Heasoovlikkus

Nagu ükski heategu ei jää karistuseta, ei jää ka ükski hea soov tagurpidi pöördumata.
Üks sõber, pigem vist hea tuttav, tuli kurtma, et inimene, kes mulle väga kallis, on oma eluraskuste pärast talle kaela vajumas ja teda süüdistamas. Nu sain aru, see oli osalt ka minu süü, et otsekohene ja aus olen. Oleks pidanud jätma mõne asja välja ütlemata...
Helistasin oma kallimale. Sellele, kelle eest ma ennast varjanud olen ja proovinud minna lasta. Küsisin, mis lahti ja proovisin veenda, et kõik ei ole ta sõbra süü. Ei olegi, lihtsalt elu mängis nii asjad kokku. Ja siis muidugi pahandati minuga, kuna tunti survet.
Täna sain teiselt poolt samasuguse nätaka. Ainult kuna tundsin huvi, kuidas asjad on!?
Hea küll, eks inimestel ole omad mured, millest ma ei tea. Enam ma oma nina sinna ei topi, ega tunne teiste inimeste vastu elutervet huvi. Sõber või asi!
Eile ka teine jama. Tundub, et minu läbisaamine masinatega kisub jälle halvaks. Isegi lähedalolekust piisab, et nad vedru välja viskaksid. See oleks mu õpetajale lõppenud oma projekti hiljaksjäämisega:S Täna hommikul proovisin printida dokumenti - mu arvuti lihtsalt keeldus, ja ka teiste oma kui ma selle edasi saatsin. Väga pika pinnimise peale oli masin nõus seda printima.
Vahel tahaks ennast lihtsalt ära peita. Nähtamatuks teha või midagi sellist!

Maailma kõige romantilisem koht

Eile oli pikk ja väsitav tööpäev. Kuigi peab tunnistama, et väga huvitav nii tegevuste kui ka kohtumiste poolest. Rakveres oli kohtumine. Nägin jälle Ülar Marki, kellega osutume nüüd kolleegideks?! Vähemalt teeme koostööd ühel teemal. Eesti on väike!
Eelmine kohtumine oli meil seotud noorte arhitektide kursusetöö avamisega. Ja koos olin ma seal hoopis teise inimesega kui eile. Imelik kui väikeseks osutub Eesti vahepeal?!
Aga oma kohtumistest ei tahtnud ma kirjutada. Kõik, kes mu teele on sattunud on seda pidanud tegema. Hea, kui need inimesed on targad ja huvitavad ja head jne...

Tahtsin kirjutada kohast. See koht asub Rakveres. Seal olles ei hooma linnalisust ja kiirust, aeg justkui seisaks ja sind valdavad tunded, millest aru ei saa. Seal võib tunda end nii väga väiksena kui hästi suure ja võimsana.
Käisime seal ka eelmisel korral. Jalutasime läbi ja tunnetasime selle koha jõudu. Seekord võtsime kätte julguse ja uurisime lähemalt pisikest linnupesa sarnast Villa Theresat.
Kannustas meis selleks sammusks meie orjapidaja - kõht ja keele kiusatus proovida midagi uut ja head.
Astusime sisse eesmärgiga vaadata hindu ja siis otsustada. Jäime hoolimata avanenud vaatest...
See on üks ilusamaid restorane Eestis. Maitseka kujundusega, mitte liiga ülepakutud, privaatne ja väga võimsas asukohas. Istusime lauataha, mis oli kaetud just meile. Vaade avanes aknast suurde ja võimsasse tammikusse, kus päevavalguse viimased helgid peegeldusid vastu sinisiniselt lumelt.
Ma olin koos inimesega, kes juhuse tahtel mu ellu sisse sõitis. Inimesega, kes mind mustast august eemale on hoidnud ja mu pimedasse talve valguskiire on toonud ja mind soojendanud. Sõbraga, kes vahel oma sarnasusega mind ikka suudab ehmatada, inimesega, kes avas ühe toa...
Mul oli au seal olla koos temaga, hea ja soe tunne, et seda jagada saime. See oli oluline meile mõlemale.
Kuid tema ei olnud see, kellega ma seda kohta seostasin, kellele ma mõtlesin ja kuhu mu unistused tormasid. Nii romantiline koht, lauake ja mugavad toolid kamina ees, kuumav teetass pihus...ja mu mõtted...teel.
Olin üks hetk valmis sealt välja tormama, hoolimata sellest, et olime tellinud. Tuju langes korrakss nullu ja vaevu suutsin end koos hoida. Õnneks sain sellest üle, mu sõber mõistis sõnadeta...Tänan et olid olemas!

