Olles ära joonud pool pudelit Millmans estate veini...

Nii et siis....olles ära joonud pool pudelti veini koos emaga, on tänane päev lõppemas peaaegu talutaval tasemel.
Nägin öösel unes ainult painajaid - alates sellest, et suudlesin kedagi pärast seda, kui suudeldav oli mulle öeldnud, et minu armastatust ei saa mulle iial meest ja lõpetades igasugu jaburustega. Hommikupoolik oli üle pika aja eriti talumatu - negatiivsust oleks nagu pursanud seintest ja raadiost ja hommikusest lehest (muidugi rääkimata inimestest) ja tuju, mis pärast tõusimist juba langes, kukkus kolinal.
Tööl käies oli ka loovusel täna täitsa kett maas. Hea seegi, et midagi tähtsat otsustama ei pidanud. sain ainult uued ülesanded ja tähtajad ja ühe lepingu, millega raha saab veidi, allkirjastatud.
Hiljem kolasime õega linnas ja otsisime ema sünnipäevakutsete tegemiseks materjali. Loovus ikka veel peaaegu nullis. Leitud midagi ja tehtud ka, ütles ema neid nähes, et no jah, ootasin midagi muud!!!!
Kus siis oli alles tuju tõusmine.....
Õhtul tegi isa magustoitu...ei tea küll miks, kas oma armukesele harjutamiseks või? Igal juhul on suhtumises täna täielik mõõn. No olen vähemalt proovinud suu kinni hoida, et mitte kahjusid suurendada.
Nüüd on uni loodetavasti tulema, magada küll ei saa jälle. Peas keerlemas mõte, et minu pandud tähtaeg ei tähenda pärast 8 aastat siiski midagi!!

Uus elu

Homme algab uus elu!

Kukruse park

Üks vana pildike Kukruse mõisa peahoonest (pürineb Eesti mõisaportaalist). Nii, nüüd saab siis varsti minu teine pojake kaante vahele. Suur töö on peaaegu valmis. Ausalt, ma olen ka väga väsinud! Aga see on üks tore pargike olnud Põhja-Eesti paealadel. Vägevatest tiikidesüsteemidest pole küll alles muud kui võsastunud süvendid ja suur osa pargi tagumisest osast on ka aegade jooksul kaduma läinud.
Ja muidugi läheb sellest pargikesest läbi üks suur ja kole maantee (varsti veel eurotee ja selle kohujateede ristmik on arvake ära kus? otse pargis). Ja siis on seal veel üks ülisuur õhuliin ja palju väiksemaid.
Aga mitte see polnud see, millest kirjutada tahtsin.
Teate ju isegi, milline tänane ilm oli. Algul paljulubav ja soe ja siis pärast lõunat aina kallab. Sompus ilm oma vaikusega, rõhuvalt raske kuid siiski õrnalt hellitlev. Igatsusi tekitav. ohhhh....

Vargamäe

Käik Vargamäele oli minu selle elu üks närvesöövamaid katsumusi. Nii heas kui halvas mõttes muidugi. Hea oli see, et saan hakata uut tööd tegema ja saan sellega uute teadmiste võrra rikkamaks. Ja loomulikult oli see koht iseenesest väga hea vaimuga! Tõesti armas oli see Tammsaare kodutalu, mis lösutas soosaare õitsval lael.
Halva maigu andis asjale see, et mul oli reaalne võimalus kohtuda oma suurima vastasega minu senises elus. See kohtumine, kui see toimunud oleks, oleks toonud ellu suuri muutuseid. Mitte, et ma neid kardaksin, pigem ma ootan neid, aga inimesed käituvad pingesituatsioonis aegajalt ootamatult. Ja lihtsalt niisama ma ei tahtnud oma päeva rikkuma hakata.
Sõit mööda kaunist ja õitsvat Eestimaad oli nauding!