Uus blogiaadress

Mõtlesin ,et uurin maad ja leian uue keskkonna oma blogi pidamiseks. Nüüd hakkan kirjutama wordpressi keskkonda http://maakunst.wordpress.com/ Kärbse katsetuste alla. Põhjuseks ka tahtmine hakata virtuaalset portfooliot koostama ja see on üks võimalus siduda oma erinevad katsetused ja kirjutised kokku tervikuks.
Niisiis salvestage Bookmarkide alla mu uus aadress!
Näeme seal!

Uudiseid Londonist

Noh, postistreik on nüüd läbi igatahes! Tegelikult juba nädala või nii ja nüüd jõuavad saadetud asjad ka meieni. Vahepeal oli täielik vaikus, aga nüüd on jälle uksetaga hunnik maas.
Mis siis veel? Sügis on lõpuks jõudnud ka Londonisse ja viimane suurem torm kiskus puudelt maha nende kirju sügisrüü. Temperatuurid on küll veel 10 kraadi ringis ja öösel miinusesse ei lange ka. Sajab, mitte küll kogu aeg, kuid siiski rohkem kui esimese kuu jooksul. Kõik lõhnab hoopis teistmoodi kui Eestis.
Igatsen vahepeal kodu järele ja kindlasti koduste järele. Õnneks on siin piisav tamp taga ning seetõttu ei jää oma mõtetega olemiseks eriti palju aega. Lihtsustab asja veidi, kuid samas on aega kogu aeg vähe.
Täna käisin üle pika aja Londonis ja külastasin Whitechapel´i galeriid. Igal juhul oli Sophie Calle näitus väga huvitav! Tema kohtumine võõrastega ning hüvastijätukiri boyfriendilt olid väga hästi üles ehitatud ettevõtmised. Kiri oli vist tõeline ning sellel põhinev näitus oli üles ehitatud 107 naise reaktsioonile, mis see kiri neis tekitas. Kokku oli pandud fotograafia, filmikunst ja trükitekstid.
Teine osa oli kohtumistest võõrastega. Näiteks oli üks osa näitusest üles ehitatud rohgireisi põhjal, kus ta jagas nädala oma kupeed umbkeelse venelasega. Siis oli veel talle antud üks ülesanne - muuta oma linn paremaks naeratades, muutes ühe koha (telefoniputka) puhtaks ja ilusaks jne. Väga teistmoodi üritus. Aga see mitmekihilisus ja uudsete mõttekäikude kajastamine oli minu jaoks väga põnev. Siis oli seal veel üks osa näitusest, mis kajastas ühe naise viimaseid hetki - viimast muusikapala, viimast külaskäiku, naeratust, sõna...südametukset. Väga kummalise tunde tekitas. Algul vihastas, aga päerast tutvustava teksti lugemist oli pigem hämmastav ja üliliigutav.
Muud täna teha ei jõudnud. Käisin ainult ühes hiigelsuures kunstitarvetepoes (Atlantis Art Materials). Pidin endale ostma A1 formaadis koti, millega oma kunstitöid ja plakateid kooli tassida ja hindamiseks sisse anda. Õudne, kui peaks veel teise sellise ka ostma! Esiteks muidugi hind (35 naela, ja see veel odav variant) ja teiseks see, et üks hetk peaksin Eestisse tagasi tulema ka oma kompsudega. Igal juhul on mul vähemalt üks olemas nüüd ja see on hea! Koolist ostes oleks asi maksma läinud ligi 50 naela!
Mõte muutub katkendlikuks, on aeg lõpetada. Kohtume pea (ca 1 kuu ja paari päeva päeast)!
Igatsen teie järele väga!

A small hint (I am one of them)

Kopeerisin selle oma v@ikese 6ekese kodukialt! Arvan, et teistelgi hea lugeda!


You know hat you are from Estonia, when you hear about the stereotypes below...

