Kuulan juba mitmendat tundi Sinead O´connori meditatiivset muusikat (The Black Album 1-8CD). Loen artiklikogumikku, mis on pühendatud loodusele ja maastikule (Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, Palang, H. 2001). Mõtted peas tormavad ringi. Mis on maastik, inimene. Kas me puutume kokku ja mõjutame teineteist? Kuidas saaks nii, et kõik oleks üheti mõistetav?
Kõik need küsimused kanduvad üle ilmalt inimestele. Kas see on üldse võimalik või on midagi püüdmatut? "Maastiku muutudes muutub ka seal elavate inimeste keel ja iseloom – küsitav on vaid aeg, mis selleks kulub. Inimese käe läbi inetuks, troostituks ja elutuks muudetud maastikud sünnitavad ka vastava inimtõu, kes räägib vaest ja inetut ja elutut keelt." Edastatud on Viivi Luige mõte. Kas me kõik oleme keskkonna ohvrid? Kui, siis miks me ikka erinevad oleme?
Tunne on selline, nagu oleks sattunud Paabelisse! Lähtepunkti muutus küsimuselt, kas ma saan inimestest aru, küsimuseks, kas inimesed saavad minust aru, on oluline.
Hakkasin mõtlema, et eeldatakse inimese seisukohtade samaks jäämist erinevates küsimustes. Eeldused on tehtud pikale ajale. Aga aja kulgedes ei ole inimne enam sama - muutub kõik. Miks siis peaks seisukoht samaks jääma?
Ka ei saa me muuta ei minevikku ega ka tulevikku. Olenemata meie otsustest tuleb ikkagi midagi. Mis, seda me õnneks ei tea. Unistus muuta/muutuda on ainult unistus. Lähtume siis hetkest. Nii kui nii pole miski oluline. Kasvõi näiteks tänapäeval omale elukaaslase valik. Inimesed teevad valiku lähtudes hetke kihust, meeldimisest. Sellele ei lisandu aga kindlust oma otsuse õigsuses. Võibolla on homme midagi uut ja huvitavat silmapiiril...võibolla...
Ühiskond on muutumas. Milliseks, seda ma ei tea. Puhast lõbujanu see ei peegelda, pigem enesevihkajalikke meeleolusid. Peeglid kaovad. Silmad aga jäävad, kas nägevana või klapistatuna.
Öeldud on, et peaks elama igat hetke nautides. Kas ma teen seda? Tõele au andes, pean ütlema, et ei. Aga ma annan endast parima. Teen seda, mis mulle rahuldust pakub. Alguseks kodu, kool, töö, inimesed (või vastupidi). Kuid kuhu see viib? Rääkisin sõbraga inimeste käitumisest paarissuhtes. Kas "petmine" on petmine, kui otsitakse iseennast ja ei taheta teha halba ja haiget? Kas me võime kedagi arvustada alusetult. On ju inimesi, kes teevad seda tunde alusel, et nii on õige. Selliseid, kes eitavad täielikult võimalust. Ja ka selliseid, kes on oma elukeskkonna poolt niimoodi rikutud, et ainus võimalus on rünnata. Mõne inimesega viib meid kokku juhus, aga koos hoiab tunne, et ilma teiseta pole midagi muud olulist siin ilmas. See inimene ei pruugi alati ilmuda õigeks hetkeks. Mis siis saama peaks??
"Elu on raske, sugulisel teel leviv haigus, mis jätab sissepoole kasvavaid arme ja lõppeb alati surmaga." Vaatasin eile telekast ühte saadet, milles räägiti märkide jätmisest keha mällu. Iga tegu ja mõte, mis sellele eelnes või ka ainult mõte jätab meile tugeva jälje. On positiivsed ja negatiivsed kogemused. Vanematel inimestel on suurem kogemus, rohkem "arme". Noored ei mõista veel, kuidas ja miks. Selle saatega tekkis mul seos kortsudega inimese kehal/näol. Kui me endale sisse lõikaksime noaga või kukuksime end katki ja abi ei saa, siis jäävad meile armid. Kui keegi meid solvab hingepõhjani, jäävad armid. Nähes kevadel esimesi kollaseid õisi või liblikat - jääb järele arm, positiivne küll, aga siiski arm. Füüsilised vigastused kipuvad kasvama väljapoole, elurõõmud/-mured sissepoole. Mida on läbi elanud eidke tare uksel, kes on sama krimpsus kui rosin? Palju päikest ja äikest, rõõme ja muresid - kõik need jäljed on näha tema näost ja silmadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar