre´is Tartus ja CoffeIN´is saab väga häid jooke endale tellida ja ka teenindus on super!

Elu - suhtle, aga ära loe!?

Eks kõik inimesed ole mingil hetkel tabanud end mõttelt, et keegi kontrollib ja suunab nende elu. Tahes-tahtmata tuleb mingil hetkel sisse viia uuendusi ja korrektuure, mille puudumisel muidu varsti kogu ühiskond kokku variseks. Võibolla peaksime laskma kõigel ka nii toimida. Aga mulle isiklikult tundub, et tahaks vahepeal selle vastu mässu tõsta. Iseloom ei ole mind määranud alluma seletuseta. Koostöö on siin ilmas oluline, kuid kes määrab selle reeglid? Ma ei suuda ainult teiste reeglite järgi käia. Ma lihtsalt ei taha enam.
Väljas on küll imeilus kevad, aga masendus oma juhitamatust elust ajab värinad peale. Tahan rohkemat kui mul võimalik on saada. Tunnen seda nii tugevalt, et vahel ajab öökima. Mõte tormas läbi pea, et räägiks oma vanematega ja siis kaoks kaugele ja ilma kontakte jätmata. Saaks vähemalt rahu mõneks ajaks. Läheks näiteks vabatahtlikuks Aafrikasse või mõnda sõjakoldesse. Seetõttu muutus ka minu blogis - ei anna enam teada, kus ma liigun ja kellega. Võibolla mõnest mõttest saab ikka aru, aga mul suva.
Uudistest jooksis ka eile läbi see, et nooredad inimesed eelkõige suhtlevad otseselt teiste inimestega järjest vähem. Enamus ajast kulub ju lihtsalt neti avarustes enese reklaamimiseks ning seeläbi uute "suhtluste" loomiseks. Teisi inimesi enam tundma ei õpita. Ma ei müü ennast neti(loe: blogi) vahendusel, see ei anna minust mingit ülevaadet. Olen selline nagu olen, aga lisaks lugemisele on oluline mind ka reaalselt tunda.
Kirjutan edasi - see aitab mul lihtsalt ennast teatud asjades välja elada. Kõike te kahjuks lugeda ei saa, aga mingeid kilde ikka. Näiteks ilmast, poliitikute lollidest otsustest, inimeste narrustest, armsatest elamustest ja sellest mis lihtsalt ei tea miks on mind pannud kirjutama.

Kiiresti, kiiresti...

Nii lõpuks olen ma võimeline rahulikult maha istuma ja natuke päeva üle mõtlema. Üldjoontes võib öelda, et päev oli väga ilus ja tegus. Olin koolis ja täna tundus, et sellist molutamist, mis mõnikord seekord polnudki. Lausa huvitav võiks öelda.
Päeva esimene pool kulges küll klassiruumis istudes, aga peaaegu poole olime ikkagi õues ka. Õnneks läks ilm kella 14 ajal ka päikseliseks ja tunduvalt soojemaks kui olid olnud eelnevad päevad. Luua park on praegu imeilus! Homme on mul oma geniaalsuse tõttu pool päeva vaba, mida siis kavatsen kasutada tegemata asjade tegemiseks, pargis uitamiseks ja pildistamiseks ning vististi lähen ka raamatukokku veidike lobisema ja kohalikke uudiseid kuulama. Ühesõnaga nauditav päev juhul kui ilm on hea.
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus (www.vvvs.ee)korraldab ühte fotokonkurssi, kuhu kavatsen saata mõned ilusad pildid. Õnneks on nende püüdmiseks veel pool aastat umbes aega. Nii et kõik huvilised tehke ja saatke ka omi pilte. Veel parem minge ja külastage seda kaitseala!

Nii mul nüüd jälle tegemist jätkub - pean end tankima veidi, st. kõhu täis sööma ja siis ootavad mind mu väikesed taimekesed. Et saada endale ilusaid peenraid, olen külvid teinud ja nüüd hoolega pikeerima:) Tulemas on kõike - tsinniaid, astreid, jaanikakraid, tokkroose, ja mida kõike veel:) Eks siis suvel näeb kui kirju asi välja kukkus!

Muide ikka veel pole ma aru saanud, mis värk nende unenägudega on!? Üldse see magamine tundub aegajalt mõttetu. Kui väljapuhkamist pole, siis võiks ju kogu öö rabeleda samamoodi edasi. Eks täna vast saan varem magama, et siis homme varakult tõustes oleksin jälle nagu värske kurgike :D