1. You use the word ‘normal’ if something is ok!
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate, Vana Tallinn or Viru Valge.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company)
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu
7. You declare your taxes on the internet like all modern people
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child
9. You are convinced that Estonia is very strategically located
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands
11. You can quote films like "Viimne reliikvia" and "Siin me oleme"
12. You spit three times over your left shoulder for good luck
13. Words like "veoauto", "täieõiguslik" or "jää-äär" sound perfectly pronouncable to you
14. You like bold statements, such as this one... ;-)
15. There can never be too much sarcasm
16. You can at times drink hot tea to hot food
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain)
19. You have been to Finland
20. You say 'Noh' (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people
21. You know the lyrics to "Mutionu" and "Rongisõit"
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)
24. Your best friend's girlfriend is your English teacher's daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your...
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic
26. You check the thermometer before going out
27. You look in both directions before crossing the road, even if it's a one-way street
28. You grin very mysteriously when people ask about your national food
29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you're in a good marriage.
32. When someone asks you "where is Estonia?" you quickly reply that it's located in Northern Europe close to Finland...
33. Your grandmother's "purse" is an old plastic bag that has been reused several times
34. Sour cream tastes good with everything
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to "the Russians'"
36. You have ever worn or seen anyone wear "karupüksid"
37. You have heard the phrase "Estonians are slow" at least once
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages
40. You say 'kurat' as at least every second word
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is in Estonia
43. When someone says "Estonians are so beautiful" you answer almost without emotions "I know"
44. You have tried to explain people that "kauboi" is actually a word in Estonian
45. You don't think that terviSEKS is a funny word
46. You don't find the Estonian equivalent to the expressions "twelve months", "1002" and "12 buses" remotely funny or rude
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW
49. You know how to end the sentence "Kui Arno isaga koolimajja jõudis..."
50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time)
51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world
52. You think that the combination blue-black-white is cheerful
53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase "x 6 me" makes absolutely sense
54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor)
55. A language should have at least 14 cases
56. You know the moves to the song "Põdra maja"
57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem
58. Everyone in your family has pictures from funerals
59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is
60. You know the moves to 'kaerajaan'
61. "Ühesõnaga" means that a really long explanation is coming
62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly
63. The phrase "go south, get some sun" can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase "go north" is semantically null
64. It's been years since you've seen your paper passport and paper bus pass
65. And weeks since you've seen cash money.
66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.
67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.
68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.
69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.
70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you've graduated from it, all paths in life are open for you.
71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.
72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.
73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.
74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.
75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.
76. You know the names of all three black people living in Estonia.
77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.
78. A person that speaks three languages isn't the slightest bit impressive.
79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you've parked your car in the center of town.
80. You have already been to Olde Hansa.
81. You know what the EURIBOR rate is right now.
82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.
83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.
84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.
85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks...
86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.
87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.
88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.
89. You can speak with pride of Estonia's tallest mountain.
90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.
91. You are beginning to find Eino Baskin's jokes funny.
92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.
93. When you hear "Kristina", you think of Shmigun, not Aguilera.
94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.
95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.
96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.
97. You can't imagine your life without "Kalev" and "Vana Tallinn", :) especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town...
98. You're proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.
99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.
100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.
101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.
102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.
103. You know what or where "Valli baar" is but you would not try "Millimallikas" they serve twice, unless someone else pays for it.
104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.
105. You are obsessed with your mobile phone's ringtones and you can't wait to get a new mobile.
106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.
107. a Southern European friend of yours is excited that it's miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn't move you at all.. at least not emotionally.
108. You know what "spikerdama" means and have good memories of it.
109. You don't understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it's too complicated.
110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.
111. You know what a "läbu" is.
112. You know that the word "aita" and "Tarapiita" possibly comes from the word "Taara, avita" and you know who Taara is.
113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.
114. You eat too many dairy products.
115. You have lived in flats more than houses.
116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a "snowday" which basically means they have no work or school.
117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans
118. And you like the global warming but you can't imagine a Christmas without snow.
119. You'd love to get your 12th grade exam results texted to you.
120. You have joined the "pohhuist" club or know people who are members of it.
121. You have porridge for breakfast.
122. You have had borsch or selyanka soup in your school.
123. You eat everything with sidrunipipar.
124. You notice summer has come because "Reporter" changes name to "Suvereporter"
125. You consider saying "Thank you" for someone's light for a cigarette rude.
126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.
127. Seeing baltic people abroad (anywhere except the Baltics and Poland) you feel great blood kinship.
128. You don't even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.
129. You aren't surprised over news like "someone (age 18-25) rolled over with a BMW", "someone (age 18-25) was speeding (speed +30-... over the limit) with a BMW" anymore.
130. You can relate to the lyrics of "Depressiivsed Eesti väikelinnad".
131. You eat pea soup and a bun with whipped cream on Vastlapäev every year.
132. You prefer Pirita and Pärnu beach to Miami and Hollywood club (Tallinn) to Pacha (Ibiza).
133. You feel butterflies in your belly when you hear Tõnis Mägi's song "Koit".
134. You know that between two legs there is Rataskaevu street.
135. If Finnish guy goes to "tyräleikkaus" you think that they are going to cut his dick off.
136. You consider Chalice's "Minu inimesed" almost the new national anthem... if you don't, you've been outside Estonia for too long...
137. You watch "Nukitsamees" with English subtitles and foreigners STILL don't get why Estonians love that movie so much.
138. You suddenly feel hungry when you hear the following words: hapukapsas, musta leib, Kalevi valge mustikashokolaad, mulgipuder, kohupiimatort, jäätisekokteil, juustugrillvorst etc.
139. You have at least once had to explain people when being abroad that No, Estonia is not as cold as Siberia and No, ice hockey is not the most popular sport in Estonia, cause we actually do not have ice all year around.

