Kokkuvõte

Kohe kohe on jälle üks aasta lõppemas - vähemalt inimeste arvates tähtis sündmus! Enamuse eluseolendite seisukohast on 31. detsembri öö täiesti tavaline. Miski ei muutu. Millegi pärast on inimkond leidnud, et just see aeg on märk maas, kus vahetub aastanumber ja sellega saab üks periood läbi ning algab jälle uus.
Olen viimasel ajal külastanud sageli ühte tühja ruumi, millesse (või millest) viib palju uksi edasi. Kõik uksed kriuksuvad avanedes. Aegajalt avaneb mõni uks ja keegi astub sisse. Münikord ma tunnen tulijaid...siis mitte....aegajalt satun sinna ise ja olen seal üksi. Tahaks valgust sinna tuppa...kasvõi elavat küünlatulukest!
Aasta lõpp on alati minu jaoks olnud imelik...tekitanud igatsust...masendust...samas rõõmu, et sündmusterohkele aastale saab joone alla tõmmata. Ja alati ootab ees uus, ja võibolla hoopis hullem:) Ootan alati paremat!
Eelmisel aastavahetusel olin üksi kodus...iltusin katusel ja nautisin linna kohal sähvivaid rakette. Sooovisin, et mu ellu tuleks muutuseid. Ja nad tulidki. Mitte küll sellised, nagu oleksin võibolla täpsemalt soovides tahtnud. Igal juhul pakkusid need mulle rahuldust. Valu oli...oli õnne ja ilu...kõike, mis elus olema peab.
Sain see aasta mitme inimese võrra rikkamaks ja see teeb mind õnnelikuks. Ei kujutagi enam teistsugust elu ette! Õnneks, ei kaotanud ma kedagi...ainult muutunud on mõned olukorrad.
Aasta on läbi....uus aasta ees. Soovin, et ......

Pühime korralikult!

Njaa...jõulud nagu tavaliselt. Paanikas perekond, tehakse nägusid...ja oodatakse, et kõik jälle mööda läheks. Õnneks sel aastal läks rahulikumalt kui viimastel enne seda. Võibolla oli asi ka muutunud seltskonnas.
Emake oli jälle meid ja kõike ümbritsevat üleorganiseerimas. Õnneks suutsime teda natuke pidurdada. Eks ta tahab ju parimat, aga selles kipub ununema see, et kõik tahavad nautida...ja ei ole oluline liigselt sahmida.
Olen rahul...või peaaegu. Käisin 23-ndal Viljandimaal "tööl". Tegelt sai muidugi ka tööd tehtud, aga kõigepealt ikka mõtlemisele kulus see aeg. Aeg kulgeb sellistel hetkedel väga eriliselt. Peaaegu seisab ja samas tormab, koletu on näha sekundeid möödumas.
Tegin midagi väga kummalist! Ennist pole miski mind nii toimima pannud. Viisin küünla mehele, keda kunagi kohanud polnud, kuid kes oma eluga on mind nii palju mõjutanud. Ja see mõte tekkis iseenesest, ootamatult. Tunne, mis mind tabas surnuaeda sisenedes, ei ole kirjeldatav. See oli segu mõistetamatust hellushoost ja aukartusest. Eespool seisev kabel tundus mulle esmakordselt suur ja veidi sünge. Tahtsin põgeneda, aga samas teadsin, et mul on vaja teises suunas liikuda. Imelik ja hirmutav kogemus.
Eile nägin Teda. Kahju oli näha seda suurt kannatust ja tunda end sellega vastamisi seistes võimetuna. Teadmine, et ise ei suuda midagi teha.....tekitas suurt ängistust. Soovitus minna ja otsida abi väljastpoolt kõlas kindlasti peaaegu solvanguna või hoolimatuna. Seda ma kindlasti ei soovinud. Otsus, mis teha tuleb seisab minust kaugemal. Rahulolu ja arusaamine iseendast peavad seisma ilma toeta. Ma ei oska aidata!
Imelikul kombel on inimeste jaoks jõulud väga kole aeg...võibolla tingituna kohustuslikest vabadest päevadest, mis annavad liigselt aega olla iseenesega. Siis ja just siis leitakse, et polda õnnelikud...rahul...leitakse iseennast segaduste keskel. Ma pole küll erand...eriline kindlasti...aga hakkan juba oskama leppida...ja olema õnnelik! Oskus mitte solvuda, mitte korraldada....lasta teistel vabalt ja omade valikutega tegutseda...tahab muidugi veel lihvimist. Soovin, et teie, mu sõbrad, suudaksite ka leppida, jätta kõrvale eneseuhkus ´ja solvumistunne...nautida iga elu hetke, nagu see võiks jääda viimasek. Te olete seda väärt, et saada parimat!
Olete mulle väga kallid...olenemata sellest kui kaugel asute!
Tänan teid kingituste ja heade soovide eest...

Häid pühi!

Free Glitter Graphics, Merry Christmas Glitter Graphics

Isa uus maja

Mu isa hakkas sügisel ehitama endale uut maja. Uut perekonda. Täna oli see päev, mil ta pidas oma uue kodu sarikapidu. Kohal olid töökaaslased, kallid inimesed, keda hästi tean, mina õega ja õemehega, ja tema uus naine. Või õigemini vana....vana, kuna ta on olemas olnud juba ca 10 aastat meie perekonna kõrval, nii kaua, et nende laps on juba 4-ne....ja vana ka ses mõttes, et enamus mehi otsivad endast nooremaid!? Ta polnud isegi ilus! Püüdsin olla rahulik ja viisakas, sest meid tutvustati esimest korda. Aga ei suutnud öelda midagi peale tere. Ka see tundus liiast!
Ma ei taha, et ükski laps peaks kunagi oma elus midagi sellist tundma! Hullumeelne oli näha kahjutunnet töökaaslaste silmis, juua viina ilma, et see pähe hakkaks! Küsimused tormavad peas ringi ja tahaks ära...

Vaevatud

Nüüd tunnen, et olen väsinud. Vaimselt, füüsiliselt ja võibolla ka moraalselt. Pinged, mis projekti valmides mingil määral üleval hoidsid on kasunud. Kohustuslikud suhtlemised sellea seoses suheldud (vähemalt hetkeke), kool oma töödega ees kummitamas ja eilne pidu võtsid vist viimase jõu. '
Õhut oli pidutseda tahtjale hea....teistele uudistajatele mitte nii huvitav. Jõuluvana ületas kõik ootused ja tantsupõrandal piduõhutav uuskehastus pakkus piisavalt pinget. Võin peaaegu rahule jääda. Puudu jäi võibolla oodatud filmivaatamine väikeses seltskonnas. Võibolla oligi parem...tantsukeerutused ballipõrandal korvasid viimasel ajal väheseks jäänud liikumisvajaduse.
Täna lõunal tundsin aga, et enam ei jõua. Tahan linnast välja, veel parem kui Eestist minema, kuhugile päikserohkesse paika. Maroko...Egiptus...India...Kõik oleksid vast sobivad. Tahan tõmmata juhtme välja ja lasta pingetel hajuda.
Käisin Kukrusel - tööd üle andmas. Mõisapark meenutas kui muińasjuttu - härmand puude vahelt paistis kätte tükike härrastemaja....puhkamas oma lõputus rahus. Õhtuvidevikus kangastus silmade ette pilt tuledes säravast jõuluehteis pargist ja häälterohkest peahoonest.
Tahaks sellesse hetke...tahaks seda rahu, mis seal oli...kergendus teadmisest, et olen andnud endast oleneva, et tulemus saaks parim.
Pean leidma aja iseendale...sõitma minema...tegema pilte...olema meeletu...või keeletu...olenevalt siis kogemusest.

Katsumused on edukalt läbitud..

Nii...nüüd üle pika aja võib öelda, et koorem on õlgadelt langenud. Saan jälle hingata ja elada. Projekt on köidetud ja valmis sametkaante vahel üleandmiseks. Palju tööd on tehtud ja lõpuks sai asi valmis. Kui poleks olnud Etsi poleks jõudnudki! Tänud:D
Viimased nädalad hakkasid juba tervisele...kätevärinast olen juba lahti saamas....kohvisõltuvusest vist niipea mitte, uni on endiselt üheteemaline ja rahutu. Silmad ei kannata arvutiekraani ja hing tahaks kaugele ära!
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis sõidan varsti minema. Muidugi,....esialgu on lihtsalt plaan sõita....sihtkohti aga rohkem kui külastada jõuaks...
Pariis - Monet´ aiad, Maroko....India...Hispaania palverännak....ja veel Mehhiko...ühesõnaga - PÄIKE!
Raha tuleb vast ka...kaaslasi valiks seekord erilise hoolega, ja siis ees kõik tee on valla:D Täna oli esimene päev üle pika aja, kui sain tegeleda iseendaga...käisin raamatupoes ja Montonis...jõid "Tallinna Ülikooli" katuseall kohvi ja nautisin vaadet kaunile Tartu linnale...uitasin jõuluehtes kesklinnas ja kõrvetasin kuuma kohviga keelt. Nüüd ootab jõulukontsert Pauluse kirikus...ja siis kino vist. Puhkus on taevalik! Oleks vaid kellega seda jagada - keegi kes kallim kui ise...
Mõtted veel heitlikud...eks proovin siis uuesti kui suudan!

Rasked valikud

Ma nii tohutult igatsen! Igatsen positiivset valikut, seda et valitaks...
Kuid valikute tegemine on liialt kaaluma panev...liiga raske, et teha...et otsustada...ja sellest teada anda:S

Elu nagu hernes..

