Tulevik on teatavaks saamas!

Viin, viib, viimaks...
tulemust ootamata, lootuse kaotanult.
Loomupäraselt lootes ikkagi lootusetut, kaotusvalu kannatamata!
Tulevikku tajudes lähenemas - pidurdamata, peatamata..
Las ta siis tuleb...
Ootuste, lootuste ja raskuste kiuste edasi püüeldes!
Õnn...kas sina?

Veni, vidi, vici...

Venib tõesti, aga võitmisest pole juttugi!! Põhiliselt on tegemist siiski venimisega, veidi ka tulemisega. Sest reisilt ma ju tulin, koju ka tulin. Aga nüüd ainult venib.
Eks kõik tea seda, et kui midagi oodata, siis aeg kipub enne halvaks kätte minema kui oodatu pärale jõuab. Nii ka mul.....vaid ootan. Püüan küll oma aega täita igasugu asjadega, kuid mõtted on ikka sellepeal, mis juhtuma hakkab. Kui muidugi hakkab!
Aga see et asjad samaks ei jää, ei tohi ja ei saa jääda, on kindel.
Teen tööd....põgenedes hetkedeks....mõtlen ja siis jälle püüan oma pead tuulutada. Inimesed ümberringi ei suuda tuua mind reaalsusesse...vajun ikka oma ootusesse.
Pildil on üks loomake, kellega kohtusin kui Fes´is mööda vanalinna käänulisi ja järske, urge meenutavaid tänavaid ronisin.

Tappev teadmatus tõusis tuhast!

See aasta on alanud nii, et juba sooviks selle lõppu. Uus aasta tuli siis kui olin üksi - plaan oli olla koos oma kallimaga ja võibolla mõne sõbraga, kuid kujunes ikka välja teisiti. Eks kojujäämine oli minu otsus, aga selles mängis kaasa ka teiste otsustamine. Olgu, kuidas oli.
Järgnevad paar nädalat tegin oma eksameid - sain läbi ja olin sellega rahul, kuid korralduslik külg ja mõte kippusid jätma ebameeldivat alatooni.
Siis hakkasime korraldama puhkusereisi, et nautida võõraid maid ja päikesepaistet ning rahulolu eemalolekust. Tahtsime olla kahekesi - esimene võimalus ja veel nii pikalt. Kahekesi korraldamisest ei tulnud midagi välja - lõpuks ikka üks otsustas ja teine pidi ainult nõustuma kõigega. Ka sellega, millest aimugi ei olnud. Ja mulle selline asi ei sobi kohe mitte - tahaksin kasvõi midagi teada eesootavatest käikudest. Keda siis ei huvitaks kuhu minnakse?
Lõpuks kui piletite ostmiseks läks siis sain närvilisuse osaliseks kuna piletid muutusid iga viivitatud tunniga hindu - ja ma ei olnud selles süüdi, et oleksin ise viivitanud!!! Nu vähemalt saime ostetud. Ja ka väljaprindi registreerimistest tehtud. See oli igatahes väga mugav asi - teinegi kord tasub neti teel ise piletid osta ja ilma pagasita reisi plaanida. Väga mugav!
Reis ise aga möödus ... kuidas öelda? Halvasti? Päris mitte, sest külastatud kohad ja uued kogemused, mis seotud uue maaga, olid kindlasti väga huvitaad ja ilusad. Nende nautimisest ei tulnud aga midagi välja kuna olime pidevalt tülis. Tülis nii kõvasti, et vahepeal tekkis soov võtta oma asjad ja sõita edasi ise. Ja tülid tekkisid näiteks higipulga kasutamisest, mis on täiesti mõtetu!!!! Igatahes nüüd peaks lähem aeg näitama, kas meie suhe sai sellest lõplikult tapva löögi või muutub sellest tugevamaks. Ei suuda ise hetkel veel kaine pilguga sellele vaadata.
Ja et sellest veel küllalt polnud, siis teatas vennake, et tema sünnipäeva aegu olid ema-isa teinud teatavaks lahkuminemise plaanid!! Nii et kas mul üldse jääb aega iseenda peale mõtlemiseks, ma ei tea. Pehmelt öeldes on kogu see pidev närvitsemine ja halvad emotsioonid mind juba täiesti ära kurnanud. Reisi lõpus ootasin aega koju jõudmiseks, et siin saaks puhata, aga nii see läinud ei ole. Pole veel suutnud emalt küsida, mis ees ootab. Isa koos õega ka kodust minema sõitnud, nii et ka neilt küsimine on keeruline.
Matan end koolitöödesse ja palgatöösse. Loodan, et sõbrakesed saavad aru kui ma väga suhtlusalt pole. Eks ma võtan ise ühendust kui midagi selgeks saab.