Vanad armastuskirjad

Leidsin kogemata üles ühe mulle kirjutatud kirja. Selle kirjutas inimene, kes võttis mul jalad nõrgaks ise midagi tegemata. Lihtsalt kehakeemia oli selline.
Mulle pühendatud sai ka üks luuletus...Mitte temalt aga sobiv siiski.

Me ei kisenda seepärast, et meil oleks kitsas.
Pigemini teevad meile avarused haiget.
Südame tühjus ei ole veel saabunud.
Tundide saatus ei ole veel tõestunud.
Kirgede küündivuses ei ole veel põhjust kahelda.

Näen sind kõikjal kellegagi, kes on su tundmatu teisik.
Ma vajan seda võõrastki, sest temata poleks ka sinu suurt sära.
Kui ma sulle armastust avaldan, heegeldad sina vaikides edasi tähtede heledat pitsi.
Sa heegeldad läbi mu kudede, mis ikka ja alati alles kujunevad.
Iga piste põletab nagu tuli ja tuikab kaua taju tagamail.
Ikka, kui hakkan uskuma, et veensin sind oma armastuses leian enda kõrvalt kellegi teise.
Su käed käivad kaugel ja su hing kohutavalt suur puur.
Oleme kaks, kes on nii teineteisele ligi, et kunagi ei kohtu.
Kaks, kel on liiga palju sõnu, et valida midagi väljendamiseks.
Kaks, kel on liiga palju tundeid, et osata neist midagi kinkida.
Kaardume kõrgusisse, unustades mulla, mis meid sigitas.
Kõiges kõige rohkem on süüdi tinaselt tinisev tornikell.
Kui ei lööks, ei oleks valus.
Kui ei hüüaks, ei tuleks õnnetusel mõttessegi tulla.
Kui ei kaebleks, ei ulatuks me kurbusest kellegi kujutelmi kriimustama.

Alati tahaksin veel kord silitada elu süngete veetluste selga.
Et aistida, kui toredalt kore ta on.
Suur elevus puhkeb ja paisub varjude valvsas valatises.
Veri laulab nagu viimistletud viiul.
Nii kõrgeid noote saavad haarata ainult hiiglased.

Kui me ometi teaksime, mitmendal maailmahoone korrusel me viibime!
Kui me suudaksime korrutada end kordumatuks!
Oh, kui me südameis võiks igiaegadeni kohiseda kastevärki salude sale saluut!
Oh, et me suudaksime omakasupüüdmatult armastada kõrge kuukirkuse pühi narrikuljuseid!

Koolid ja õpetajad

Käisin tegemas oma koolis praktilist rajamise eksamit. See koosnes ülesannete lahendamisest (teooria) ja praktilisest osast, kus siis eksami tegijad pidid lahendama teatud ülesanded. Näiteks rajama terrasse (mina tegin), istutama okaspuu ja lehtpuu, panema võrkaeda, panema äärekive ja sillutist, mõõtma laserloodiga asju paika. Muru rajamine ka veel. Võibolla suutsin ka midagi ära unustada, aga see pole enam oluline.
Sain läbi - õpetaja just saatis mulle kirja ja nüüd on kool peaaegu läbi. Kaitsta veel vaid lõputöö. Nu sellega hakkab kiireks minema kui tahan veebruaris lõpetada.

Miks aga kirjutan? Sest kursusekaaslastelt tulnud kommentaarid on pehmelt öeldes jubedad. Neid mõnitati, irvitati avalikult ja pandi tegema füüsiliselt üle jõu käivaid ülesandeid. Abi palumise kohta olevat öeldud, et teie eksam ise peate hakkama saama. Loogiline, et teooriat enam ei anta, aga füüsilises mõttes tõsta võiks ju aidata.
Ise kahjuks kõike ei näinud, meie juhendaja Marko oli väga mõistlik. Kiitus talle kui heale õpetajale. Tean, et mitte alati pole ta ka selline, aga siiski! Selle päeva eest väärib ta ikka kiitust.

Aga need, kes mõnitasid? Loomulikult ei tohi ükski õpetaja seda mitte kunagi teha, eriti veel eksami sooritamise ajal kui kõik niigi närvis on!
Ja veel üks kivi korraldajate kapsaaeda - me ei saanud eksami aega teada veel päev enne eksami toimumist!!! Kohaleminek toimus ehku peale, mille kohta info oli levinud kunagi ammu!
Hea küll - vähemalt on see nüüd seljataga. Paar sessi veel ja siis on see läbi!

Ma saan aru ka oma kursakaaslastest - võibolla nendele, kes oma tarbeks õppima läksid ei olegi vaja kõigest aru saada. Kõik ei ole ka enam noored (ikka keskealised pigem) ja nende vastuvõtmine on aeglasem - tuleks siis arvestada praktikate tegemisel.
Muidugi igale lollile ei saaks ka siis selgeks. Aga see pigem paratamatus.

Enda kohta võin küll öelda, et tänu suvel haljastusees töötamisele ja täiendkoolitustele ja oma loogilisele mõtlemisele tegin asjad kergesti ära ja tunnen ennast tugevalt. Kui aga oleksin pidanud tuginema ainult koolitundidest saadule, siis oleksin vist läbi kukkunud nagu paljud teised!
Loodan, et ka lõputöö saab valmis ja tugevalt kaitstud - isegi kui sellele ise tulevikus eriti kõrget hinnet ei pane (koolipoolsele paberile).

Aga inimesed, kes mind kooliaegadelt puudutasid - nendele olen ikka tänulik. Mõni hea ja tugev toetaja oli ikkagi olemas.