Jälle üks imelik päev. Midagi üliasjalikku ei teinud, tööd ka mitte ja koolis ka mitte. Nagu lihtsalt olemiseks mõeldud. Aga ei olnud. Või jah...olin...aga kus? Kusagil mitme maailma vahel - reaalsuse ja ebareaalsuse piiril. Tahte ja soovi piiril, kus kaob ajataju. Muidugi, see läks kaduma juba jupp aega tagasi!
Tean, et siis kui tahaks kõike korraga, siis tekitab see pingeid. Ma ei taha. Eriti kõike ja korraga. Kardan isegi tahta, sest see tooks kaasa võibolla veel suurema segaduse, kui mu ümber niisamagi on.
Rääkisime täna avasilmi nähtud kujutluspiltidest, mis tunduvad niisama reaalsed kui kõik meie ümber. Avasilmi nähtud unenägu, aga sa suudad sellest kohe teisele rääkida....võibolla isegi nii, et ollakse koos samas pildis. Kõrb...lumine mäeseljak...lambanahk kamina ees...kaisus olemine...Kas see kõik tõesti toimub sel samal hetkel, aga ainult kusagil teises reaalsuses? Usun selle võimalikkusesse. Või on need märgid taassündimisest, et me oleme enne sama hetke lihtsalt läbi kogenud ja nüüd meenub? Olgu kuidas on, aga sellised äratundmised on hirmutavad. Tahaks...tahaks seda kogeda uuesti...Nii et see reaalsus on hetkes, mitte mälestuses. Olla kaisus, olla koos kus iganes...

Tuisk

Tuisk teeb ilma imeilusaks. Ta lööb kõik reeglid ja arusaamad paigast ja paneb maksma looduse põhjatu ilumeele. See on aeg kui tunnen, et minu jaoks on kõik siin ilmas paigas. Tean, mida tahan, kellega või kus. Tean, et see on kunagi olnud. Küll vaid hetke, päevakese...kui sedagi palju...
Eelmisel aastal olin suure esimese tuisuga maal. Istusin soojas toas, vaatasin ahjus põlevat tuld, jõin kuuma kohvi ja vaatasin turvalisest paigast väljas möllavat tormi.
Samas meedib mulle tohutult olla väljas...sumbata lumes, pühkida silmnäost sinna kleepuvat lund, mis teeb põsed rõõsaroosaks. tunnen end tervisest ja elust pakatavana. Ajasin ka täna aias teesid lahti ja kasvuhoone katuselt lund. Juba ca 40cm on maha sadanud poole päevaga ja see hakkab ohtlikuks muutuma (vähemalt klaasmajale). Lahe oli!
Sumpasin läbi linna tööle. Oleks võinud ka kodus kirjutada, aga puhtalt õues toimuva pärast otsustasin kontorisse tulla. ohale jõudes olid küll püksid põlvini märjad, kuid enesetunne ülihea. Õnneks olid villased põlvikud jalas ja külm polnud. Linn oli kui vatti mähidtud ja nähtavus nullilähedane. Autod ukerdasid nagu mardikad poris...Lahe!!
Tänasesse ilma sobib väga hästi kuulamiseks Verdi ooper La Traviata. Nauding on peaaegu täiuslik...

Plaanid järgnevateks päevadeks

Mis plaane siin eriti olla saab? Töö tähtaeg nihkus oodatust varasemaks ja seega on kiiremast veel kiiremaks läinud. Tänasest olen asumisel...ja lahkun alles siis kui töö valmis:S
Tooge siis süüa ja juua ja vaadake vahepeal, kas ma liigutan ja hingan ka:)
Imelik küll, kuid suudan sellega isegi rahul olla! Ok pinged küll kuhjuvad, rahu pole tegelt ollagi, aga see lõppeb pea! Või õigemini kuni järgmise korrani.

Life sucks...

Mida peaksin ma mõtlema, kui keegi lubab MINU eest võidelda....Olla minu jaoks olemas...leida aega...lubadus kujundada ühine tulevik, mida kaua juba oodatud???
Masendav...
Sellistel ilmadel hakkab paha lausa...tahak spugeda kaisse ja peita end reaalsuse eest. Aga kus sa sellega! Ikka ta viibutab kirvega ja lajatab otse põhe.
Rääkisin täna ühe tuttavaga...et mida hing siis ikkagi ihaldab. Ja see ei olegi midagi nii hullu, et täita ei suudaks. Ainult seda, et sind oodataks, et võiks kurta kui mure on, et elada välja oma hoolitsusvajadust, et rääkida..kuulata, ja pugeda kaissu kui maailm oma karmusega ahistama hakkab. Korraks unustada ja siis vabalt jälle edasi minna!
Sa ei pakkunud mulle ikkagi seda mida lubasid! MIKS?? Lõhkusid mu maailma peenikesteks kildudeks ja sa ei saa sellest arugi!
Nüüd püüan vaid unustada...kaaslaseks töö, mis vaevalt suudab mu meeli köita. Unenägudes ja puhkehetkel olen kaitseta. Lootus, et keegi teine suudaks täielikult kõrvaldada mälestuses....olematu.
Rahulolematus hinges....alko kapis peidus....öö tulemas...ja mitte sõbrana seekord....
Tahaks tagasi sinna, kus oli hea...tagasi ajastu rüppe...ilu keskele....seal kus oli rahu....

Vabadus ... võrdsus ... õelus

Vabadust inimestel pole....usume küll, et määrame kõike ise, aga tegelikult on see silmapett. Võrdsust meil ka pole....alati on keegi meist võrdsetest võrdsem! Milline ebaõiglus inimhinge suhtes!
Mis me siis tegema peame? Alla andma? Vaevalt! Vastu võitlemisel pole nagu jälle mõtet...Koostööks ei ole enamus võimelised, aga tahaks ju seda!
Õelus....see on vist ainus, mis inimestel vabalt kasutatav! Ja millegipärast on inimesed, kes seda ka kasutavad...vähemusse jäävad need, kes seda ei kasuta. Head inimesed...minu inimesed...
Annaks me juhtija ometi jaksu õelust mitte käiku lasta....

Õppimine

Mulle on alati õppida meeldinud...nii elukoolis kui üldharidust pakkuvates koolides. Võiks juba hakata ütlema elupõline üliõpilane! Aga ma olen ka pidevalt tööd teinud:)
See selleks. Aga mis mulle meeldinud pole, on see, et aegajalt tuleb õppida midagi sellist, mida elus tõenäoliselt mitte kunagi vaja ei lähe. Ärge öelge, et iial ei või öelda iial!
No on ju mõned sellised asjad! Aga hullem on veel see, kui peab õppima midagi, mis võiks kasulik olla, aga sellest saab ainult nii piisava ülevaate, et võib vabalt öelda, et ei taipa ikka tuhkagi!! :(

Where do you go to my lovely

WHERE DO YOU GO TO (MY LOVELY) ?
Peter Sarstedt - 1969


You talk like Marlene Dietrich
And you dance like Zizi Jeanmaire
Your clothes are all made by Balmain
And there's diamonds and pearls in your hair, yes there are

You live in a fancy apartment
Off the Boulevard Saint-Michel
Where you keep your Rolling Stones records
And a friend of Sacha Distel, yes you do

But where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

I've seen all your qualifications
You got from the Sorbonne
And the painting you stole from Picasso
Your loveliness goes on and on, yes it does

When you go on your summer vacation
You go to Juan-les-Pins
With your carefully designed topless swimsuit
You get an even suntan on your back and on your legs

And when the snow falls you're found in Saint Moritz
With the others of the jet-set
And you sip your Napoleon brandy
But you never get your lips wet, no you don't

But where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Won't you tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

Your name, it is heard in high places
You know the Aga Khan
He sent you a racehorse for Christmas
And you keep it just for fun, for a laugh a-ha-ha-ha

They say that when you get married
It'll be to a millionaire
But they don't realize where you came from
And I wonder if they really care, or give a damn

Where do you go to my lovely
When you're alone in your bed
Tell me the thoughts that surround you
I want to look inside your head, yes I do

I remember the back streets of Naples
Two children begging in rags
Both touched with a burning ambition
To shake off their lowly-born tags, so they try

So look into my face Marie-Claire
And remember just who you are
Then go and forget me forever
But I know you still bear the scar, deep inside, yes you do

I know where you go to my lovely
When you're alone in your bed
I know the thoughts that surround you
'Cause I can look inside your head

(na na-na-na na na-na-na na-na na na na na)
(na na-na-na na na-na-na na-na na na na na)

Miks?

Tänane päev on jälle seotud lõputu igatsuse ja kurbusega. See, mis ühelt poolt teeb rõõmsaks ja sisse sooja tunde, paneb teisalt ohkama ja tekitab soovi põgeneda. Kilkavad lapsed...huvi väikese kassipoja ja kõige muu vastu siin ilmas...lähedus...
Kõik, millest ma unistasin .... unistan. Kuid, mis hetkel on nihkunud jälle määramatusse tulevikku. MIKS? Nõme küsimus, mis teeb inimestel elu ainult keerulisemaks. Seetõttu ei taha me ka lastele alati vastata kui nad nii küsivad.
Täielik U2 päev - ei ole rõõmus vaid pigem maguskibe ja valus....

Tööpäevad

Olen rahul....jõudsin koju ca pool tundi tagasi. Hommikul lahkusin 8:40 kui mulle järgi tuldi ja tööle viidi! Aga päev oli tegus - palju erinevaid mõtteid ja tegevusi, mis kõik olid nauditavad. Õnneks sain veidi arvutist eemale ilusat ilma nautima. Koosolek ei olnudki nii jube kui algselt olin arvanud. Ei tea kas asi on selles, et mul pole (ebameeldivaid) kogemusi tellijatega või lihtsalt minu enesekindlus korvab kõik muu...??
Heakene küll, seni on suht lahe olnud. Loodan, et nii ka jääb. Et mõtted tormavad ringi ja leian üles parimad.
Imelik on see, et ajataju üldse pole - lausa olematu teine. Töölt lahkusin ka ainult selle tõttu, et vaatasin kella ja leidsin, et ka viimased kaastöötajad on lahkunud! Aga mul oli hoog sees ja tahtmist rohkem veel...
Nälg ainult näpistas ja süüa eriti polnud.