Kevadised toimetused

Käin ju koolis ja seega pean õppima igasuguseid asju. Näiteks praegu tegelen ühe teksti tõlkimisega vene keelest eesti keelde. Ja et oleks lõbusam, panin mängima muusika, mis minu üllatuseks osutus samuti naaberrahva omaks:) Ei ütle midagi halba selle kohta, naudin ja teen tööd. Loen ka teiste blogisid vahepääl ja mõtlesin, et teeks endale ka ühe kevadise salli ja osaleks isetegija meisterdamises.
Tegelikult kui midagi tegema tahaks hakata, oleks vaja üks vana kummut puhastada ja siis taastada algsel kujul. Arvan, et see peaks olema peitsitud ja lakitud, aga eks töö käigus võib asi veel muutuda.
Kolmapäeval lähen jälle Luuale, kus nüüdseks peaks olema puhkenud õitemeri. Kindlasti võtan kaasa oma fotoka ja ka jala ning lähen parki pildistama. Siis saab fotothingi jälle omi pilte üles panna.
Nädalavahetusel käisime perega vanaema juures kevadtalgutel. Koristasime aastatega tekkinud prügihunnikud ning lõikasine puid-põõsaid. Nüüd on aed jälle valgust täis ja ilus vaadata. Muidugi on see aasta raske - läheb katuse vahetamiseks ning seetõttu pole vist loota, et eriti lillepeenardel midagi õitseks või muru oleks roheroheline. Loodan siiski parimat ja kasvatan ka vanaemale mõned kastitäied lilli.
Poest ostsin endale veel lilleseemneid, mida saab ka kohale külvata. Tunnen, et sel aastal tahaks, et aias oleks hästi palju lillakas-roosasid ja kollakas-oranze toone. Algus on tehtud, peenrate kavand oleks vaja ka kibekiirelt joonistada , aga kuna selleks aega leian, ei tea.
Pilt on tehtud eelmisel suvel meie aias kui iirised õitsesid. Tänu ettevõtmist vajavale aiavahetusele ning aiaääre puhastamisele, on tulevikus peenar tõenäoliselt teistsugune.

Kaevurid Supilinnas

Juba jälle meil kaevatakse. Seekord mitte autoteesid mööda, vaid kõnniteesid pidi. Ei tea küll täpselt, mis seekord siis neile sipelgad püksi ajas, kuid nad siblivad usinasti kasutades bobcat´i labidaid ja rehasid. Ja niisama kiiresti - tegelikult mitte eriti - lähevad maasisse kollased torud diameetriga umber 15 cm ja välja näevad nagu lõõtsad:) Heakene küll, eks ma siis lähen uurin täpsemalt kui nad meie värava ette jõuavad:) Seniks aga rahu ainult rahu. Maja muidugi vappub juba kopa tööst ja sellest kui nad kraavi täis ajavad ja pinnast tihendavad.
Mina - virk ja kraps nagu ma olen - kohe käbedasti oma aiast kõik ebasoovitavad kivid ja kivikesed kokku korjasin ja nüüd ootan värava ees võimalust need sinna kraavi puistata. Täna käis höövel Supikas tänavaid silumas ja nüüd saaks suurema vaevata kartulid kobedasse teesse panna. Kraapis see muidugi jälle üles natuke säilinud munakivisillutisest aga ega seda enam nii kui nii ei taastata. Korjasin siis maja eest kivid kokku ja osa tekkinud suurematest aukudest täitsin oma aia kivikestega. Munakad aga säilitan hoolega ja kasutan neid oma aias või tänavaäärse muru ääristamiseks. Siis katsugu vaid autod mu murule sõita. Ega muru pole parkimise koht!
Muide see lillakas maja on pälvinud Heade värvide linna preemia. Kõrvalolev maja aga on üks murede ja hädade pesa - uued omanikud olevat selle taastamisega hädas, kuid nad on tublid ja saavad hakkama. Kuigi jah - ka nad ise ei ole akendega, mis majale ette said ise väga rahul. Aknatootja tegi suure käki!

Kuremaa pargis koos Sulevi ja Nelega

Käisin täna koos Nele Nuti ja Sulev Nurmega Kuremaa mõisapargis. Meie eesmärgiks oli Inventeerida pargi kogu pargi ala, mille käigus määrasime puude liigid, rinnasdiameetri, osadel kõrguse, tervisliku olukorra ja haljastusliku väärtuse. Seltskonnas oli kokku 4 inimest, mistõttu peale esmast metoodika tutvustust tegime kahe eraldi tegutseva grupina tööd. Lõppkokkuvõtteks jõudsime hinnangu anda umbes 550-le puule. Parki õnnestus mul endale teadvustada kahjuks vähem kui olin lootnud - vahtisime ainult taevasse, nii et kaelad kanged ja näod põlenud, ja kiirustamine taga. Kui nüüd kunagi koos emaga või ise sinna uuesti satun, siis tahaks lihtsalt imetleda ja nautida ka:) Niipalju kui suutsin haarata oli park väga ilus, hoolitsetud ja väärika väljanägemisega. Pargi hoolduses tegematajätmisi ma siia parem kirja ei pane, selleks on mul liiga vähene ülevaade antud hetkel. Minu jaoks oli pettumuseks see, et mu fotokas oli kotis tühjaks jooksnud ja ma ei saanud teha ühtegi pilti. Next time then!
Päev oli väga ilus ja minu jaoks suure väärtusega, kuna meie koolis lihtsalt pole aega selliseid asju õppetöö osana teha. Loodan, et saan nendega veelgi koostööd teha!

Muide nädalavahetus oli väga tore. Paadisõit kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta ja kõik jäid ellu ja ka enamvähem kuivaks. Loodus oli super - jõgi oli vett täis, kallastel õitsesid massiliselt sinililled ja linde oli näha ja kuulda väga palju. Nägime isehi ühte jäälindu, kes oma neoonsinises sillerdavas kuues meist mööda lennata suvatses. Ka edasine üritus möödus peaaegu normaalselt. Kõik olid väga väsinud aga olid ikka lõbusas tujus.