Rasked valikud

Ma nii tohutult igatsen! Igatsen positiivset valikut, seda et valitaks...
Kuid valikute tegemine on liialt kaaluma panev...liiga raske, et teha...et otsustada...ja sellest teada anda:S

Elu nagu hernes..

Jälle üks imelik päev. Midagi üliasjalikku ei teinud, tööd ka mitte ja koolis ka mitte. Nagu lihtsalt olemiseks mõeldud. Aga ei olnud. Või jah...olin...aga kus? Kusagil mitme maailma vahel - reaalsuse ja ebareaalsuse piiril. Tahte ja soovi piiril, kus kaob ajataju. Muidugi, see läks kaduma juba jupp aega tagasi!
Tean, et siis kui tahaks kõike korraga, siis tekitab see pingeid. Ma ei taha. Eriti kõike ja korraga. Kardan isegi tahta, sest see tooks kaasa võibolla veel suurema segaduse, kui mu ümber niisamagi on.
Rääkisime täna avasilmi nähtud kujutluspiltidest, mis tunduvad niisama reaalsed kui kõik meie ümber. Avasilmi nähtud unenägu, aga sa suudad sellest kohe teisele rääkida....võibolla isegi nii, et ollakse koos samas pildis. Kõrb...lumine mäeseljak...lambanahk kamina ees...kaisus olemine...Kas see kõik tõesti toimub sel samal hetkel, aga ainult kusagil teises reaalsuses? Usun selle võimalikkusesse. Või on need märgid taassündimisest, et me oleme enne sama hetke lihtsalt läbi kogenud ja nüüd meenub? Olgu kuidas on, aga sellised äratundmised on hirmutavad. Tahaks...tahaks seda kogeda uuesti...Nii et see reaalsus on hetkes, mitte mälestuses. Olla kaisus, olla koos kus iganes...

Tuisk

Tuisk teeb ilma imeilusaks. Ta lööb kõik reeglid ja arusaamad paigast ja paneb maksma looduse põhjatu ilumeele. See on aeg kui tunnen, et minu jaoks on kõik siin ilmas paigas. Tean, mida tahan, kellega või kus. Tean, et see on kunagi olnud. Küll vaid hetke, päevakese...kui sedagi palju...
Eelmisel aastal olin suure esimese tuisuga maal. Istusin soojas toas, vaatasin ahjus põlevat tuld, jõin kuuma kohvi ja vaatasin turvalisest paigast väljas möllavat tormi.
Samas meedib mulle tohutult olla väljas...sumbata lumes, pühkida silmnäost sinna kleepuvat lund, mis teeb põsed rõõsaroosaks. tunnen end tervisest ja elust pakatavana. Ajasin ka täna aias teesid lahti ja kasvuhoone katuselt lund. Juba ca 40cm on maha sadanud poole päevaga ja see hakkab ohtlikuks muutuma (vähemalt klaasmajale). Lahe oli!
Sumpasin läbi linna tööle. Oleks võinud ka kodus kirjutada, aga puhtalt õues toimuva pärast otsustasin kontorisse tulla. ohale jõudes olid küll püksid põlvini märjad, kuid enesetunne ülihea. Õnneks olid villased põlvikud jalas ja külm polnud. Linn oli kui vatti mähidtud ja nähtavus nullilähedane. Autod ukerdasid nagu mardikad poris...Lahe!!
Tänasesse ilma sobib väga hästi kuulamiseks Verdi ooper La Traviata. Nauding on peaaegu täiuslik...

Plaanid järgnevateks päevadeks

Mis plaane siin eriti olla saab? Töö tähtaeg nihkus oodatust varasemaks ja seega on kiiremast veel kiiremaks läinud. Tänasest olen asumisel...ja lahkun alles siis kui töö valmis:S
Tooge siis süüa ja juua ja vaadake vahepeal, kas ma liigutan ja hingan ka:)
Imelik küll, kuid suudan sellega isegi rahul olla! Ok pinged küll kuhjuvad, rahu pole tegelt ollagi, aga see lõppeb pea! Või õigemini kuni järgmise korrani.

Life sucks...