Egolaks

Kusjuures täiega! Eks ma olingi juba liiga heal arvamusel endast. Nüüd vähemalt tean, et arenguruumi on veel palju. Hmm...kas ma veel tööd tahan teha? Tahan...aga õppida on rohkem kui küllalt! Või on küsimus muus? Loodan, et saan hakkama, nii et nii ise kui teised rahul on...praegu ma küll passiksin kui minult minu kohta küsitaks....

Reisides läbi oma hinge

Ilmaelu on kummaline. Ja see paneb mõnikord tahes tahtmata kukalt kratsima ja ohkama. Küsimus miks on tihedamini hingel kui peaks. Aga samas, pole ju midagi veel lahti. Ilm on ilus isegi siis kui pisikesi poisse ja pussnuge sajab...pori teeb asja põnevamaks mitte hullemaks. Tuul ja adruhais merekaldal lisavad hinge soojust, mitte ei vii viimast rõõmsat nooti hingest.


Vaatasin oma viimase reisu pilte, õigemini küll oma suure eeskuju kajastust sellest. Mõnusalt soe tunne tuli hinge - tahtmine tahasi minna, süüa pastat ronida mööda järske mäenõlvu, juua kohalikku veini, ujuda...chillida...kõike seda igatsen taga.
Kuid see on minevik, sinna hetke enam tagasi ei saa...ja hea ongi...edasiliikumine võimaldab kogeda alati midagi uut.
Nagu ka sel nädalal - aeg tegi kui hüppe! Kahel päeval polnud vahet, ööd olid kui olemata, hinges põhendamatu rahulolu. Parim oli see, et sain käia ära.


Hea on olla teel...see ei ole põgenemine...pigem vajadus...eluvajadus. Küll leian ka koha, kus olla tahan pikemalt. Võibolla Eestis, võibolla väljaspool...kes seda teab!
Tunne on hetkel õige, miks ja kas peaks, ei tea...ei tahagi teada....lihtsalt naudin elamist oma filosoofia järgi. Reisima peab, kellega ja kas...eks seda näitab hetk, mil teele asun! Hetki on selliseid, mis kutsuvad...linnud...värvid...


Nägin midagi ilusat, vana...lootust pakkuvat...
Kiltsi mõis...

Neeruti mõis...

Arbavere mõis...

Ja Malla mõis õhtuvidevikus...


Ilus muusika...soe söök ja hea seltskond...Tänan!

Sürreaalne reaalsus

Kuulan Massive Attack´i...mõtlen läinud kolmele kuule. August oli jube...isegi sellised sündmused nagu sünnipäevad ei suutnud hetke parandada. Pilved varjutasid päikest, mis nii vajas paistmiseks ruumi.
Ka september polnud kuigivõrd parem. Vähemalt algus mitte. Päästvaks osutus kooli algus ja oma vaprate kaasvõitlejate taaskohtamine tuttavas keskkonnas. Hea oli kohe vanasse koolimajja minna!
Maailma keeras peapeale septembri lõpp, kui päike leidis ennast jälle paistmas...hoolimata kõigis paksudest pilvedest ja pidevalt sadavast sõnade/lootuste pommitavast rahest. Enam see ei seganud. Raske on ikka veel, kuid edukalt olen toime tulnud kõigi situatsioonide nautimisega.
Tahaks ainult veel ja veel...ja veel..
Isegi ilmad, mis enam väga palju hullemaks minna ei saa, tunduvad naljakal kombel headena. Heledate riietega linnas lipata valge vihmavari peakohal on tänase päeva naelaks.
Mingi lolli naeratuse faas on käes. Kursakaaslased esitavad kohatuid küsimusi, millele vastamine võimatu. Mida ikka öelda...pole ju midagi...
Tean vaid, et elu on kiire...nii kiire, et vahepeal tahaks rongilt maha hüpata ja peitu pugeda. Põgeneks näiteks Narva-Jõesuusse või Toilasse. Kuhugile mereäärde...võtaks kaasa vaid raamatu ja korgitseri..soojad riided ja ...lihtsalt läheks!
Pildile...ikka veel arvas ...ebatavaline..meri ja päike...tuul...armastus..

Õisu mõis

Workshopilt tagasi. Muljed on sügavamad kui sõnadega kirjeldada suudaks! Nii vägevat emotsiooni ühest pargist ja tervest ansamblist pole ma veel oma lühikese elu jooksul saanud. See tunne, mis mind tabas esmakordselt juba minu esimesel külastusel, ainult süvenes seekordsel sealviibimisel.
Ilu, mille mõistmisele me püüdlesime, lõi mind uimaseks. Läbi silmade ja kõrvade, läbi kopsude sissehingatud ja õhust hinge jõudev vaimustus mõisamiljööst seostus minus millegi senitundmatuga. Tundsin, et seal olen ma omas keskkonnas.
Ööbisime mõisa peahoones vaatega esiväljakule. Toad olid kooli väljakolimisest saati küll remontimata ja mööblit peaaegu polnud, kuid helde majarahvas võttis meid sooja südamega vastu. Koheselt tundsine end kui kodus. Ka August hoidis meid ja ei tundnud me sealviibimisest pahameelt. Loodan, et oma tööga suudan pakkuda neile kõigile, kes seal ON, heameelt.
Meie seltskond oli üle ootuste mõistlik. Ei olnud ühtegi ebameeldivat situatsiooni. Kõhud hoiti meil täis ja toad soojad ning see soosis töö tegemist ja viis palju parema kooskõlani kui ilma selleta.

Olen ülimalt rahul sellega, et võtsin aja minna ja olla seal koos teistega!

Peegel....peegeldus

Mulle öeldi midagi mõtlemapanevat. Õieti öeldes, üteldi mulle midagi edasi. Reisil olles vaadati mind ja sind ning arvati, et sa peegeldad mind.
Ühesõnaga peaksin ma selle mõtleja arvates olema peegeldus?! Kas see vastab tõele? Täna öeldi, et ma olen kui deja vu! Mingi hetk kellegi teise kogemustest.
Kas sellest võib siis järeldada, et mina kui isik olen olematu? Tean, et pole klassikaline iludus ega üleslöödud blondiin, ja et meesterahvad märkavad mind siis kui seda mina tahan. Või ma neile liiga lähedale satun millegi tõttu. Ja siis jäävad nad kinni....või tuleks öelda mingisse sõltuvusse?
Ühesõnaga on veel mille üle mõtelda. Arvasin siiani, et inimene on isiksus olenemata selle isiksuse nõrkusest või tugevusest, aga peegliga pole ma isikut veel võrrelnud.
Võibolla peaks?

Filosoofia

Peab jälle tõdema, et olenemata vanusest või astmest ühiskonna tähtsusredelil, jäävad mehed ikka meesteks. Ma ei saa aru, mis on lahti ja miks mind peetakse kergelt kättesaadavaks tibiks? Ma ei lase endale suvalisi inimesi ligi ja veel vähem saab keegi kiidelda mu puudutamisest. Aga ometi on seltskond, kes pääle pressib.
Lubasin juba, et järgmisel korral kui tööle lähen panen kottis dressid selga ja tossud jalga ning jätan juuksed ka kammimata:)
Eriti peletav on selline käitumine inimeste poolt, kes peaksid olema sinu eeskujuks.

Valikuvõimaluseks on kas võtta või jätta. Ühesõnaga, kui tahan tööd teha, siis pean muutuma kas B.I.T.C.H-iks või ....
Morni tuju tekitab selline suhtumine klientide poolt...

Päevamuljed

Enne oma piltide ülesriputamist midagi ka teistelt - Tim Walker´ilt


Raudsilla...mida veel:)Sobiks kandideerimaks Parima Puitehitise konkursil:)


Värvid...nii soojad ja vahvad! Teevad oma olemasoluga ka vihmase päeva rõõmsaks!



Ja veidike romantikat hingele palsamiks:)

Kim Herold - Social butterfly

f you’ve ever watched a butterfly in action, you’ll note that they busily work a garden, flitting from flower to flower to glean a little nectar before moving on. The action of the butterfly is beautiful and purposeful, even though such food is necessary for survival. Yet the light passage from standing flowers, and the frequently colorful wings of the insect has inspired the term social butterfly.

It’s challenging to pin down the origin of this term, since etymologists are still arguing over the origin of the word butterfly. It appears that the term, social butterfly, may at first have been used in derogatory fashion to describe young women who dated many different men. They could be contrasted to their opposites, wallflowers, who sat stationary, waiting to be asked on dates, or especially at dances, waiting to be asked to dance.

Gradually, social butterfly has migrated into a descriptive term, mostly applied to females, who are extroverted, comfortable in social situations, can talk to just about anyone, and who seem to have a certain grace and ease at parties. Social butterflies in a party setting could move from group to group, briefly sipping in the nectar of each engagement and sharing a few pleasant words with partygoers. Their social adeptness makes it simple for the social butterflies to be quite at home in large group settings.

Just as the actual butterfly enhances the lives of flowers, the social butterfly tends to be an asset at parties. She or sometimes he can start conversations, praise the looks of the other guests, and keep the party atmosphere more interesting. It would be more difficult to throw a party with no extroverted guests, since most introverted guests need a little encouragement to move about a room, engage in conversation and keep a party lively. A combination of extroverts and introverts tend to balance social engagements more appropriately.

Some people seem to be innately extroverted, and there are now various personality tests which can tell you whether you tend to be more outgoing or less. Generally, you may already know whether you fit social butterfly standards if you’ve had opportunities to take part in social engagements. Do you like to walk about the room talking with various guests, or do you prefer one deep conversation with a kindred spirit? If the answer is yes to the former, you probably are the extroverted social butterfly type.

