Maastik

Pidime koolis kirjutama maastikuarhitektuuri teemal, teema vabalt valitud. Mõtlesin ja lugesin artikleid...nuputasin, et mis võiks küll olla hea teema, mis samas oleks mulle tähtis ja kannaks edasi midagi tõelist.
Ei tea kas valik nüüd õigeks osutus ja kas mõtte selgelt esitada suutsin, kuid midagi kirja ma panin. Tunnen, et on veidi toores, kuid teema edasiarendus võiks kujuneda mõneks uurimistööks. Igatahes mõtted liiguvad. Hea kui saaksin tagasi mingi kommentaari oma tööle.

Järgnevalt siis väheke loomingut:


MAJA MAASTIKUS. ORGAANILINE ARHITEKTUUR. IDEAALMAASTIK.

Kunagi ammustel aegadel olime meie, eestlased, loodusrahvas. Elasime kooskõlas oma ümbrusega, austasime loodust kui ülimat jõudu. Inimkonna areng ja harituse tõus põhjustasid loodusest võõrdumise. Nüüdseks on probleem jõudnud sinnamaani, kus lapsed ei tea kust piim tuleb ja kuidas tehakse leiba. Rääkima ei tasu hakata üldse sellest, mille järgi valisid meie esivanemad omale kodu asupaika. Kas pidasid nad silmas, et oleks läheduses vesi ja head põllu-/karjamaad või paigutasid nad majad heade energiatega paikadesse – me ei tea sellest enam midagi.
Tänapäeval on areng viinud meid selleni, et maal elada ei osata. Ei taheta teha põllutöid ega pidada loomi. Vaid üksikud on leidnud alternatiivina põllumajandusele turisminduse ja pakuvad linnainimestele turvatud võimalust olla „kardetud“ looduses. Õnneks ei ole me veel jõudnud selleni, et kardaksime minna metsa või ujuma mujale kui basseinidesse. Selleni on jõudnud enamus eurooplasi.
Inimeste ärakolimine maalt on põhjustanud laialdase valglinnastumise – asulate laienemist ei suuda piirata keegi. Kinnisvaraarendajad on ostnud kokku linnalähedasi hea mullaga põllumaid ja müüvad neid nüüd eraisikutele, kes tahavad linna läheduses elada (kuna seal on maa odavam kui linnas ja kaugus ei määra midagi, kuna kõigil on autod). Teine hulk maaostjaid on igasugused ettevõtted, kes risustavad oma „karparhitektuursete“ lahendustega panoraamvaateid linnale. Kas kellelegi saab meeldida vaade Võru maanteelt sissesõites Tartusse või Tartu maantelt Tallinnasse sissesõit? Linnade ja valdade planeeringute kinnitajad litsutakse lihtsalt raha survel tahaplaanile ning arendajatel pole fantaasiat eluväärse keskkonna loomiseks. Nn. Lollidemaa Tallinna lähedal või Tallinn-Tartu-Võru maanteeäärsed uuselamurajoonid on kui paised maastikul. Nendel aladel on probleemiks keskse idee puudumine. Müüakse vaid kohta elamule, arvestamata, et peale magamise tehakse neis majades ka muud – kasvavad lapsed, vananevad oma töölisepõlve lõpetanud inimesed ja alustavad oma täiskasvanuelu noored pered. Kas võiks neid alasid võrelda juba linnas olemasolevate magalatega? Minu arust jah.
Ülar Mark väitis oma artiklis, et arhitektidel jääb väheseks südametunnistusest ning loov roll kui selline on teisejärguline. Millised arhitektuursed elemendid on jäänud läbi ajaloo inimetele eriti armsaks? Kas sellised, mis tõusevad kui üksikud hambad rauga lõualuust või sellised, mis oma olemasoluga annavad piirkonnale lisaväärtuse ning ilma milleta me ei kujutaks keskkonda enam ette? Arvatavasti ikka viimased.
Juba ENSV aegu oli nn. moodsas arhitektuuris märgata püüdu ühinemisele loodusega. Geniaalsuse puhanguna mõjus näiteks Valve Pormeistri looming.