Mida peaksin ma mõtlema, kui keegi lubab MINU eest võidelda....Olla minu jaoks olemas...leida aega...lubadus kujundada ühine tulevik, mida kaua juba oodatud???
Masendav...
Sellistel ilmadel hakkab paha lausa...tahak spugeda kaisse ja peita end reaalsuse eest. Aga kus sa sellega! Ikka ta viibutab kirvega ja lajatab otse põhe.
Rääkisin täna ühe tuttavaga...et mida hing siis ikkagi ihaldab. Ja see ei olegi midagi nii hullu, et täita ei suudaks. Ainult seda, et sind oodataks, et võiks kurta kui mure on, et elada välja oma hoolitsusvajadust, et rääkida..kuulata, ja pugeda kaissu kui maailm oma karmusega ahistama hakkab. Korraks unustada ja siis vabalt jälle edasi minna!
Sa ei pakkunud mulle ikkagi seda mida lubasid! MIKS?? Lõhkusid mu maailma peenikesteks kildudeks ja sa ei saa sellest arugi!
Nüüd püüan vaid unustada...kaaslaseks töö, mis vaevalt suudab mu meeli köita. Unenägudes ja puhkehetkel olen kaitseta. Lootus, et keegi teine suudaks täielikult kõrvaldada mälestuses....olematu.
Rahulolematus hinges....alko kapis peidus....öö tulemas...ja mitte sõbrana seekord....
Tahaks tagasi sinna, kus oli hea...tagasi ajastu rüppe...ilu keskele....seal kus oli rahu....

Vabadus ... võrdsus ... õelus

Vabadust inimestel pole....usume küll, et määrame kõike ise, aga tegelikult on see silmapett. Võrdsust meil ka pole....alati on keegi meist võrdsetest võrdsem! Milline ebaõiglus inimhinge suhtes!
Mis me siis tegema peame? Alla andma? Vaevalt! Vastu võitlemisel pole nagu jälle mõtet...Koostööks ei ole enamus võimelised, aga tahaks ju seda!
Õelus....see on vist ainus, mis inimestel vabalt kasutatav! Ja millegipärast on inimesed, kes seda ka kasutavad...vähemusse jäävad need, kes seda ei kasuta. Head inimesed...minu inimesed...
Annaks me juhtija ometi jaksu õelust mitte käiku lasta....

Õppimine

Mulle on alati õppida meeldinud...nii elukoolis kui üldharidust pakkuvates koolides. Võiks juba hakata ütlema elupõline üliõpilane! Aga ma olen ka pidevalt tööd teinud:)
See selleks. Aga mis mulle meeldinud pole, on see, et aegajalt tuleb õppida midagi sellist, mida elus tõenäoliselt mitte kunagi vaja ei lähe. Ärge öelge, et iial ei või öelda iial!
No on ju mõned sellised asjad! Aga hullem on veel see, kui peab õppima midagi, mis võiks kasulik olla, aga sellest saab ainult nii piisava ülevaate, et võib vabalt öelda, et ei taipa ikka tuhkagi!! :(

Where do you go to my lovely

WHERE DO YOU GO TO (MY LOVELY) ?
Peter Sarstedt - 1969


You talk like Marlene Dietrich
And you dance like Zizi Jeanmaire
Your clothes are all made by Balmain
And there's diamonds and pearls in your hair, yes there are

You live in a fancy apartment
Off the Boulevard Saint-Michel
Where you keep your Rolling Stones records
And a friend of Sacha Distel, yes you do

But where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

I've seen all your qualifications
You got from the Sorbonne
And the painting you stole from Picasso
Your loveliness goes on and on, yes it does

When you go on your summer vacation
You go to Juan-les-Pins
With your carefully designed topless swimsuit
You get an even suntan on your back and on your legs

And when the snow falls you're found in Saint Moritz
With the others of the jet-set
And you sip your Napoleon brandy
But you never get your lips wet, no you don't

But where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Won't you tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

Your name, it is heard in high places
You know the Aga Khan
He sent you a racehorse for Christmas
And you keep it just for fun, for a laugh a-ha-ha-ha

They say that when you get married
It'll be to a millionaire
But they don't realize where you came from
And I wonder if they really care, or give a damn

Where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

I remember the back streets of Naples
Two children begging in rags
Both touched with a burning ambition
To shake off their lowly-born tags, so they try

So look into my face Marie-Claire
And remember just who you are
Then go and forget me forever
But I know you still bear the scar, deep inside, yes you do

I know where you go to my lovely
When you're alone in your bed
I know the thoughts that surround you
'Cause I can look inside your head

(na na-na-na na na-na-na na-na na na na na)
(na na-na-na na na-na-na na-na na na na na)

Miks?