The term can sometimes be misapplied to people who are obnoxiously social, overbearing, loud, and who make rude comments. They may stomp from guest to guest vociferously voicing their opinions; they don’t flit and they don’t have a light touch and innate social grace. These are not true social butterflies because they detract from a social scene rather than enhance it. (Artikkel pärineb leheküljelt - http://www.wisegeek.com/what-is-a-social-butterfly.htm)

Mehed

Armastan Teid ja vihkan, Te panete mind kord naerma, kord nutma. Nalja saab teiega palju, kuna Te ei taba ära, et naine võib mõtlemisvõimeline olla. See hämmastab Teid alati. Te kardate seda ja see tõmbab Teid. Ja ma näen Teid läbi. Te panete mind elama. See on ka põhjus, miks ma Teid armastan ja vihkan:)

Mõtisklusi. . .

Kuulan juba mitmendat tundi Sinead O´connori meditatiivset muusikat (The Black Album 1-8CD). Loen artiklikogumikku, mis on pühendatud loodusele ja maastikule (Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, Palang, H. 2001). Mõtted peas tormavad ringi. Mis on maastik, inimene. Kas me puutume kokku ja mõjutame teineteist? Kuidas saaks nii, et kõik oleks üheti mõistetav?
Kõik need küsimused kanduvad üle ilmalt inimestele. Kas see on üldse võimalik või on midagi püüdmatut? "Maastiku muutudes muutub ka seal elavate inimeste keel ja iseloom – küsitav on vaid aeg, mis selleks kulub. Inimese käe läbi inetuks, troostituks ja elutuks muudetud maastikud sünnitavad ka vastava inimtõu, kes räägib vaest ja inetut ja elutut keelt." Edastatud on Viivi Luige mõte. Kas me kõik oleme keskkonna ohvrid? Kui, siis miks me ikka erinevad oleme?
Tunne on selline, nagu oleks sattunud Paabelisse! Lähtepunkti muutus küsimuselt, kas ma saan inimestest aru, küsimuseks, kas inimesed saavad minust aru, on oluline.
Hakkasin mõtlema, et eeldatakse inimese seisukohtade samaks jäämist erinevates küsimustes. Eeldused on tehtud pikale ajale. Aga aja kulgedes ei ole inimne enam sama - muutub kõik. Miks siis peaks seisukoht samaks jääma?
Ka ei saa me muuta ei minevikku ega ka tulevikku. Olenemata meie otsustest tuleb ikkagi midagi. Mis, seda me õnneks ei tea. Unistus muuta/muutuda on ainult unistus. Lähtume siis hetkest. Nii kui nii pole miski oluline. Kasvõi näiteks tänapäeval omale elukaaslase valik. Inimesed teevad valiku lähtudes hetke kihust, meeldimisest. Sellele ei lisandu aga kindlust oma otsuse õigsuses. Võibolla on homme midagi uut ja huvitavat silmapiiril...võibolla...
Ühiskond on muutumas. Milliseks, seda ma ei tea. Puhast lõbujanu see ei peegelda, pigem enesevihkajalikke meeleolusid. Peeglid kaovad. Silmad aga jäävad, kas nägevana või klapistatuna.
Öeldud on, et peaks elama igat hetke nautides. Kas ma teen seda? Tõele au andes, pean ütlema, et ei. Aga ma annan endast parima. Teen seda, mis mulle rahuldust pakub. Alguseks kodu, kool, töö, inimesed (või vastupidi). Kuid kuhu see viib? Rääkisin sõbraga inimeste käitumisest paarissuhtes. Kas "petmine" on petmine, kui otsitakse iseennast ja ei taheta teha halba ja haiget? Kas me võime kedagi arvustada alusetult. On ju inimesi, kes teevad seda tunde alusel, et nii on õige. Selliseid, kes eitavad täielikult võimalust. Ja ka selliseid, kes on oma elukeskkonna poolt niimoodi rikutud, et ainus võimalus on rünnata. Mõne inimesega viib meid kokku juhus, aga koos hoiab tunne, et ilma teiseta pole midagi muud olulist siin ilmas. See inimene ei pruugi alati ilmuda õigeks hetkeks. Mis siis saama peaks??

"Elu on raske, sugulisel teel leviv haigus, mis jätab sissepoole kasvavaid arme ja lõppeb alati surmaga." Vaatasin eile telekast ühte saadet, milles räägiti märkide jätmisest keha mällu. Iga tegu ja mõte, mis sellele eelnes või ka ainult mõte jätab meile tugeva jälje. On positiivsed ja negatiivsed kogemused. Vanematel inimestel on suurem kogemus, rohkem "arme". Noored ei mõista veel, kuidas ja miks. Selle saatega tekkis mul seos kortsudega inimese kehal/näol. Kui me endale sisse lõikaksime noaga või kukuksime end katki ja abi ei saa, siis jäävad meile armid. Kui keegi meid solvab hingepõhjani, jäävad armid. Nähes kevadel esimesi kollaseid õisi või liblikat - jääb järele arm, positiivne küll, aga siiski arm. Füüsilised vigastused kipuvad kasvama väljapoole, elurõõmud/-mured sissepoole. Mida on läbi elanud eidke tare uksel, kes on sama krimpsus kui rosin? Palju päikest ja äikest, rõõme ja muresid - kõik need jäljed on näha tema näost ja silmadest.

Pargikonverents

Tänasega lõppes minu jaoks kolmapäeval alanud pargikonverents. Oli palju huvitavaid ettekandeid ja koostegemisi. Kultuurseid ja vähemkultuurseid hetki. Tore ja suur seltskond ümbritses mind kogu aeg. Ka need, kel viimane lõpp osutus eriti kiireks, said oma ettekanded tehtud ja plaanid õigesse ratta. Täna käisime Viljandimaa mõisaparkides. Läks kaks bussitäit rahvast .... ja veel mõned autod. Õhtuks olin sellest suurest kooskäimisest väsinud. Tahtsin põgeneda (muidugi seda ma ka tegin). Mind ei häiri mitte niivõrd massiüritused kui see, et peaksin pargis - kohas, kus kohtuda iseenda ja oma mõtetega või kaaslasega- käima koos kui lambakari. Mitte et lambakarjas midagi halba oleks, aga eelistan siiski väiksemaid seltskondi. Kõige häirivam oli see, et pildistada ei saanud kuna alati oli keegi ees, kuulata ei saanud, sest keegi lobises ja lähedale kõnelejale ka ei pääsenud.
Konverentsist veel niipalju, et isiklikult minule jäi asi liiga kitsaks. Oleks tahtnud veidi laiemat käsitlust, näiteks kaasaegsed suunad parginduses. Uued ja moodsad lahendused kujundamises, "rahvalõksud" jne. Aga alati on võimalik ette võtta uue konverentsi korraldamine. Ja võimalik, et see olekski parim lahendus.
Uuest nädalast saab siis väikene puhkus läbi ja peab hakkama koolis käima ja tööd tegema. Hea, et puhata sai!
Võtame veel viimase veini ja räägime selgeks viimased jutud enne asjalikuks hakkamist.

Raamat

Paar päeva tagasi tuli mulle mõte - kirjutada raamat. Pealkirjaks - "Ma panen teid raamatu sisse". See on nagu vanasti lauludega. Kes ikka sai laulu sisse pandud, sellest räägiti. Ja laulud levivad ja neid ei unustata pea. Ka raamatutega on nii. Või vähemalt mina arvan nii.
Algul mõtlesin, et blogiformaat on kõige sobilikum, kuid toore teksti avaldamine ei ole lõpuks ikka mõtekas. Niisiis, paanitsemiseks pole veel kellelgil põhjust! Alustan hetkest, lõpetaks algusega. Võibolla on nii kõige parem?
Mõtlen veel. Eks aeg annab alati arutust ja küpsust.

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Austria-Itaalia-Austria-Saksamaa-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti

Pikk reis on nüüd seljataga. Palju sõitmist, milleks arvasin, et valmis pole. Õnneks olid päästjaiks väga head reisukaaslased ja Bacchuse auks tõstetud klaas. Jõudsime külastada kauneid naisi Egeris, turnida öises Grazis, sulistada külmas Vahemeres ja seigelda serpentiinides. Kohalejõudmine sihtpunkti võttis aega 3 päeva vist. Täpselt ei teagi, sest aeg kaotas kiiresti minu jaoks tähtsuse. Sain endale puhkuse, mida ammu juba olin oodanud!
Närvid kiskusid krussi ja pilk klaasistus peaaegu iga jutu peale. Mahalaadimata emotsioonidelaadung hakkas matma. Ja mida vaja oli? Ainult väga pikka ja rasket sõitu!!
Oodatu täitus, rohkemgi veel! Mõni asi jäi küll nägemata ja kogemata, kuid ega nii mitmekülgset maad ühe hetkega tabada olekski võimatu. Õppisin tundma oma kaastöötajaid ja kaaslasi, kes ümbritsevad mind päevast päeva ja kohtasin paari uut ja huvitavat inimest.
Jõudsime Firenzesse, kus kohtasime eesootavat gruppi. Tegime koos lahti veini ja vaatasime tähti ning siis läksime jälle lahku - igaüks oma teed. Teadsime, et kohtume veel.
Linn on imeilus, nii pimedas kõndides koos mööda valgustatud linna, kui ka valges ronides mööda torne.
Emotsioonid valgusest, varjust, lõhnadest, maitsetest, tunnetest, mis tekkisid uues keskkonnas kutsuvad tagasi. Ette tuleks võtta uus teekond tagasi kõikide unistuste sihtpunkti Toskaanasse.
Kuna eesmärgiks oli ikkagi konverents Langenloisis, siis ka sellest veidi. Tutvusin Šveitsis elava inglasest maastikuarhitektiga (Augusto Calonder), kes sai ka korraldatud võistlusel ära märgitud. Tema vaated maastikule ja oma tellijatele olid väga huvitavad. Loodetavasti kontaktid ei kao ja kuuleme temast veel. Igatahes väga küitev inimene. Kuna aga olime pool ööd sõitnud ja hommikul vara ärganud, siis muljed võivad olla suht sürreaalsed. Eks näis. Ei tea, kas teised ka teda nägid?
Mõned kohalikud suutsid ka mulje jätta!
Kahju on sellest, et Langenlois jäi mul avastamata. Pidin hommikul üksi minema, aga unustasin kella helisema panna. Mõtlesin, et siis on võimalus....Oligi, aga ma ei kasutanud seda. Võibolla oligi targem, sain vähemalt puhata ja see parandas tuju, mis veidi oli langenud.
YOU GAVE ME A FANTASTIC TRIP THROUGH THE EUROPE!! Thanks to all 8 person!

