Mida peaksin ma mõtlema, kui keegi lubab MINU eest võidelda....Olla minu jaoks olemas...leida aega...lubadus kujundada ühine tulevik, mida kaua juba oodatud???
Masendav...
Sellistel ilmadel hakkab paha lausa...tahak spugeda kaisse ja peita end reaalsuse eest. Aga kus sa sellega! Ikka ta viibutab kirvega ja lajatab otse põhe.
Rääkisin täna ühe tuttavaga...et mida hing siis ikkagi ihaldab. Ja see ei olegi midagi nii hullu, et täita ei suudaks. Ainult seda, et sind oodataks, et võiks kurta kui mure on, et elada välja oma hoolitsusvajadust, et rääkida..kuulata, ja pugeda kaissu kui maailm oma karmusega ahistama hakkab. Korraks unustada ja siis vabalt jälle edasi minna!
Sa ei pakkunud mulle ikkagi seda mida lubasid! MIKS?? Lõhkusid mu maailma peenikesteks kildudeks ja sa ei saa sellest arugi!
Nüüd püüan vaid unustada...kaaslaseks töö, mis vaevalt suudab mu meeli köita. Unenägudes ja puhkehetkel olen kaitseta. Lootus, et keegi teine suudaks täielikult kõrvaldada mälestuses....olematu.
Rahulolematus hinges....alko kapis peidus....öö tulemas...ja mitte sõbrana seekord....
Tahaks tagasi sinna, kus oli hea...tagasi ajastu rüppe...ilu keskele....seal kus oli rahu....
laupäev, november 15, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kurb on lugeda, et elu imeb, kuid lugedes sinu postitust, mõistan miks nii võid möelda. Olles hetkel umbes samas kohas, võin kinnitada, et killud õnne mulle ei ole toonud. Töö, töö ja töö, küll aitavad veidike, kuid enamjaolt siiski mitte. Loodan, et leiad tee mis viib sind sinna kus hea, ilus ja kus on rahu (ja, et ööd mis selle teekonnale kuuluvad oleksid täiuslikud)
Postita kommentaar