Muusikat

Lahe soomlaste? bänd...huvitav...kauaks see mind köidab??

Kim Heroldi Social Butterfly on ka lahe lugu...

Nii nüüd pole jälle enam aega...:S

Auh auh

Tere, oleme kutsikad Supilinnast. Meid oli algul 7, kuid nüüd on meid jäänud kokku kuus. Peale selle on meil veel väga tore kuid paberiteta emme ja täitsa tõupuhas härra isa. Niisiis meid on 6 väikest ja natuke suuremat kutsikat. 4 meist on endiselt poisid ja 2 tüdrukut. Isegi kõige pisem meist on kohekohe saamas kuuseks. Sündisime nimelt just niipalju aega tagasi!!
Me oleme päris tublid juba - sööme iseseisvalt kohupiima-putru-koerakonservi ja joome piima peale. Vahel harva tahame ka emme tissi sikutada, kuid ega see talle enam suurt lõbu paku. Hambad on meil teravad ja küüned ka paraku kasvavad kogu aeg. Neid laseme küll lõigata (hea perenaine teeb ikka aegajalt maniküüri meile), kuid emmele nad siiski väga ei sobi.
Omavahel mängimine on lõbus küll, aga tahaks näha juba uusi nägusid enda ümber. Avastada maailma ja leida endale just see õige Inimene!
Nädala või paari pärast oleme me vaktsineeritud, ussitustatud (ei tea kas neid sellise külmaga üldse on) ja uute kaelarihmadega.
Siis kui kätte jõuab esimene kevadkuu oleme valmis kolima oma Inimesega kasvõi maailma lõppu! Tuleks ta vaid kiiremini...

Rakvere

Kas nüüd juhus või teadlik valik on minu ellu toonud just selle linna. Kui varem oli mul Rakverest ülevaade, mis võrdus nullu või pulliga, siis nüüd on see juba paranema.
Tean, kustkaudu enamasti linna sõidan ja et läbi linna voolab selline ilus ojake nagu Soolikaoja.
Hämmastav on võibolla see, et linna on suudetud hoida madalana. Noh, tegelikult ega olegi suurt mõtet teda kõrgustesse ajada.
Rakvere on vastuolude linn - õhelt poolt õdus ja puust, teisalt nagu pudru ja kapsad, segamini oma mitmekesisuses. Ühes paigas on koos kõikvõimalikest aegadest ja kujundusega hooneid ja ruum nende vahel pigem soodustab seda kakofooniat.
Roheline ruum selles väikeses linnas on kaootiline. Esmamulje jääb sellest kui aedniku halvast unenäost. Võimalik, et selles on süüdi ajalugu, mis Rakveret kord tippu ja siis unustusse on pillutanud. Tähtsus, mis kord linnale antud, on mitmel korral jälle ära võetud.
Kuid ega kõik nii hallides ja mustades toonides ka pole. Rõõmsavärviline keskväljak, mis kas võlub või siis peletab oma modernsuses, on minu arvates siiski meeldiv areng. Bussijaam Ed. Vilde tänava kõrval on olenemata oma suurest sillutatud platsist ja täisparkimisest ka pigem meeldiv noor keskkond. Omavalitsuse soov Soolikaoja abil kujundada rohekoridor ja jalakäijatele mugav keskkond liiklemiseks on kahel käel vastuvõetav!
Üks õudus, mis mind külmaks ei jäta on linnas toimuv puude "pügamine". Ehtne vägivald! Kui seda teeks oskajad arboristid, siis poleks mul nudipuude kujundamise ja puude lõikuse vastu midagi, kuid selles linnas need puud lausa vajavad kirvest. Nii halvasti lõigatuna pole ma veel puid näinud. Eks siis tuleb neid õpetama hakata! Luua Metsanduskool võiks oma arboristidega sinna praktikale minna. Saaksid ka paremini hakkama.