Elu nagu hernes!

Olen õnnetu, tahtes kõike paremat, ei kipu asjad ikka nii minema. Ma ei jõua enam nii, et pean olema stand-by režiimil. Tahaks rohkemat, nagu alati, kuid selle saamise hind on liiga kõrge.
Võiksin ju öelda, et mis mul viga - hariduse omandamine on tasuta, saan teha endale meeldivat tööd, tervis on korras (kui välja jätta juukseid langetav stress), perekond on tervise juures ja kui just mitte kõige suurema õnnega koormatud, siis vähemalt hetkel rahulikud.
Aga mina pole! Käes on sügis ja jälle pean ma tõdema, et olen asjatult ära kulutanud oma vaba aja suvel. Väikese osa sellest võttis muidugi töö, kuid peale selle? Ei saa öelda, et jäänud oleks häid mälestusi, unistused kipuvad lagunema. Tunne on küll selline, et võtaks oma kümme asja ja sõidaks siit minema - otsiks maailmast ennast jälle üles.
Raske on tõdeda, et olen edn kaotanud!
Hakkan enda hirmuks rahuldust saama juba vandumisest. Saan aru meestest, kes arvavad, et vandudes hakkab parem. Tegelikult see pole nii! Pärast on enda ees piinlik ja kergem pole. See pole lahendus.
Nüüd varsti saan vast veidi puhata. Ees on ootamas pikk-pikk bussisõit läbi Euroopa, sihtpunktiga Itaalias. Kuigi see on pooleldi erialane tööreis, siis vast saan eemal olles heita pilgu endale. Ootan juba pilti, mida ma näeksin! Tagasi jõuan vist 30.-ndal. Siis kohe 4 päeva seminari ja elu läheb jälle omasse jälge tagasi.
Hüvasti mured....tervitan teid elu rõõmud!

Märkamisaeg

Kuna märkasite viimate, et elame vabal maal? Või kas see siiski on vaba? Punast loodi me kohal või selja taga on alati tunda. Kardame Gruusia sündmuste kordumist Eestis...kardame valitsuste vahetumist Moskvas...ja kõike muud ka veel.
Kuid siiski oleme me elanukud vabas riigis, meil on sõnavabadus ja vabadus käia koos...laulda koos.
Olin veel üsna pisike kui eelmisel korral niis suurel peol sai käidud ja öösel koos Eesti rahvaga lauldud. Võimas tunne oli...eriti erksalt on meeles Koidu laulmine ja tuhanded tuhanded küünlad, mis siis põlesid valgustades meie teed vabadusele!!
Seekord oli pidu küll suurejooneline kuid planeerituse maik oli juures. Osadest lauludest ei saanud küll aru, miks need välja olid valitud, kuid arvatavasti oli märksõnaks mineviku meelespidamine.
Loodetavasti jääb tänastele pisikestele kontserdikuulajatele meelde see tunne....ÜHTSUS!

Olles ära joonud pool pudelit Millmans estate veini...

Nii et siis....olles ära joonud pool pudelti veini koos emaga, on tänane päev lõppemas peaaegu talutaval tasemel.
Nägin öösel unes ainult painajaid - alates sellest, et suudlesin kedagi pärast seda, kui suudeldav oli mulle öeldnud, et minu armastatust ei saa mulle iial meest ja lõpetades igasugu jaburustega. Hommikupoolik oli üle pika aja eriti talumatu - negatiivsust oleks nagu pursanud seintest ja raadiost ja hommikusest lehest (muidugi rääkimata inimestest) ja tuju, mis pärast tõusimist juba langes, kukkus kolinal.
Tööl käies oli ka loovusel täna täitsa kett maas. Hea seegi, et midagi tähtsat otsustama ei pidanud. sain ainult uued ülesanded ja tähtajad ja ühe lepingu, millega raha saab veidi, allkirjastatud.
Hiljem kolasime õega linnas ja otsisime ema sünnipäevakutsete tegemiseks materjali. Loovus ikka veel peaaegu nullis. Leitud midagi ja tehtud ka, ütles ema neid nähes, et no jah, ootasin midagi muud!!!!
Kus siis oli alles tuju tõusmine.....
Õhtul tegi isa magustoitu...ei tea küll miks, kas oma armukesele harjutamiseks või? Igal juhul on suhtumises täna täielik mõõn. No olen vähemalt proovinud suu kinni hoida, et mitte kahjusid suurendada.
Nüüd on uni loodetavasti tulema, magada küll ei saa jälle. Peas keerlemas mõte, et minu pandud tähtaeg ei tähenda pärast 8 aastat siiski midagi!!

Uus elu

Homme algab uus elu!

Kukruse park

Üks vana pildike Kukruse mõisa peahoonest (pürineb Eesti mõisaportaalist). Nii, nüüd saab siis varsti minu teine pojake kaante vahele. Suur töö on peaaegu valmis. Ausalt, ma olen ka väga väsinud! Aga see on üks tore pargike olnud Põhja-Eesti paealadel. Vägevatest tiikidesüsteemidest pole küll alles muud kui võsastunud süvendid ja suur osa pargi tagumisest osast on ka aegade jooksul kaduma läinud.
Ja muidugi läheb sellest pargikesest läbi üks suur ja kole maantee (varsti veel eurotee ja selle kohujateede ristmik on arvake ära kus? otse pargis). Ja siis on seal veel üks ülisuur õhuliin ja palju väiksemaid.
Aga mitte see polnud see, millest kirjutada tahtsin.
Teate ju isegi, milline tänane ilm oli. Algul paljulubav ja soe ja siis pärast lõunat aina kallab. Sompus ilm oma vaikusega, rõhuvalt raske kuid siiski õrnalt hellitlev. Igatsusi tekitav. ohhhh....

Vargamäe

Käik Vargamäele oli minu selle elu üks närvesöövamaid katsumusi. Nii heas kui halvas mõttes muidugi. Hea oli see, et saan hakata uut tööd tegema ja saan sellega uute teadmiste võrra rikkamaks. Ja loomulikult oli see koht iseenesest väga hea vaimuga! Tõesti armas oli see Tammsaare kodutalu, mis lösutas soosaare õitsval lael.
Halva maigu andis asjale see, et mul oli reaalne võimalus kohtuda oma suurima vastasega minu senises elus. See kohtumine, kui see toimunud oleks, oleks toonud ellu suuri muutuseid. Mitte, et ma neid kardaksin, pigem ma ootan neid, aga inimesed käituvad pingesituatsioonis aegajalt ootamatult. Ja lihtsalt niisama ma ei tahtnud oma päeva rikkuma hakata.
Sõit mööda kaunist ja õitsvat Eestimaad oli nauding!

Piss Off!!!

Mul on ikka täiega siiber !!! Hakka või tsölibaati pidama!

Meie pere!

Meie pere kasvas eile ühe uue ilmakodaniku võrra!! Tädi olemine on uhke tunne ja tahaks proovida juba ka enamat.
Pisike ilmakodanik sai endale nimeks Laura-Liisa ja oli 50cm pikkune ja veidi üle 3,8kg raske. Imetilluke ja imeilus pealegi!

Male

Kolmapäeval tuli isa tagasi oma järjekordselt reisilt. Seekord saabus ta Brasiiliast ja külastas ka Argentiinat. Mõnus - tahaks ise ka minna!
Aga see polnud kirjutamise mõte.
Ta tõi kaasa suveniirina MALE! Laud on kokku kleebitud kahest erinevast kivimist ning ka malendid on kivist. Päris ilus käsitöö! Ta tabas ära mõtte, mis oli minul tekkinud juba reisil Marokosse. Aga siis ei suutnud ma leida komplekti, mis oleks minu maitsemeelt rahuldanud.
Noh, igatahes mängisin ma eile isaga koos esimest korda elus malet! Ja tuli päris hästi välja. Ma küll jäin isale alla, aga panin kõvasti ta rünnakutele vastu. Muidugi tegi mängu keerulisemaks (vähemalt isale) see, et mul puudus täielikult strateegia ja ta ei saanud omi käike väga ette mõelda :)
Hea küll, lõpuks käisin ise niimoodi, et kõige tähtsam poiss (kuningas siis) ei saanud enam kuhugi käija ilma tule alla sattumata.
Täna otsisin esimese asjana hommikul välja male reeglid ja nüüd on mul võimalus sellest mängust ka midagi teada saada!

Kuulutused...aga mitte kevade omad!

