Tuisk

Tuisk teeb ilma imeilusaks. Ta lööb kõik reeglid ja arusaamad paigast ja paneb maksma looduse põhjatu ilumeele. See on aeg kui tunnen, et minu jaoks on kõik siin ilmas paigas. Tean, mida tahan, kellega või kus. Tean, et see on kunagi olnud. Küll vaid hetke, päevakese...kui sedagi palju...
Eelmisel aastal olin suure esimese tuisuga maal. Istusin soojas toas, vaatasin ahjus põlevat tuld, jõin kuuma kohvi ja vaatasin turvalisest paigast väljas möllavat tormi.
Samas meedib mulle tohutult olla väljas...sumbata lumes, pühkida silmnäost sinna kleepuvat lund, mis teeb põsed rõõsaroosaks. tunnen end tervisest ja elust pakatavana. Ajasin ka täna aias teesid lahti ja kasvuhoone katuselt lund. Juba ca 40cm on maha sadanud poole päevaga ja see hakkab ohtlikuks muutuma (vähemalt klaasmajale). Lahe oli!
Sumpasin läbi linna tööle. Oleks võinud ka kodus kirjutada, aga puhtalt õues toimuva pärast otsustasin kontorisse tulla. ohale jõudes olid küll püksid põlvini märjad, kuid enesetunne ülihea. Õnneks olid villased põlvikud jalas ja külm polnud. Linn oli kui vatti mähidtud ja nähtavus nullilähedane. Autod ukerdasid nagu mardikad poris...Lahe!!
Tänasesse ilma sobib väga hästi kuulamiseks Verdi ooper La Traviata. Nauding on peaaegu täiuslik...