to be continued...

Koolisabin

Nu elan siin juba p@ris pikalt. Ja meeldib endiselt. Kuigi...nyyd on vahel juba tunda ka koduigatsust ning eelk6ige "oma" keskkonna igatsust. M@ssame siin pidevalt pealetulevate koolitoodega ning ajast tundub puudu j@@vat. Kodus k6ike teha ei saa ja nii siis pean oma vabadel p@evadel ka kooli tulema. T@nagi istun j@lle arvutiklassis ja prindin v@lja pilte, mis reedeks peavad t@itma v'hemalt kahte A1-te. Kotis on ootamas tood, mis tuleb veel t@nase p@eva sees @ra esitada.
Yks meie objekt, millega erinevad ylesanded seotud on, asub Bluewateris. Greenhithe on Thamesi kaldal asuv uue arendusega ala, mis vanasti oli suur toostuspiirkond.
P6nev on see, et kallas, millel asub meie valikala, on kallas, kuhu j6gi kogub oma setteid. Seet6ttu on suured osad meie alast mudaga v6i prygiladestustega kaetud. Huvitav on muidugi ka see, et t@nu t6usule ja m66nale on ala igal korral erineva hulga veega t@idetud.
....

Mis siis toimunud on...

No nüüd olen ma elanud Londonis juba 3 nädalat. Ja tundub, et aeg lihtsalt lendab siin. Palju on tegemist ja huvitav on kogu aeg.
Võibolla olen kusagil juba maininud, et osalen sellistel kursustel nagu Visual Studies, mis lähemalt selgitades tähendab vaatlemise õpetamist. Meid sunnitakse asju vaatama ning neid üles joonistama ning lähenema abstraktselt. Õudsalt põnev on end proovile panna ja vaadata, mis mu katsetustest välja tuleb.
Meil on kokku umbes paar ainet (mul esimesel semestril 3), milles kõigis peab olema töö aluseks sketchbook ja selle täitmine. Nii, et esimene suurem ost oligi mul virn A4 formaadis valgelehelisi kaustu :D
Mis ma siis teinud olen? Nu esiteks saanud selgeks oma tunniplaani ning tean nüüd kus ja kuna ma olema peaksin. Siis alustasin ma VS kursuse raames olevate galeriide külastamist ning siiani olen jõudnud käia kahes kohas.
I.C.A.-s ja Serpentine Gallery´s. I.C.A.-s oli Rosalind Nashashibi näitus, mis mulle üldjoontes täitsa meeldis. Tema töö "In Rehearsal", mis sidus endas taustahelid, tegevuse ning selle fotograafilise jäädvustuse, oli väga kütkestav ning tundsin end seda vaadates kui tegevuse osalist. Peale selle olid seal veel mõned tema filmid (ei olnud mind köitvad) ning tagurpidi keeratud fotod, mis jätsid sellise huvitava peapeal seismise tunde sisse. Serpentine Gallery´s käisin alles eile ja nägin veel ära sinna püstitatud paviljoni, mis on omas reas juba üheksas. Tegemist on selliste ajutiste ehitistega, mille arhitektideks on maailmakuulsad nimed ning mis püstitatakse üheks suviseks hooajaks.Paviljoni arhitektid on seekord Kazuyo Sejima & Ryue Nishizawa SANAA arhitektuuribüroost. Vorm jättis endast segase mulje olles ühekorraga raske ja kerge, peegeldades ümbrust ja olles nii suletud kui ka avatud. Igal juhul meeldis selle ahendus mulle väga. Oma mõju võis sellele olla ka Donna reaktsioonil, kui ta lõpuks aru sai, mida ma pildistasin :D Minu pilt siis...