Mõtlesin, et tänapremeerin eksami egemise puhul ennast meeldiva puhkusega. Et naudiks ja läheks kuhugi näiteks. Noh, muidugi ei läinud see just päris nii nagu lootnud olin. Esiteks töötähtaeg pitsitab kaela juba....tegin terve portsu kirjatööst ära ja nüüd veel üks hinnang ning analüüs lisada.
Siis, et mitte aega raisku lasta, pinnisin Arvit ja ta aitas mu poisile jälle hinge sisse puhuda. Nüüd saan ilma probleemideta vahepeal tööd teha. Ja siis...tuli ema koju, kellega koos läksin aega jutustama ja muuseas maad kaevama, sest häbi tunnistada, aga porknad, herned ja oad (rääkimata kilemaja tomatitest-kurkidest) pole ikka veel korralikult paha pandud.
Ja et sellest veel küll polnud, siis natuke (tegelikult päris mitu tundi) otsisin üürikorterite kuulutusi. Vaatasin, mida pakutakse Tallinnas ja mida Tartus. Leidsin, et lood on kehvad mõlemal pool. Midagi siiski leidsin j apanin kõrvataha. Kahjuks oli ära läinud korter, mis mulle väga meeldis ja mida paar kuukest tagasi nägin!
Aga pole hullu! Nii kui nii pole põhjust (ega ka võimalust) hetkel kuhugile mujale kolida.

Mina, mina minaminaminamina......

Ära helista mulle enam, ära smsi, kirjuta ega püüa kontakti luua! Sul pole selleks õigust! Mõtle oma maailm selgeks, sest ebakindel inimene toob kõigile vaid õnnetust ja ebaõnne. Mina ei taha rohkem selle kandja olla.
Palju peab ootama, et üks inimene saaks endast aru?????
Siin on piir....ja edasi lähen ma vaid siis kui SINA tead kuhu sa koos MINUGA tahad minna.
Hüvasti!

Supilinna päevad

Täna olid jälle Supilinnas päevad....mis minul möödus küll vaovahel ja aias ringi tuustides. Imeilus päev, mida võiks veeta chillides oma kallimaga.
Nu ega minu päev ka halvem polnud. Kui eelnenud kak späeva olin vahtinud pilvitusse taevasse ja silmad olid juba kui jänesel, siis tänane päev mullas sonkimist mõjus mulle kui allikavesi kõrbesse eksinule. Silmad said puhata ja päike pani naha mõnust kiljuma.
Kuid...füüsiline töö, mis ajule puhkust annab mjub teistpidi kurnavalt. Tekivad mõtted, mille hea meelega nagu sääsepilve kätega eemale ajaks. Mõtted a la miks.... Teevad õhtuks tuju kurvaks. Ka see, et vennas oma pisitütre ja 8 kuud raseda naisega külas on, ei tee elu kergemaks.
Võibolla üks mõte, mis siiski rõõmu pakub (loodetavasti ka tulevikus) on laps. Paneks paika aja ja teeks ta valmis...küpse küpse kakku :)
Plaan igatahes küpseb juba!

Arhiivindus

Istun Kristiine keskuses, söön, joon kohvi ja mõtisklen päeva üle. Käisin Kukruse pargis esimest korda eelmisel reedel. Pidime minema, sest ei saa oma tööd lõputult tulevikku lükata. Alguses sadas vihma....terve tee Tartust kuni Jõhvini. Käisime vallavalitsuses ja kohtusime kontaktisikuga. Meeldiv inimene oli. Õnneks on neil eeskujulikult kõik materjalid (või siis vähemalt enamus) ilusasti arhiveeritud, mis teeb meie tööd muidugi lihtsamaks.
Siis kui vallas asjad korras ja kokkulepped tehtud, läksime sööma...Jõhvi kontserdimaja jättid küll vaid positiivse mulje ja köök oli seal kiire ja hea. Teenindusega jäin ka täiesti rahule. Siis kui kõht täis...muutus ka ilm ilusaks.
See tegi meie töö kohe lõbusamaks, sest olime juba taevasse vahtimisest lasknud oma tujul lageda.
Aga väljas oli külm, tuuline ja tõesti jube külm. Isegi lumepüksid tulid mõttesse.
Kuna ma juba olin "seal kandis", siis otsustyasin Kuusallu minna ja kuna ma sinna jõudsin, siis mõtlesin ka korra Tallinnast läbi hüpata ja siis oli juba mõtekas ka arhiivi minna. Mõeldud, tehtud!
Õnneks oli nii Muinsuskaitsearhiiv kui ka Riigiarhiiv lahti ja sain oma infi kätte. Nüüd olen jälle targem ja oskan otsida uuest kohast. Inimesed on reeglina meeldivad ja abivalmid. See on vahelduseks päris meeldiv. Nii on tunduvalt kergem toimetada.
Kui kohv saab joodud...ja mass väsitama hakkab tuleb tagasi vaiksesse arhiivi minna. Otsima helgemat tulevikku ehk!?

Pettumused

Mõtlesin, et kas üldse täna midagi kirjutada...tunnet nagu õiget pole. Aga samas lihtsalt kellegile oma muret kurtma ka ei saa alati minna. Pole nagu õiget inimest käepärast.
Ootasin oma kallimat tagasi Eestisse, lootsin, et näen teda kohe kui ta tagasi jõuab. Aga asjad ei läinud nii nagu arvasin. Jätsin ära kohtumise oma sõbraga, kes üle pika aja linnas käimas oli ja nüüd istun ja mõtlen, et miks.
Naljakas on see, et nii väike asi mõjub! Lootused surevad viimasena, aga nad ikkagi surevad.
Kui pettume, siis milles? Küsimus, mille vastust tegelikult teada ei taha - iseendas.
Lootusetu juhtum....

Pungade herbaarium

Hakkasin teostama ammust projekti - koostama puude ja põõsaste pungade herbaariumit. Praegu on selleks ka viimane aeg enne suure kasvuhooaja algust.
See on siis lõpuks valmides hea materjal kasvõi kaasõpilastele ja huvitatutele. Mõtlesin, et kui suudan, siis võiks selle ka netti kuhugile üles riputada, või nn. suure raha eest müüma hakata ;)
Hea küll, ega alati pea rahalist kasu taga ajama - vahel on hea ka niisama midagi teha!
Tartust käib vahelduva hooga üle kevad ja talv, nii et veel on mul hetk aega tegutsemiseks.
Peab oma peegelkaameral makrovõtete tegemise selgeks saama korralikult.
Muide ka lehearmid on väga huvitavad!

Nii...nüüd on ta tõesti alanud. Püüd hoida ennast aiast eemale on peaaegu võimatu. Näiteks tahaks jubedalt korjata kokku kõik katted, mis taimedele pandud ja kulu, mis eelmisest hooajast jäänud. Loomulikult vajaksid puud-põõsad kõpitsemist ja siis tahaks lillepeenart kaevata ja seemneid külvata jne.
Mõtted õnneks leiavad rakendamist ja see teeb enesetundele head. Peale selle - nii rõõmsat päeva kui esmaspäev/teisipäev olid, ei ole mul pikalt olnud - siis paistis ka veel päike ja kodus aknataga näitas kraadiklaas varjus 9.1*C!!!
Pilt pole küll veel õues tehtud, kuid rõõmustab siiski!

Maastik

Pidime koolis kirjutama maastikuarhitektuuri teemal, teema vabalt valitud. Mõtlesin ja lugesin artikleid...nuputasin, et mis võiks küll olla hea teema, mis samas oleks mulle tähtis ja kannaks edasi midagi tõelist.
Ei tea kas valik nüüd õigeks osutus ja kas mõtte selgelt esitada suutsin, kuid midagi kirja ma panin. Tunnen, et on veidi toores, kuid teema edasiarendus võiks kujuneda mõneks uurimistööks. Igatahes mõtted liiguvad. Hea kui saaksin tagasi mingi kommentaari oma tööle.

Järgnevalt siis väheke loomingut:


MAJA MAASTIKUS. ORGAANILINE ARHITEKTUUR. IDEAALMAASTIK.

Kunagi ammustel aegadel olime meie, eestlased, loodusrahvas. Elasime kooskõlas oma ümbrusega, austasime loodust kui ülimat jõudu. Inimkonna areng ja harituse tõus põhjustasid loodusest võõrdumise. Nüüdseks on probleem jõudnud sinnamaani, kus lapsed ei tea kust piim tuleb ja kuidas tehakse leiba. Rääkima ei tasu hakata üldse sellest, mille järgi valisid meie esivanemad omale kodu asupaika. Kas pidasid nad silmas, et oleks läheduses vesi ja head põllu-/karjamaad või paigutasid nad majad heade energiatega paikadesse – me ei tea sellest enam midagi.
Tänapäeval on areng viinud meid selleni, et maal elada ei osata. Ei taheta teha põllutöid ega pidada loomi. Vaid üksikud on leidnud alternatiivina põllumajandusele turisminduse ja pakuvad linnainimestele turvatud võimalust olla „kardetud“ looduses. Õnneks ei ole me veel jõudnud selleni, et kardaksime minna metsa või ujuma mujale kui basseinidesse. Selleni on jõudnud enamus eurooplasi.
Inimeste ärakolimine maalt on põhjustanud laialdase valglinnastumise – asulate laienemist ei suuda piirata keegi. Kinnisvaraarendajad on ostnud kokku linnalähedasi hea mullaga põllumaid ja müüvad neid nüüd eraisikutele, kes tahavad linna läheduses elada (kuna seal on maa odavam kui linnas ja kaugus ei määra midagi, kuna kõigil on autod). Teine hulk maaostjaid on igasugused ettevõtted, kes risustavad oma „karparhitektuursete“ lahendustega panoraamvaateid linnale. Kas kellelegi saab meeldida vaade Võru maanteelt sissesõites Tartusse või Tartu maantelt Tallinnasse sissesõit? Linnade ja valdade planeeringute kinnitajad litsutakse lihtsalt raha survel tahaplaanile ning arendajatel pole fantaasiat eluväärse keskkonna loomiseks. Nn. Lollidemaa Tallinna lähedal või Tallinn-Tartu-Võru maanteeäärsed uuselamurajoonid on kui paised maastikul. Nendel aladel on probleemiks keskse idee puudumine. Müüakse vaid kohta elamule, arvestamata, et peale magamise tehakse neis majades ka muud – kasvavad lapsed, vananevad oma töölisepõlve lõpetanud inimesed ja alustavad oma täiskasvanuelu noored pered. Kas võiks neid alasid võrelda juba linnas olemasolevate magalatega? Minu arust jah.
Ülar Mark väitis oma artiklis, et arhitektidel jääb väheseks südametunnistusest ning loov roll kui selline on teisejärguline. Millised arhitektuursed elemendid on jäänud läbi ajaloo inimetele eriti armsaks? Kas sellised, mis tõusevad kui üksikud hambad rauga lõualuust või sellised, mis oma olemasoluga annavad piirkonnale lisaväärtuse ning ilma milleta me ei kujutaks keskkonda enam ette? Arvatavasti ikka viimased.
Juba ENSV aegu oli nn. moodsas arhitektuuris märgata püüdu ühinemisele loodusega. Geniaalsuse puhanguna mõjus näiteks Valve Pormeistri looming.

