Elu nagu hernes..

Jälle üks imelik päev. Midagi üliasjalikku ei teinud, tööd ka mitte ja koolis ka mitte. Nagu lihtsalt olemiseks mõeldud. Aga ei olnud. Või jah...olin...aga kus? Kusagil mitme maailma vahel - reaalsuse ja ebareaalsuse piiril. Tahte ja soovi piiril, kus kaob ajataju. Muidugi, see läks kaduma juba jupp aega tagasi!
Tean, et siis kui tahaks kõike korraga, siis tekitab see pingeid. Ma ei taha. Eriti kõike ja korraga. Kardan isegi tahta, sest see tooks kaasa võibolla veel suurema segaduse, kui mu ümber niisamagi on.
Rääkisime täna avasilmi nähtud kujutluspiltidest, mis tunduvad niisama reaalsed kui kõik meie ümber. Avasilmi nähtud unenägu, aga sa suudad sellest kohe teisele rääkida....võibolla isegi nii, et ollakse koos samas pildis. Kõrb...lumine mäeseljak...lambanahk kamina ees...kaisus olemine...Kas see kõik tõesti toimub sel samal hetkel, aga ainult kusagil teises reaalsuses? Usun selle võimalikkusesse. Või on need märgid taassündimisest, et me oleme enne sama hetke lihtsalt läbi kogenud ja nüüd meenub? Olgu kuidas on, aga sellised äratundmised on hirmutavad. Tahaks...tahaks seda kogeda uuesti...Nii et see reaalsus on hetkes, mitte mälestuses. Olla kaisus, olla koos kus iganes...