Mida siis veel....Olen palju joonisatma pidanud ning viimasteks töödeks on vist aktijoonistused, mille tegin söega. Täna just puhastasin ja lakkisin oma tööd üle, et nad paremini seisaksid ja ei määrduks. Alustasime oma aktijoonistuste seeriaid 5.10 minutiliste poosidega ja tegime neid kaks tükki, millele siis järgnesid pikemad poosid. Ega ma just mingi kunstnik pole, aga arvan, et kõige hullemini need välja ei kukkunudki. Mõned minu tööd siis 30 minutilistest poosidest...

Esmamuljed Londonist

Lahkumine oli raske. Ema silmis pisaraid näha ning kõigest väest enda omi tagasi hoides. Kõige raskem oli võibolla see, kui Eestimaa viimane jupp (Kõpu poolsaar) vaateväljast kadus. Kunagi varem pole sellist tunnet olnud, et peaks head aega soovima.
Aga nüüd olen ma kohal.
Tean nüüd, kui käed ja jalad valutavad, mis tunne võib olla kaamelil, kel suur koorem seljas. Hakkasin lennujaamast kulgema kesklinna ja siis Mottinghami poole nii, et ühe käega tõmbasin 20kg-st kohvrit ja teises oli ca 12kg-ne. Lisaks sellele oli seljas läpakas ja kaelas rippus fotoaparaat, mis kotti enam ei mahtunud.
Esimesed kulud Inglismaal tulidki transpordist - 9£ Terravision bussiga Stansteadist Liverpool Street´ile ning seal ostsin endale päevapileti 1-4 stsoonis sõitmiseks, mis maksis 6.3£. Suurimaks katsumuseks muutusid trepid, mida Londoni raudtee- ja metroojaamades on üllatavalt palju. Võiks ju arvata, et nii suur linn suudab oma puuetega inimeste ja lapsevankri või raksema koormaga klientide eest paremini hoolitseda. Õnneks leidus inimesi, kes vaadates mind tundsid mulle kaasa ning aitasid mind siis alla või üles liikuda. Tänan neid südamest!
Sõitsin Liverpool Street´ilt Bank´i peatusesse ja sealt London Bridge´i peatusesse, kus metroo raudtee vastu vahetasin. Edasi liikusime maapeal ja sai aknast välja vahitud. Kohale jõudmine võttis aega ca 3 tundi. Seega kui jõuluks koju lähen, siis pean vist ööbima lennujaamas :S
Kohvritega omapäi jäädes tuli mul hakata võitlema Londoni pinnamoega, mis on kaunilt lainjas. See oli nagu veaks oma kohvreid Kroonuaia tänavat mööda üles ja alla. Ja seda pidevalt. Lõpuks olin nii väsinud, et kõndisin õigest kohast mööda. Õnneks mitte palju.
Majas on meil 4 korterit, millest 2 asuvad all ja 2 üleval korrusel. Lisaks on meil oma jupike aega (ca 5X20m), mis on üpris metsistunud ja selleläbi toredam, kui naabrite lihtsalt laokil aiad.
Esimesed 1,5h istusin lihtsalt maja trepil, kuna keegi ei vastanud mu kellahelinale. Siis kui kuulsin kedagi sees toimetamas, kasutasin koputit. Sel samal hetkel aga sõitis majaette korteriomanik ja lõpuks sain ma katusealla. Õnneks polnud ilm külm ega vihmane. Küll nad siis vabandasid ette ja taha oma hilinemiste ja kella mitte kuulmise pärast. Aga polnud hullu!
Tuba on mul pisitilluke - ca 6m2. Voodi on 1m laiune ja ca 210 pikk. Siis on mul veel riidekapp, millel peab üks uks kogu aeg lukus olema, sest muidu kukuks ta vist uppi. Lisaks sellele on mul veel selline kitsas ja riiulitega kapp, mis siis hetkel kannab suuremat raskust mu asjade hoidmisel. Aken avaneb mul aeda ning kui ma selle nii lahti teen kui võimalik (avaneb imelikult) ja kõõlun natuke, siis näen ma kaunist vaadet Londoni kesklinnale. Meie aia taga kulgeb raudtee, mis annab väheke rohkema vabaduse ja tunne on positiivsem. Üleüldse on siin väga roheline ja peaaegu tekib maal elamise tunne. Siin lähedal on näiteks suured hobusekoplid, pargid ja tarbeaiad, mida siis tahtjad saavad endale jupikaupa rentida.
Täna käisin läbi ka oma tulevase koolitee, mis osutus pikemaks jalutuskäiguks kui ennist arvanud oleksin. Joonistasin endale igaks juhuks ka väikese kaardi, mille abil ma siis orienteerusin. Sellele kandsin siis ka olulisemad teele jäänud objektid (Eltham´i palee ja aiad, poed) ning peaks veel kandma nn. otsekad läbi parkide. Kooli minek võtab aega umbes tunni. Londonis on tähistatud korralik jalgrattateede võtgustik ning ka jalutamiseks ja vist ka rattaga liiklemiseks veel teine roheline võrgustik läbi aedade ja parkide. Sellega täna mässama ei hakanud. Selleks peaksin vist rohkem kohalikuks muutuma. Igal juhul on siin väga ilus jala liikuda ning ringi vahtida.
Veel märksõnu - vale liiklus :S võtab harjumist; taksod, postkastid ja telefoniputkad on nähtud; majad on harjumatud nii oma arhitektuuri kui kasutatud materjalide poolest; taimestik on ikka hoopis teine :D ja see on lahe; linnud laulavad ja oravaid on siin jube palju.

