Sürreaalne reaalsus

Kuulan Massive Attack´i...mõtlen läinud kolmele kuule. August oli jube...isegi sellised sündmused nagu sünnipäevad ei suutnud hetke parandada. Pilved varjutasid päikest, mis nii vajas paistmiseks ruumi.
Ka september polnud kuigivõrd parem. Vähemalt algus mitte. Päästvaks osutus kooli algus ja oma vaprate kaasvõitlejate taaskohtamine tuttavas keskkonnas. Hea oli kohe vanasse koolimajja minna!
Maailma keeras peapeale septembri lõpp, kui päike leidis ennast jälle paistmas...hoolimata kõigis paksudest pilvedest ja pidevalt sadavast sõnade/lootuste pommitavast rahest. Enam see ei seganud. Raske on ikka veel, kuid edukalt olen toime tulnud kõigi situatsioonide nautimisega.
Tahaks ainult veel ja veel...ja veel..
Isegi ilmad, mis enam väga palju hullemaks minna ei saa, tunduvad naljakal kombel headena. Heledate riietega linnas lipata valge vihmavari peakohal on tänase päeva naelaks.
Mingi lolli naeratuse faas on käes. Kursakaaslased esitavad kohatuid küsimusi, millele vastamine võimatu. Mida ikka öelda...pole ju midagi...
Tean vaid, et elu on kiire...nii kiire, et vahepeal tahaks rongilt maha hüpata ja peitu pugeda. Põgeneks näiteks Narva-Jõesuusse või Toilasse. Kuhugile mereäärde...võtaks kaasa vaid raamatu ja korgitseri..soojad riided ja ...lihtsalt läheks!
Pildile...ikka veel arvas ...ebatavaline..meri ja päike...tuul...armastus..

Õisu mõis

Workshopilt tagasi. Muljed on sügavamad kui sõnadega kirjeldada suudaks! Nii vägevat emotsiooni ühest pargist ja tervest ansamblist pole ma veel oma lühikese elu jooksul saanud. See tunne, mis mind tabas esmakordselt juba minu esimesel külastusel, ainult süvenes seekordsel sealviibimisel.
Ilu, mille mõistmisele me püüdlesime, lõi mind uimaseks. Läbi silmade ja kõrvade, läbi kopsude sissehingatud ja õhust hinge jõudev vaimustus mõisamiljööst seostus minus millegi senitundmatuga. Tundsin, et seal olen ma omas keskkonnas.
Ööbisime mõisa peahoones vaatega esiväljakule. Toad olid kooli väljakolimisest saati küll remontimata ja mööblit peaaegu polnud, kuid helde majarahvas võttis meid sooja südamega vastu. Koheselt tundsine end kui kodus. Ka August hoidis meid ja ei tundnud me sealviibimisest pahameelt. Loodan, et oma tööga suudan pakkuda neile kõigile, kes seal ON, heameelt.
Meie seltskond oli üle ootuste mõistlik. Ei olnud ühtegi ebameeldivat situatsiooni. Kõhud hoiti meil täis ja toad soojad ning see soosis töö tegemist ja viis palju parema kooskõlani kui ilma selleta.

Olen ülimalt rahul sellega, et võtsin aja minna ja olla seal koos teistega!

Peegel....peegeldus

Mulle öeldi midagi mõtlemapanevat. Õieti öeldes, üteldi mulle midagi edasi. Reisil olles vaadati mind ja sind ning arvati, et sa peegeldad mind.
Ühesõnaga peaksin ma selle mõtleja arvates olema peegeldus?! Kas see vastab tõele? Täna öeldi, et ma olen kui deja vu! Mingi hetk kellegi teise kogemustest.
Kas sellest võib siis järeldada, et mina kui isik olen olematu? Tean, et pole klassikaline iludus ega üleslöödud blondiin, ja et meesterahvad märkavad mind siis kui seda mina tahan. Või ma neile liiga lähedale satun millegi tõttu. Ja siis jäävad nad kinni....või tuleks öelda mingisse sõltuvusse?
Ühesõnaga on veel mille üle mõtelda. Arvasin siiani, et inimene on isiksus olenemata selle isiksuse nõrkusest või tugevusest, aga peegliga pole ma isikut veel võrrelnud.
Võibolla peaks?