Pormeister oli arhitekt – looja, kelle suureks armastuseks oli Eestimaa kaunis loodus. Sellest lähtus ta oma loomingus ning tänu heale maastikutunnetusele sobitusid tema projekteeritud ehitised loodusesse suurepäraselt. Maja oli keskkonnale, kus ta asus, justkui ehe. Tuntuimateks näideteks on kindlasti Lillepaviljon Tallinnas ning Eesti Maaülikooli hooned Tartus (Metsamaja ja praegune peahoone). Mõtteviis, mis toetab püüdu leida ühtsust inimühiskonna ja looduskeskkonna vahel, on ühtaegu haruldane ja köitev. Teise näitena võib tuua Mai Roosnat, kelle projekteeritud Pühajärve restoran saab lähipäevil endale uue näo. Nõlva sisse sobitatud ehitis mõjus valmides ülimalt elegantsena ja vastupidi: majast endast avanesid hunnitud vaated järve ümbrusele.

Püüd midagi luua ei vii tänapäeval sageli eesmärgile, kuna pealesurutud mall on veel liiga tugev. Samas ei saa me püüelda nn. ideaamaastikku poole, kuna lainjaid nõlvu, kus lambad söövad, ei ole praegusel ajal kellelegi vaja ja loodud kultuurmaastikud hakkavad selle tagajärjel kaduma. Kuna inimene on kultuurmaastiku kujundamisel tähtsal kohal, siis peaks kultuuri säilitamise eesmärgil selliseid maastikke kaitsma.
Tänapäeval valdav urbanism sai oma algse mõtte Ildefonso Cerda´lt (1815–1876), kes, töötades Barcelona linnaga, väitis, et urbanism sisaldab nii linna füüsilist struktuuri (maju) kui sotsiaalset süsteemi, kusjuures viimane on linna toimimise puhul olulisem. Linn on sotsiaanle garantii, mis köidab inimesi juba keskajast alates. Maailm on Cerdà ajast saadik üksjagu muutunud. Linnade plahvatuslik kasv muudab neid territooriumideks ja linnad kaotavad oma kuju. Neid tendentse arvestab ka järjekordne sõnahübriid ‘maastikuline urbanism (landscape urbanism), kus linnal kui maastikul (cityscape) on keskne tähendus (Komissarov, K. 2006).
Nagu eelnevast võib järeldada, on ka linn maastikuna käsitletav. Linnal on oma kindel piir, sisu ja välimus kaugemalt vaadates. Tähtsaks peetakse just siluetti, mis paistab juba kaugelt silma ja seda võiks võrrelda oma tähtsuselt gooti katedraalidega, mis olid palverändurite sihtmärgiks juba sajandeid tagasi. Teame ju kõik Tallinna siluetti, mis on meile tuttav kilukarbilt! Ja kuna linn koosneb tihedalt ehitatud suurematest ja väiksematest majadest, siis on ka maja, mis sobitub linnamaastikku kaitsmist väärt – väärtustab ruumi ja loob elamisväärse keskkonna.
1970. aastatel muutusid kolhoosid maaehituste suurimateks tellijateks. Siin avaldus tihti monumentaalne maamodernism hoonet ja selle ümbrust tervikuks kujundava kompositsioonina. Erinevalt muudest tellijatest, hankisid kolhoosid ringkäenduse korras defitsiitseid materjale omi kanaleid pidi. Justkui riigid riigis vabastasid kolhoosid arhitektid ka riiklikest piirangutest. Nii kerkisid mitmed tänini maastikus silma torkavad üsna küpsed modernistlikud kompositsioonid (Rapla KEK, Toomas Rein, 1971-77; Jäneda sovhoostehnikum, Valve Pormeister, 1968-75 jne). Lisaks tellisid kolhoosid ja kolhoosiehitajad terveid komplekse koos kaupluste, koolide, lasteaedade ja elamutega (Pärnu KEKi linnaku elamu Kuldne Kodu, 1972-80) (Sultson 2006). Raha andis juba siis võimaluse millegi moodsa ja tervikliku loomiseks. Arhitekt oli austatud oma teadmiste ja oskuste poolest.
Täna ei ole muudatuste liidriroll arhitekti käes. Otsused nihkuvad oma raskuspunktilt aina rohkem aednik-looja laualt müüdavasse/ostetavasse sektorisse. Ehk siis demokraatliku riigikorra järgi tehakse nii, nagu rahvas soovib. Ehitatakse maja sinna, kuhu inimene elama tahab minna. Ehitatakse töökoht sinna, kuhu tööd andvad inimesed tahavad ja ehitatakse tee sinna, kust inimesed sõita tahavad. Tänane reaalsus on see, et võimsaim huvigrupp on kinnisvaraarendajad. Otsustavad materiaalsed ressursid ehk raha. Nende käsutada on jõud, mille kasumlikkus ainuüksi on peale kõigi kulutuste mahaarvamist sadu miljoneid kroone (Mark, 2002). Pikemalt ettemõtlemine unustati siis, kui tekkis võimalus tellijatest ilma jääda. Enam ei mõtelda elamisväärse keskkonna loomisele vaid endal elu sees hoidmisele ja seda isegi siis kui ühiskonna huvid selle all kannatavad. Silmas peetakse tegevuste tasuvusaegu. Hiljem tekkivad probleemid saab lükata juba kellegi teise kaela. Ehitatud majad peavad vastu pidama vähem kui 10 aastat. Varem vaadati ette vähemalt paarkümmend aastat ja tehti otsuseid sellest lähtuvalt. Tekib küsimus, et mis saab 10 aasta pärast meie kesklinnadest? Kas saabub jälle suur ehitushooaeg, või koonduvad selleks ajaks elu keskpunktid kusagile mujale?
Orgaanilise arhitektuuri teooria kirjeldab looduse ja inimese intellekti koostöös valminud ruumi, mis järgib keskkonna printsiipe ja on sedaviisi inimolendi vääriline. Vaba, loominguline inimene peab omama inimesele kohast ruumi, mis aitab tal kasvada ja tunda oma potentsiaali. Frank Lloyd Wright, kes 1908. aastal võttis mõiste esimest korda kasutusele ja avaldas 1930. aastatel mitmeid raamatuid propageerimaks orgaanilist lähenemist, rõhutas elu terviklikkust ja lihtsate terve mõistuse reeglite järgimist. Et näha elu terviklikkust, ei tohi pidada oluliseks mitte eelarvamuslikke vorme, mis kinnitavad meid minevikku, olevikku või tulevikku, vaid järgida üht, suurt traditsiooni, mis peitub looduses. Meie, (maastiku-)arhitektide, ülesandeks on ühendada olemasolev maastik ja ehitatavad majad tervikuks. Luua ruum, milles pole kõledust ja tõmbavat tuult. Luua linna kodu. Anda eeskuju inimestele, kes võivad olla üles kasvanud mõnes magalas ja lihtsalt ei tea ruumi väärtust. Suutes pakkuda võimalusi sellise keskkonna loomiseks, milles elamine meie vajadusi rahuldab ja igapäevaelu täiendab, loome täisväärtusliku eelduse arenemaks edasi parema tuleviku poole. Selline linnamaastik omab eeldusi kunagi pälvida kultuurmaastiku/pärandmaastiku väärika tiitli.



Komissarov, K., Ideaalmaastikud, Maja 3/2006, Tallinn
Lindpere, P., Valve Pormeister, EE Areen, 21.11.2002
(http://paber.ekspress.ee/viewdoc/668BB8AD4F73E683C2256C76004322B8)
Mark, Ü., Linnatants ja linna maskid. Planeerimisest, arhitektidest, rollidest, MAJA, 4/2002
Paulus, K., Turgutatud legend, Areen,29.11.2007
Paulus, K., Naiselikkuse maaletooja, EE Areen, 09.03,2005
(http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3E4CAC22F363F28CC2256FB80046D0C7)
Sultson, S., Aastad 1970-1980: modernismist postmodernismi, Äripäev, 06.11.2006
(http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3396/new_eri_artiklid_339619)
Veersalu, T., AS Entec maastikuarhitekt, Kultuurmaastikest
(http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2000/2_2000/kultuurmaastik.htm)

On see siis nüüd kevad või mis???

Ei tea, mis täna toimub? Kuidagi ei taha programmid töötada. Võibolla on see kevad, kuigi aknast vaadates seda uskuda ei tahaks. Kui aga võtta arvutikratti kuulda ja loobuda ekraani vahtimisest, siis õue jõudes tajume me siiski muutust. Hoolimata tuiskavast lumest ja külmast tuulest, on õhus see kindel miski. Loomulikult annavad oma panuse ka siutsuvad linnukesed ja linnast veidi kaugemale minnes ka helekollaselt õitsevad sarapuud ja punakad lepad. Kevad on tõesti käes - ennast petta on mõtetu. Ainus mida veel oodata on näppude pistmine sooja mulda.... Oh...tuleks see aeg rutem!