David Gray

Hetkel tunnen, et kaks võimast tunnet võitlevad pealejäämise üle. Tahe pugeda pimedasse nurka ja tõmmata tekk üle pea ning tahtmine midagi lõhkuda. Suured energiad. Imelikud põhjused. Elu muutused on ukse ees ja nende vastu ma ei võitle. Kahju on minna siit eemale. Jätta maha kõik see, mis eelneval aastal on üle elatud, ootused/lootused, inimesed. Samas on hea teada, et saan minna. Põgeneda elust, mis keerleb vahetpidamata ühes rattas. Hiljuti tundsin midagi sellist, mida lootsin mitte kunagi enam kogeda. Ei saa öelda, et sellepärast kurb oleksin - uudis oli hea. Aga lõpuni rõõmus olla ei suuda siiski. Õnneks on situatsioon veidi ajaloost erinev.
:`(

Mystery girl

Muusikat...veidi mälestustesse kippuvat ja meeleolu kirjeldavat....Igatsust täis...

Hiiumaa ja mida seal näha on

Käisin jälle Hiius. Ennist olen seal olnud kolmel korral, millest esimese puhul jäi meelde vihm ja võsa, teine kord lõppes Kärdla haiglas, kuna sai rattaavarii tehtud ning kolmas kord olin sõpradega Kärdla lähedal ühes turismitalus, millest on jäänud väga head mälestused (kahjuks ei mäleta koha nime:S).
Seekordne minek oli seotud suvepäevade pidamisega, millega oli juba kiire. Sügis ja uus hooaeg ju kohe algamas. Nu sai siis plaanid kokku pandud ning reedel sõitsime välja.
Esiteks tahaks kohe öelda, et see oli kõige lahedam Hiiumaal käik! Saime sõita ratastega, näha kaunist loodust ning uidata iseenda mõtetes. Sai mõnegi ilusa kogemuse võrra rikkamaks ning veedetud aega inimestega, kes on muutunud väga lähedasteks.
Kahju on sellest, et mu fotokas keeldus tegemast koostööd ning läheb nüüd garantiiremonti. Aga....ka teistel olid kaamerad kaasas, nii et piltideta ma ei jää.
Veidi vingu ka - Pihla tallu Kõpus ei soovitaks ma kellelgi minna (kui just lihtsat ja ilma igasuguste mugavusteta siledat telkimispinda vaja ei lähe). Saunaskäik oli kole elamus ning see jääb oma kummalisusega pikaks ajaks meelde. Samuti jäi meelde Haapsalus olev söögikoht (Õlletare vist), mis polnud ei mugav, hea söögi ega meeldiva teenindusega. Peaks vist hakkama tegema veidruste top 10-t?
Üldiselt aga võib igati rahule jääda - ilm oli suviselt soe ja sademeteta (lubati pussnuge ja väikseid poisse), Ristna tuletornist avanes imeilus vaade, Suuremõisa mõisa park oli kiirel vaatlusel võimas, Kristiina lambad olid lahedad ja kaaslastega veini joomine taevatähtede all oli südantsoojendav! Isegi kui nad laulsid "...umbrella...umbrella....kotid taha, kotid taha..."
Hea ja soe mälestus, mis endaga järgnevaks aastaks Inglismaale kaasa võtta!