Filosoofia

Peab jälle tõdema, et olenemata vanusest või astmest ühiskonna tähtsusredelil, jäävad mehed ikka meesteks. Ma ei saa aru, mis on lahti ja miks mind peetakse kergelt kättesaadavaks tibiks? Ma ei lase endale suvalisi inimesi ligi ja veel vähem saab keegi kiidelda mu puudutamisest. Aga ometi on seltskond, kes pääle pressib.
Lubasin juba, et järgmisel korral kui tööle lähen panen kottis dressid selga ja tossud jalga ning jätan juuksed ka kammimata:)
Eriti peletav on selline käitumine inimeste poolt, kes peaksid olema sinu eeskujuks.

Valikuvõimaluseks on kas võtta või jätta. Ühesõnaga, kui tahan tööd teha, siis pean muutuma kas B.I.T.C.H-iks või ....
Morni tuju tekitab selline suhtumine klientide poolt...

Päevamuljed

Enne oma piltide ülesriputamist midagi ka teistelt - Tim Walker´ilt


Raudsilla...mida veel:)Sobiks kandideerimaks Parima Puitehitise konkursil:)


Värvid...nii soojad ja vahvad! Teevad oma olemasoluga ka vihmase päeva rõõmsaks!



Ja veidike romantikat hingele palsamiks:)

Kim Herold - Social butterfly

f you’ve ever watched a butterfly in action, you’ll note that they busily work a garden, flitting from flower to flower to glean a little nectar before moving on. The action of the butterfly is beautiful and purposeful, even though such food is necessary for survival. Yet the light passage from standing flowers, and the frequently colorful wings of the insect has inspired the term social butterfly.

It’s challenging to pin down the origin of this term, since etymologists are still arguing over the origin of the word butterfly. It appears that the term, social butterfly, may at first have been used in derogatory fashion to describe young women who dated many different men. They could be contrasted to their opposites, wallflowers, who sat stationary, waiting to be asked on dates, or especially at dances, waiting to be asked to dance.

Gradually, social butterfly has migrated into a descriptive term, mostly applied to females, who are extroverted, comfortable in social situations, can talk to just about anyone, and who seem to have a certain grace and ease at parties. Social butterflies in a party setting could move from group to group, briefly sipping in the nectar of each engagement and sharing a few pleasant words with partygoers. Their social adeptness makes it simple for the social butterflies to be quite at home in large group settings.

Just as the actual butterfly enhances the lives of flowers, the social butterfly tends to be an asset at parties. She or sometimes he can start conversations, praise the looks of the other guests, and keep the party atmosphere more interesting. It would be more difficult to throw a party with no extroverted guests, since most introverted guests need a little encouragement to move about a room, engage in conversation and keep a party lively. A combination of extroverts and introverts tend to balance social engagements more appropriately.

Some people seem to be innately extroverted, and there are now various personality tests which can tell you whether you tend to be more outgoing or less. Generally, you may already know whether you fit social butterfly standards if you’ve had opportunities to take part in social engagements. Do you like to walk about the room talking with various guests, or do you prefer one deep conversation with a kindred spirit? If the answer is yes to the former, you probably are the extroverted social butterfly type.

The term can sometimes be misapplied to people who are obnoxiously social, overbearing, loud, and who make rude comments. They may stomp from guest to guest vociferously voicing their opinions; they don’t flit and they don’t have a light touch and innate social grace. These are not true social butterflies because they detract from a social scene rather than enhance it. (Artikkel pärineb leheküljelt - http://www.wisegeek.com/what-is-a-social-butterfly.htm)

Mehed

Armastan Teid ja vihkan, Te panete mind kord naerma, kord nutma. Nalja saab teiega palju, kuna Te ei taba ära, et naine võib mõtlemisvõimeline olla. See hämmastab Teid alati. Te kardate seda ja see tõmbab Teid. Ja ma näen Teid läbi. Te panete mind elama. See on ka põhjus, miks ma Teid armastan ja vihkan:)

Mõtisklusi. . .