Talveakadeemia

Nägin selle ürituse kuulutust juba mitmeid nädalaid tagasi. Ja siis tuli info minuni ka e-posti teel. Unustasin selle ja läksin edasi.

Aga siis ühel heal päeval mõtlesin, et miks mitte veidi rohkem uurida ja vaadata kui kaugele on asi arenenud. Õnneks ei olnud registreerimine veel alanud! 11.veebruar oli õnnelik päev. Hommikul tõusin, tegin lahti arvuti ja maksin e-pangas 300.- ning saatsin oma avalduse teele. Päev või paar tagasi kuulsin, et kõik kohad olid täitunud 4-8 tunniga (vat enam juba ei mäleta;)
Reede varahommikul ärkasin ennem koitu ja võtsin olenemata kehvast enesetundest vastu otsuse, et lähen siiski kohale. Buss väljus 7:00 Vanemuise alumisest parklast. Enne Viljandisse jõudmist ma juba magasin ja Lepaninasse jõudes avastasin ennast ühest Eesti kauneimast paigast.

Teadsin alguses seltskonnast vaid paari inimest, kuid juba varsti märkasin, et enamus kaaslastest olid mingil kummalisel viisil juba minuga kokku puutunud ka varem. Niisiis võõrana ma ennast ei tundnud.

Sel aastal oli teemaks "Säästlik tootmine ja tarbimine- müüt või tegelikkus?! ". Ettekandeid ooli nii ja naasuguseid...huvitavad inimesed rääkisid oma tööst ja mõtetest ning aktiivgrupp, kes neid kuulama oli kogunenud küsis ja kuulas huviga.
Teisel päeval olid grupitööd, mille tagajärjel vormusid väärt ideed juba millegiks kindlamaks.

Kohapeal tegutses ka käsitöönurk, kus pole enne nähtud nii palju mehi kudumas ja viltimas kui seekord, peale selle olid igal päeval alternatiivsete ideede sessioonid ning lõbutsemiseks ja füüsilist koormust pakkuvaks võimaluseks õhtused kultuuriprogrammid.

Ainus, millest oli veidi kahju, oli see, et välja minekuks polnud aega. Ainus viis selle saamiseks oli näpata võimalus millegi mu kulul.

Igatahes mina olen küll väga positiivse kogemuse võrra rikkamaks saanud ja loodan ka järgmisel aastal Talveakademial osaleda! Aga varsti on tulemas Suveakadeemia!

Tulevik on teatavaks saamas!

Viin, viib, viimaks...
tulemust ootamata, lootuse kaotanult.
Loomupäraselt lootes ikkagi lootusetut, kaotusvalu kannatamata!
Tulevikku tajudes lähenemas - pidurdamata, peatamata..
Las ta siis tuleb...
Ootuste, lootuste ja raskuste kiuste edasi püüeldes!
Õnn...kas sina?

Veni, vidi, vici...

Venib tõesti, aga võitmisest pole juttugi!! Põhiliselt on tegemist siiski venimisega, veidi ka tulemisega. Sest reisilt ma ju tulin, koju ka tulin. Aga nüüd ainult venib.
Eks kõik tea seda, et kui midagi oodata, siis aeg kipub enne halvaks kätte minema kui oodatu pärale jõuab. Nii ka mul.....vaid ootan. Püüan küll oma aega täita igasugu asjadega, kuid mõtted on ikka sellepeal, mis juhtuma hakkab. Kui muidugi hakkab!
Aga see et asjad samaks ei jää, ei tohi ja ei saa jääda, on kindel.
Teen tööd....põgenedes hetkedeks....mõtlen ja siis jälle püüan oma pead tuulutada. Inimesed ümberringi ei suuda tuua mind reaalsusesse...vajun ikka oma ootusesse.
Pildil on üks loomake, kellega kohtusin kui Fes´is mööda vanalinna käänulisi ja järske, urge meenutavaid tänavaid ronisin.

Tappev teadmatus tõusis tuhast!

See aasta on alanud nii, et juba sooviks selle lõppu. Uus aasta tuli siis kui olin üksi - plaan oli olla koos oma kallimaga ja võibolla mõne sõbraga, kuid kujunes ikka välja teisiti. Eks kojujäämine oli minu otsus, aga selles mängis kaasa ka teiste otsustamine. Olgu, kuidas oli.
Järgnevad paar nädalat tegin oma eksameid - sain läbi ja olin sellega rahul, kuid korralduslik külg ja mõte kippusid jätma ebameeldivat alatooni.
Siis hakkasime korraldama puhkusereisi, et nautida võõraid maid ja päikesepaistet ning rahulolu eemalolekust. Tahtsime olla kahekesi - esimene võimalus ja veel nii pikalt. Kahekesi korraldamisest ei tulnud midagi välja - lõpuks ikka üks otsustas ja teine pidi ainult nõustuma kõigega. Ka sellega, millest aimugi ei olnud. Ja mulle selline asi ei sobi kohe mitte - tahaksin kasvõi midagi teada eesootavatest käikudest. Keda siis ei huvitaks kuhu minnakse?
Lõpuks kui piletite ostmiseks läks siis sain närvilisuse osaliseks kuna piletid muutusid iga viivitatud tunniga hindu - ja ma ei olnud selles süüdi, et oleksin ise viivitanud!!! Nu vähemalt saime ostetud. Ja ka väljaprindi registreerimistest tehtud. See oli igatahes väga mugav asi - teinegi kord tasub neti teel ise piletid osta ja ilma pagasita reisi plaanida. Väga mugav!
Reis ise aga möödus ... kuidas öelda? Halvasti? Päris mitte, sest külastatud kohad ja uued kogemused, mis seotud uue maaga, olid kindlasti väga huvitaad ja ilusad. Nende nautimisest ei tulnud aga midagi välja kuna olime pidevalt tülis. Tülis nii kõvasti, et vahepeal tekkis soov võtta oma asjad ja sõita edasi ise. Ja tülid tekkisid näiteks higipulga kasutamisest, mis on täiesti mõtetu!!!! Igatahes nüüd peaks lähem aeg näitama, kas meie suhe sai sellest lõplikult tapva löögi või muutub sellest tugevamaks. Ei suuda ise hetkel veel kaine pilguga sellele vaadata.
Ja et sellest veel küllalt polnud, siis teatas vennake, et tema sünnipäeva aegu olid ema-isa teinud teatavaks lahkuminemise plaanid!! Nii et kas mul üldse jääb aega iseenda peale mõtlemiseks, ma ei tea. Pehmelt öeldes on kogu see pidev närvitsemine ja halvad emotsioonid mind juba täiesti ära kurnanud. Reisi lõpus ootasin aega koju jõudmiseks, et siin saaks puhata, aga nii see läinud ei ole. Pole veel suutnud emalt küsida, mis ees ootab. Isa koos õega ka kodust minema sõitnud, nii et ka neilt küsimine on keeruline.
Matan end koolitöödesse ja palgatöösse. Loodan, et sõbrakesed saavad aru kui ma väga suhtlusalt pole. Eks ma võtan ise ühendust kui midagi selgeks saab.

Tänane annus mind:)

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei olen ainulaadne;)
2. Millal viimati nutsid?
Jõulude ajal
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Pole kunagi sellele mõelnud, kuid võin rahul olla
4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Praegu tahaks kala
5. Kas sul on lapsi?
Oleks
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Vahel oleks, vahel mitte. Praegu ei oleks.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Viimasel ajal võib-olla jälle rohkem. Peaksin ennast parandama.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei. Tahaksin hüpata ilma köieta.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Söön neid nii vähe, et mingit lemmikut pole.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei pane paelu reeglina kinnigi. Ainult siis kui matkama lähen, siis ka seon lahti kui vaja.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah
13. Milline on su lemmikjäätis?
Vanasti oli karamelli, kuid nüüd nii palju uusi ja söön samas jäätist vähe.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Millegipärast vaatan jalgu. Ja siis nägu
15. Roosa või punane?
Punane
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Silmad kinni eesmärgipoole minek vahel.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Seda et inimestel oleks aega oma perekonnale.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Eesti arhitektuuriajaloo
19. Mida hetkel igatsed?
Erikut
20. Mida viimati sõid?
Kanakoorekastmega praekartuleid
21. Mida hetkel kuulad?
Peavalu oma peas, häirivat arvutisurinat, kohinat veetorudes.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Arvan et kuldkollane
23. Lemmiklõhn?
Kevadise mulla lõhn
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Erikuga
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall on vahel päris huvitav
26. Su juuksevärv?
Tuhmblond?
27. Su silmade värv?
Hall
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Vahel kannan
29. Lemmiktoit?
Juustud!!!
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Kellele ei meeldiks õnnelikud lõpud? Eelistan siiski midagi mõtlemapanevat
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Alexandrit
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Terrakota ja beežiga dressipluusi
33. Suvi või talv?
Talv!
34. Kallistused või suudlused?
Kuidas valida kahe nii erineva vahel?
35. Lemmikmagustoit?
Vahukoor maasikatega
36. Mis raamatut hetkel loed?
Harry Potteri 7. osa
37. Mida su hiirematt kujutab?
Ei ole matti
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Oli mingi tõsielusari, millele juhuslikult peale sattusin
39. Lemmikheli?
Tule praksumine
40. Rolling Stones või The Beatles?
Mõlemad
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Egiptuses
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ei tea
43. Kus sa sündisid?
Toomemäel
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Mõned ikka suudaks
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Kooli alguses
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei kohtugi nendega
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ei oska pakkuda
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma ei usu uuestisündi. Arvan, et elatakse paralleelsetes reaalsutes, kõikides eludes korraga.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Laululinnuna
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Heade inimeste!