Läksime!!!!

See on pühendus Külalistele. Lugu on nii hea ja samas on selle ülimas lihtsuses peidus minu soov jälle minna. Pilk vilksamas silmapiiri poole ja hull mõte kott pakkida ja kaduda süvenemas järjest suurema hooga.
Inglismaa, mis nüüd juba 100% kindlusega ees ootamas on küll üks võimalus, kuid ikkagi selline pigem paratamatu ja edasilükkamatu kindlusega lähenev elumuutus. Tahaks aga hoopis lihtsalt minna! Võtta elu just sellise lihtsana, et kõik mis vaja mahub seljakotti, hea oleks kaaslane, kes ei tekita stressi ning et kõik ööd ja neile järgnevad päevad oleksid KERGED!!

Imeline eluke

Nii...ma ei kirjutanud vist talvel, et esitasin avalduse ERASMUS-programmi. Kandideerisin saamaks vahetusõpilaseks ning panin soovidena kirja Taanis Kopenhaagenis asuva kunstiülikooli ja Inglismaal Greenwichis asuva ülikooli. Mind valiti oma kooli õpilaste seast välja ja septembrist lähen ma Inglismaale õppima:D
Lahe või kuidas?! Igal juhul tekitab see teadmine ühteaegu nii paanikat kui mõnusat ootusärevust. Nii teistmoodi õppe- ja elukeskkond, uued näod ja mis põhiline, pean täiesti iseseisvalt hakkama saama:D
Lepingud on sõlmimisel, info koguneb piiskhaaval ning siinseid otsi tõmban ka tasapisi kokkupoole. Aasta olen ära ja siis tulen tagasi ning lõpetan ka oma kooli lõpuks ära.
Senimaani, kui ma läinud ei ole, kavatsen oma ajusid puhata. Mul pole juba pikalt olnud sellist vaba ja mõnusat suvepuhkust olnud:)
Kuna ka selle aasta kevadel oli väga kiire, siis kasvuhoone projekteerimine jäi ära ja minu plaanid kanduvad lihtsalt tulevikku. Läksime kindlapeale ning ostsime Taanis tehtava alumiiniumraami ja polükarbonaatkattega 10 m2 kasvumaja. On teine selline harjumatu küll Supikas, kuid ilus ja mis põhiline - ta on meile paraja suurusega!
Järgmine suurem asi peaks olema vana klaasmaja renoveerimine, kuna see ei anna end enam tulevikku lükata. Muidu kukub see lihtsalt kokku. Eks näis, kas suvel veel jõuab.
Sõidan ära 19. septembril ja siis ei saa enam midagi siin teha!

Uitamistest

Mulle meeldib uidata. Nii linna tänavail, maal põldude ja metsade vahel, kui võõral maal võõraste inimeste vahel. Uitamine parkides on hingele palsamiks, siis kui tundub, et enam ei jõua. Kaunis on see hääbuv hiilgus Eestimaal! Esimene ilusam hetk on nüüdseks möödas, suur kiire samuti ja on tulnud võimalus korraks pildilt kaduda.
Lähen Mallorcale, täpsemalt siis Palmasse, oma õekesele külla. Pole teist väga ammu näinud ja ilma end koormamata kõige muuga, hakkab puudusetunne rõhuvaks muutuma.
Muidugi, hing ihkab ka eemale...reisima...tahtmine näha ja kogeda on suur...kirg peaaegu talsutamatu. Eks seda teavad kõik, kel nakkus...
Pole veel õieti reisiärevustki. Asjad sain pakitud, hommikul veel vaid mõni asi lisada. Peaks tegelema taustauuringutega, aga kas ja kuipalju jõuan, ei tea. Aega seal üksi ringi kolada peaks mul olema rohkem kui küllalt. Võtsin endale väikese eesmärgina sihiks koguda sealt võimalikult palju eeskujusid ja näiteid oma erialale. Tavaliselt on see põnev olnud. Päike ja rand tõmbavad kohalikust suusailmast erinedes ka, aga rannas lesijat must vaevalt saab.
Tagasi olen 26-ndal, peale väikest puhkust kodus, tahaks minna laulupeole, Saaremaale ja võibolla veel mõnda erilisse kohta. Aega sõpradele pühendada oleks ka vahelduseks vaja. Eks näis, kuidas jagub seda ajakest! Igal juhul olete mul meeles kogu aeg. Kohtume pea!

