Peegel....peegeldus

Mulle öeldi midagi mõtlemapanevat. Õieti öeldes, üteldi mulle midagi edasi. Reisil olles vaadati mind ja sind ning arvati, et sa peegeldad mind.
Ühesõnaga peaksin ma selle mõtleja arvates olema peegeldus?! Kas see vastab tõele? Täna öeldi, et ma olen kui deja vu! Mingi hetk kellegi teise kogemustest.
Kas sellest võib siis järeldada, et mina kui isik olen olematu? Tean, et pole klassikaline iludus ega üleslöödud blondiin, ja et meesterahvad märkavad mind siis kui seda mina tahan. Või ma neile liiga lähedale satun millegi tõttu. Ja siis jäävad nad kinni....või tuleks öelda mingisse sõltuvusse?
Ühesõnaga on veel mille üle mõtelda. Arvasin siiani, et inimene on isiksus olenemata selle isiksuse nõrkusest või tugevusest, aga peegliga pole ma isikut veel võrrelnud.
Võibolla peaks?