Kuulan juba mitmendat tundi Sinead O´connori meditatiivset muusikat (The Black Album 1-8CD). Loen artiklikogumikku, mis on pühendatud loodusele ja maastikule (Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, Palang, H. 2001). Mõtted peas tormavad ringi. Mis on maastik, inimene. Kas me puutume kokku ja mõjutame teineteist? Kuidas saaks nii, et kõik oleks üheti mõistetav?
Kõik need küsimused kanduvad üle ilmalt inimestele. Kas see on üldse võimalik või on midagi püüdmatut? "Maastiku muutudes muutub ka seal elavate inimeste keel ja iseloom – küsitav on vaid aeg, mis selleks kulub. Inimese käe läbi inetuks, troostituks ja elutuks muudetud maastikud sünnitavad ka vastava inimtõu, kes räägib vaest ja inetut ja elutut keelt." Edastatud on Viivi Luige mõte. Kas me kõik oleme keskkonna ohvrid? Kui, siis miks me ikka erinevad oleme?
Tunne on selline, nagu oleks sattunud Paabelisse! Lähtepunkti muutus küsimuselt, kas ma saan inimestest aru, küsimuseks, kas inimesed saavad minust aru, on oluline.
Hakkasin mõtlema, et eeldatakse inimese seisukohtade samaks jäämist erinevates küsimustes. Eeldused on tehtud pikale ajale. Aga aja kulgedes ei ole inimne enam sama - muutub kõik. Miks siis peaks seisukoht samaks jääma?
Ka ei saa me muuta ei minevikku ega ka tulevikku. Olenemata meie otsustest tuleb ikkagi midagi. Mis, seda me õnneks ei tea. Unistus muuta/muutuda on ainult unistus. Lähtume siis hetkest. Nii kui nii pole miski oluline. Kasvõi näiteks tänapäeval omale elukaaslase valik. Inimesed teevad valiku lähtudes hetke kihust, meeldimisest. Sellele ei lisandu aga kindlust oma otsuse õigsuses. Võibolla on homme midagi uut ja huvitavat silmapiiril...võibolla...
Ühiskond on muutumas. Milliseks, seda ma ei tea. Puhast lõbujanu see ei peegelda, pigem enesevihkajalikke meeleolusid. Peeglid kaovad. Silmad aga jäävad, kas nägevana või klapistatuna.
Öeldud on, et peaks elama igat hetke nautides. Kas ma teen seda? Tõele au andes, pean ütlema, et ei. Aga ma annan endast parima. Teen seda, mis mulle rahuldust pakub. Alguseks kodu, kool, töö, inimesed (või vastupidi). Kuid kuhu see viib? Rääkisin sõbraga inimeste käitumisest paarissuhtes. Kas "petmine" on petmine, kui otsitakse iseennast ja ei taheta teha halba ja haiget? Kas me võime kedagi arvustada alusetult. On ju inimesi, kes teevad seda tunde alusel, et nii on õige. Selliseid, kes eitavad täielikult võimalust. Ja ka selliseid, kes on oma elukeskkonna poolt niimoodi rikutud, et ainus võimalus on rünnata. Mõne inimesega viib meid kokku juhus, aga koos hoiab tunne, et ilma teiseta pole midagi muud olulist siin ilmas. See inimene ei pruugi alati ilmuda õigeks hetkeks. Mis siis saama peaks??

"Elu on raske, sugulisel teel leviv haigus, mis jätab sissepoole kasvavaid arme ja lõppeb alati surmaga." Vaatasin eile telekast ühte saadet, milles räägiti märkide jätmisest keha mällu. Iga tegu ja mõte, mis sellele eelnes või ka ainult mõte jätab meile tugeva jälje. On positiivsed ja negatiivsed kogemused. Vanematel inimestel on suurem kogemus, rohkem "arme". Noored ei mõista veel, kuidas ja miks. Selle saatega tekkis mul seos kortsudega inimese kehal/näol. Kui me endale sisse lõikaksime noaga või kukuksime end katki ja abi ei saa, siis jäävad meile armid. Kui keegi meid solvab hingepõhjani, jäävad armid. Nähes kevadel esimesi kollaseid õisi või liblikat - jääb järele arm, positiivne küll, aga siiski arm. Füüsilised vigastused kipuvad kasvama väljapoole, elurõõmud/-mured sissepoole. Mida on läbi elanud eidke tare uksel, kes on sama krimpsus kui rosin? Palju päikest ja äikest, rõõme ja muresid - kõik need jäljed on näha tema näost ja silmadest.

Pargikonverents

Tänasega lõppes minu jaoks kolmapäeval alanud pargikonverents. Oli palju huvitavaid ettekandeid ja koostegemisi. Kultuurseid ja vähemkultuurseid hetki. Tore ja suur seltskond ümbritses mind kogu aeg. Ka need, kel viimane lõpp osutus eriti kiireks, said oma ettekanded tehtud ja plaanid õigesse ratta. Täna käisime Viljandimaa mõisaparkides. Läks kaks bussitäit rahvast .... ja veel mõned autod. Õhtuks olin sellest suurest kooskäimisest väsinud. Tahtsin põgeneda (muidugi seda ma ka tegin). Mind ei häiri mitte niivõrd massiüritused kui see, et peaksin pargis - kohas, kus kohtuda iseenda ja oma mõtetega või kaaslasega- käima koos kui lambakari. Mitte et lambakarjas midagi halba oleks, aga eelistan siiski väiksemaid seltskondi. Kõige häirivam oli see, et pildistada ei saanud kuna alati oli keegi ees, kuulata ei saanud, sest keegi lobises ja lähedale kõnelejale ka ei pääsenud.
Konverentsist veel niipalju, et isiklikult minule jäi asi liiga kitsaks. Oleks tahtnud veidi laiemat käsitlust, näiteks kaasaegsed suunad parginduses. Uued ja moodsad lahendused kujundamises, "rahvalõksud" jne. Aga alati on võimalik ette võtta uue konverentsi korraldamine. Ja võimalik, et see olekski parim lahendus.
Uuest nädalast saab siis väikene puhkus läbi ja peab hakkama koolis käima ja tööd tegema. Hea, et puhata sai!
Võtame veel viimase veini ja räägime selgeks viimased jutud enne asjalikuks hakkamist.