Pormeister oli arhitekt – looja, kelle suureks armastuseks oli Eestimaa kaunis loodus. Sellest lähtus ta oma loomingus ning tänu heale maastikutunnetusele sobitusid tema projekteeritud ehitised loodusesse suurepäraselt. Maja oli keskkonnale, kus ta asus, justkui ehe. Tuntuimateks näideteks on kindlasti Lillepaviljon Tallinnas ning Eesti Maaülikooli hooned Tartus (Metsamaja ja praegune peahoone). Mõtteviis, mis toetab püüdu leida ühtsust inimühiskonna ja looduskeskkonna vahel, on ühtaegu haruldane ja köitev. Teise näitena võib tuua Mai Roosnat, kelle projekteeritud Pühajärve restoran saab lähipäevil endale uue näo. Nõlva sisse sobitatud ehitis mõjus valmides ülimalt elegantsena ja vastupidi: majast endast avanesid hunnitud vaated järve ümbrusele.

Püüd midagi luua ei vii tänapäeval sageli eesmärgile, kuna pealesurutud mall on veel liiga tugev. Samas ei saa me püüelda nn. ideaamaastikku poole, kuna lainjaid nõlvu, kus lambad söövad, ei ole praegusel ajal kellelegi vaja ja loodud kultuurmaastikud hakkavad selle tagajärjel kaduma. Kuna inimene on kultuurmaastiku kujundamisel tähtsal kohal, siis peaks kultuuri säilitamise eesmärgil selliseid maastikke kaitsma.
Tänapäeval valdav urbanism sai oma algse mõtte Ildefonso Cerda´lt (1815–1876), kes, töötades Barcelona linnaga, väitis, et urbanism sisaldab nii linna füüsilist struktuuri (maju) kui sotsiaalset süsteemi, kusjuures viimane on linna toimimise puhul olulisem. Linn on sotsiaanle garantii, mis köidab inimesi juba keskajast alates. Maailm on Cerdà ajast saadik üksjagu muutunud. Linnade plahvatuslik kasv muudab neid territooriumideks ja linnad kaotavad oma kuju. Neid tendentse arvestab ka järjekordne sõnahübriid ‘maastikuline urbanism (landscape urbanism), kus linnal kui maastikul (cityscape) on keskne tähendus (Komissarov, K. 2006).
Nagu eelnevast võib järeldada, on ka linn maastikuna käsitletav. Linnal on oma kindel piir, sisu ja välimus kaugemalt vaadates. Tähtsaks peetakse just siluetti, mis paistab juba kaugelt silma ja seda võiks võrrelda oma tähtsuselt gooti katedraalidega, mis olid palverändurite sihtmärgiks juba sajandeid tagasi. Teame ju kõik Tallinna siluetti, mis on meile tuttav kilukarbilt! Ja kuna linn koosneb tihedalt ehitatud suurematest ja väiksematest majadest, siis on ka maja, mis sobitub linnamaastikku kaitsmist väärt – väärtustab ruumi ja loob elamisväärse keskkonna.
1970. aastatel muutusid kolhoosid maaehituste suurimateks tellijateks. Siin avaldus tihti monumentaalne maamodernism hoonet ja selle ümbrust tervikuks kujundava kompositsioonina. Erinevalt muudest tellijatest, hankisid kolhoosid ringkäenduse korras defitsiitseid materjale omi kanaleid pidi. Justkui riigid riigis vabastasid kolhoosid arhitektid ka riiklikest piirangutest. Nii kerkisid mitmed tänini maastikus silma torkavad üsna küpsed modernistlikud kompositsioonid (Rapla KEK, Toomas Rein, 1971-77; Jäneda sovhoostehnikum, Valve Pormeister, 1968-75 jne). Lisaks tellisid kolhoosid ja kolhoosiehitajad terveid komplekse koos kaupluste, koolide, lasteaedade ja elamutega (Pärnu KEKi linnaku elamu Kuldne Kodu, 1972-80) (Sultson 2006). Raha andis juba siis võimaluse millegi moodsa ja tervikliku loomiseks. Arhitekt oli austatud oma teadmiste ja oskuste poolest.