Tänane päev on jälle seotud lõputu igatsuse ja kurbusega. See, mis ühelt poolt teeb rõõmsaks ja sisse sooja tunde, paneb teisalt ohkama ja tekitab soovi põgeneda. Kilkavad lapsed...huvi väikese kassipoja ja kõige muu vastu siin ilmas...lähedus...
Kõik, millest ma unistasin .... unistan. Kuid, mis hetkel on nihkunud jälle määramatusse tulevikku. MIKS? Nõme küsimus, mis teeb inimestel elu ainult keerulisemaks. Seetõttu ei taha me ka lastele alati vastata kui nad nii küsivad.
Täielik U2 päev - ei ole rõõmus vaid pigem maguskibe ja valus....

Tööpäevad

Olen rahul....jõudsin koju ca pool tundi tagasi. Hommikul lahkusin 8:40 kui mulle järgi tuldi ja tööle viidi! Aga päev oli tegus - palju erinevaid mõtteid ja tegevusi, mis kõik olid nauditavad. Õnneks sain veidi arvutist eemale ilusat ilma nautima. Koosolek ei olnudki nii jube kui algselt olin arvanud. Ei tea kas asi on selles, et mul pole (ebameeldivaid) kogemusi tellijatega või lihtsalt minu enesekindlus korvab kõik muu...??
Heakene küll, seni on suht lahe olnud. Loodan, et nii ka jääb. Et mõtted tormavad ringi ja leian üles parimad.
Imelik on see, et ajataju üldse pole - lausa olematu teine. Töölt lahkusin ka ainult selle tõttu, et vaatasin kella ja leidsin, et ka viimased kaastöötajad on lahkunud! Aga mul oli hoog sees ja tahtmist rohkem veel...
Nälg ainult näpistas ja süüa eriti polnud.

Egolaks

Kusjuures täiega! Eks ma olingi juba liiga heal arvamusel endast. Nüüd vähemalt tean, et arenguruumi on veel palju. Hmm...kas ma veel tööd tahan teha? Tahan...aga õppida on rohkem kui küllalt! Või on küsimus muus? Loodan, et saan hakkama, nii et nii ise kui teised rahul on...praegu ma küll passiksin kui minult minu kohta küsitaks....

Reisides läbi oma hinge

Ilmaelu on kummaline. Ja see paneb mõnikord tahes tahtmata kukalt kratsima ja ohkama. Küsimus miks on tihedamini hingel kui peaks. Aga samas, pole ju midagi veel lahti. Ilm on ilus isegi siis kui pisikesi poisse ja pussnuge sajab...pori teeb asja põnevamaks mitte hullemaks. Tuul ja adruhais merekaldal lisavad hinge soojust, mitte ei vii viimast rõõmsat nooti hingest.


Vaatasin oma viimase reisu pilte, õigemini küll oma suure eeskuju kajastust sellest. Mõnusalt soe tunne tuli hinge - tahtmine tahasi minna, süüa pastat ronida mööda järske mäenõlvu, juua kohalikku veini, ujuda...chillida...kõike seda igatsen taga.
Kuid see on minevik, sinna hetke enam tagasi ei saa...ja hea ongi...edasiliikumine võimaldab kogeda alati midagi uut.
Nagu ka sel nädalal - aeg tegi kui hüppe! Kahel päeval polnud vahet, ööd olid kui olemata, hinges põhendamatu rahulolu. Parim oli see, et sain käia ära.


Hea on olla teel...see ei ole põgenemine...pigem vajadus...eluvajadus. Küll leian ka koha, kus olla tahan pikemalt. Võibolla Eestis, võibolla väljaspool...kes seda teab!
Tunne on hetkel õige, miks ja kas peaks, ei tea...ei tahagi teada....lihtsalt naudin elamist oma filosoofia järgi. Reisima peab, kellega ja kas...eks seda näitab hetk, mil teele asun! Hetki on selliseid, mis kutsuvad...linnud...värvid...


Nägin midagi ilusat, vana...lootust pakkuvat...
Kiltsi mõis...

Neeruti mõis...

Arbavere mõis...

Ja Malla mõis õhtuvidevikus...


Ilus muusika...soe söök ja hea seltskond...Tänan!