Raamat

Paar päeva tagasi tuli mulle mõte - kirjutada raamat. Pealkirjaks - "Ma panen teid raamatu sisse". See on nagu vanasti lauludega. Kes ikka sai laulu sisse pandud, sellest räägiti. Ja laulud levivad ja neid ei unustata pea. Ka raamatutega on nii. Või vähemalt mina arvan nii.
Algul mõtlesin, et blogiformaat on kõige sobilikum, kuid toore teksti avaldamine ei ole lõpuks ikka mõtekas. Niisiis, paanitsemiseks pole veel kellelgil põhjust! Alustan hetkest, lõpetaks algusega. Võibolla on nii kõige parem?
Mõtlen veel. Eks aeg annab alati arutust ja küpsust.

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Austria-Itaalia-Austria-Saksamaa-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti

Pikk reis on nüüd seljataga. Palju sõitmist, milleks arvasin, et valmis pole. Õnneks olid päästjaiks väga head reisukaaslased ja Bacchuse auks tõstetud klaas. Jõudsime külastada kauneid naisi Egeris, turnida öises Grazis, sulistada külmas Vahemeres ja seigelda serpentiinides. Kohalejõudmine sihtpunkti võttis aega 3 päeva vist. Täpselt ei teagi, sest aeg kaotas kiiresti minu jaoks tähtsuse. Sain endale puhkuse, mida ammu juba olin oodanud!
Närvid kiskusid krussi ja pilk klaasistus peaaegu iga jutu peale. Mahalaadimata emotsioonidelaadung hakkas matma. Ja mida vaja oli? Ainult väga pikka ja rasket sõitu!!
Oodatu täitus, rohkemgi veel! Mõni asi jäi küll nägemata ja kogemata, kuid ega nii mitmekülgset maad ühe hetkega tabada olekski võimatu. Õppisin tundma oma kaastöötajaid ja kaaslasi, kes ümbritsevad mind päevast päeva ja kohtasin paari uut ja huvitavat inimest.
Jõudsime Firenzesse, kus kohtasime eesootavat gruppi. Tegime koos lahti veini ja vaatasime tähti ning siis läksime jälle lahku - igaüks oma teed. Teadsime, et kohtume veel.
Linn on imeilus, nii pimedas kõndides koos mööda valgustatud linna, kui ka valges ronides mööda torne.
Emotsioonid valgusest, varjust, lõhnadest, maitsetest, tunnetest, mis tekkisid uues keskkonnas kutsuvad tagasi. Ette tuleks võtta uus teekond tagasi kõikide unistuste sihtpunkti Toskaanasse.
Kuna eesmärgiks oli ikkagi konverents Langenloisis, siis ka sellest veidi. Tutvusin Šveitsis elava inglasest maastikuarhitektiga (Augusto Calonder), kes sai ka korraldatud võistlusel ära märgitud. Tema vaated maastikule ja oma tellijatele olid väga huvitavad. Loodetavasti kontaktid ei kao ja kuuleme temast veel. Igatahes väga küitev inimene. Kuna aga olime pool ööd sõitnud ja hommikul vara ärganud, siis muljed võivad olla suht sürreaalsed. Eks näis. Ei tea, kas teised ka teda nägid?
Mõned kohalikud suutsid ka mulje jätta!
Kahju on sellest, et Langenlois jäi mul avastamata. Pidin hommikul üksi minema, aga unustasin kella helisema panna. Mõtlesin, et siis on võimalus....Oligi, aga ma ei kasutanud seda. Võibolla oligi targem, sain vähemalt puhata ja see parandas tuju, mis veidi oli langenud.
YOU GAVE ME A FANTASTIC TRIP THROUGH THE EUROPE!! Thanks to all 8 person!