Täna ei ole muudatuste liidriroll arhitekti käes. Otsused nihkuvad oma raskuspunktilt aina rohkem aednik-looja laualt müüdavasse/ostetavasse sektorisse. Ehk siis demokraatliku riigikorra järgi tehakse nii, nagu rahvas soovib. Ehitatakse maja sinna, kuhu inimene elama tahab minna. Ehitatakse töökoht sinna, kuhu tööd andvad inimesed tahavad ja ehitatakse tee sinna, kust inimesed sõita tahavad. Tänane reaalsus on see, et võimsaim huvigrupp on kinnisvaraarendajad. Otsustavad materiaalsed ressursid ehk raha. Nende käsutada on jõud, mille kasumlikkus ainuüksi on peale kõigi kulutuste mahaarvamist sadu miljoneid kroone (Mark, 2002). Pikemalt ettemõtlemine unustati siis, kui tekkis võimalus tellijatest ilma jääda. Enam ei mõtelda elamisväärse keskkonna loomisele vaid endal elu sees hoidmisele ja seda isegi siis kui ühiskonna huvid selle all kannatavad. Silmas peetakse tegevuste tasuvusaegu. Hiljem tekkivad probleemid saab lükata juba kellegi teise kaela. Ehitatud majad peavad vastu pidama vähem kui 10 aastat. Varem vaadati ette vähemalt paarkümmend aastat ja tehti otsuseid sellest lähtuvalt. Tekib küsimus, et mis saab 10 aasta pärast meie kesklinnadest? Kas saabub jälle suur ehitushooaeg, või koonduvad selleks ajaks elu keskpunktid kusagile mujale?
Orgaanilise arhitektuuri teooria kirjeldab looduse ja inimese intellekti koostöös valminud ruumi, mis järgib keskkonna printsiipe ja on sedaviisi inimolendi vääriline. Vaba, loominguline inimene peab omama inimesele kohast ruumi, mis aitab tal kasvada ja tunda oma potentsiaali. Frank Lloyd Wright, kes 1908. aastal võttis mõiste esimest korda kasutusele ja avaldas 1930. aastatel mitmeid raamatuid propageerimaks orgaanilist lähenemist, rõhutas elu terviklikkust ja lihtsate terve mõistuse reeglite järgimist. Et näha elu terviklikkust, ei tohi pidada oluliseks mitte eelarvamuslikke vorme, mis kinnitavad meid minevikku, olevikku või tulevikku, vaid järgida üht, suurt traditsiooni, mis peitub looduses. Meie, (maastiku-)arhitektide, ülesandeks on ühendada olemasolev maastik ja ehitatavad majad tervikuks. Luua ruum, milles pole kõledust ja tõmbavat tuult. Luua linna kodu. Anda eeskuju inimestele, kes võivad olla üles kasvanud mõnes magalas ja lihtsalt ei tea ruumi väärtust. Suutes pakkuda võimalusi sellise keskkonna loomiseks, milles elamine meie vajadusi rahuldab ja igapäevaelu täiendab, loome täisväärtusliku eelduse arenemaks edasi parema tuleviku poole. Selline linnamaastik omab eeldusi kunagi pälvida kultuurmaastiku/pärandmaastiku väärika tiitli.



Komissarov, K., Ideaalmaastikud, Maja 3/2006, Tallinn
Lindpere, P., Valve Pormeister, EE Areen, 21.11.2002
(http://paber.ekspress.ee/viewdoc/668BB8AD4F73E683C2256C76004322B8)
Mark, Ü., Linnatants ja linna maskid. Planeerimisest, arhitektidest, rollidest, MAJA, 4/2002
Paulus, K., Turgutatud legend, Areen,29.11.2007
Paulus, K., Naiselikkuse maaletooja, EE Areen, 09.03,2005
(http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3E4CAC22F363F28CC2256FB80046D0C7)
Sultson, S., Aastad 1970-1980: modernismist postmodernismi, Äripäev, 06.11.2006
(http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3396/new_eri_artiklid_339619)
Veersalu, T., AS Entec maastikuarhitekt, Kultuurmaastikest
(http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2000/2_2000/kultuurmaastik.htm)