Kõndima!

Mis võiks olla veel lihtsam kui kõndida punktist A punkti B? Polegi nagu midagi, eriti kui teada teed ja aega mis selleks kuluda võib. Ilma oskab ka iga vähegi kaalutlev inimene hinnata ning ei peakski ju probleeme olema.
Miks üldse rääkida sellisest asjast kui kõndimine? Teadagi on liigutamine tervise ja ilu pandiks....mina kui väga ilus inimene olen aga viimased paar kuud peaaegu liikumatult päevast päeva istunud tööjuures ja koolis lauataga. Liikunud niipalju kui hommikul majja ja ööhakul tagasi koju. Linna muutumist läbi kevade pole näinud rohkem kui igapäevasel marsruudil. hoopiski jääb kevad kaugeks maal.
Mõtlesin juba pikalt, et peaks põgenema kaugele kaugele. Sõbrants ttegi mulle ettepaneku, millega väikese kahtlusega hinges nõustusin. Nimelt kutsus ta mind osalema 100km kõnnil!
Mõeldud, tehtud! Eile vantsisime siis kahekesi ühtedena 30-st Põlvast välja ja suundusime avastama kauneid Eestimaa metsateid. Liikusime sellise kiire tempoga (tunnis ca 6km)vahepeal kambakesi koos siis hanereas ja väiksemate gruppidena. Esimene peatus tehti 20km pärast lahkumist 8:00 hommikul. Väike kehakinnitus Kantsimäel ja siis edasi. Esimese osa teest liikusime ilma keppideta. Siis võtsime kepid appi ja kimasime edasi. Ca 2h hiljem jõudsime 36km vahepeatusesse, kus pakuti lõunasööki. Ilm oli ähvardav, tumehallid pilved ajasid taevalaotuses üksteist taga ja piitsutasid meid aegajalt hoovihmasabinatega. Õnneks hullu polnud. Lõunapuhkuseks kulus pool tunnikest, mille käigus said jalad plaasterdatud, sokid vahetatud ning selga otsitud soojemad riided. Edasi läks juba raskemalt - lihas oli juba väsinud ja hakanud jahtuma. Ees ootas 3h kõndi järgmise peatuspunktini. Algul arvasin, et see on see piir milleni jõuan ja mitte sammugi edasi! Aga läks teisiti. Liikuma hakates ei olnudki jalad nii hullud, et katkestanud oleksin.
Kolm tundi, kaks tundi...jalg jala ette mööda kruusateid ja metsavahel kulgevaid pinnaseradasid. Tee ei lõppe ega lõppe. Kõht oli jälle tühi juba vähem kui tund peale lõunapausi. Seljas kantud šokolaad oli vahepeal muutunud joodavaks, aprikoosid ja parapähklid soojad. Kuid hoolimata sellest läks alguses käiku šokolaad ja veidi jiljem elupäästjatena aprikoosid. Mmmm kui head need keelel tundusid!!!!
Kusagil Kooraste järvede ümber me sel hetkel tiirutasime. Imeilusad metsad ja kaunid rohetavad põllud ümberringi. Päike piilumas pilvede vahelt ja nägu õhetamas tempost ja päikesest.
51km hakkas lõppema...Pisitasa muutus mõte ootavast saunast ja õllest ning võimalusest pikali heita ikka meeldivamaks ja suuremaks motivaatoriks. Enam ei jõudnud oodata. Käisime selleks ajaks enamasti kahekesi. Eespool oli suurem grupp ja tagapool liikus veel mitmeid inimesi. Vahepeal lasksid osad end üles korjata ning baasi viia. Meie võitlesime iseenda tahtejõuga aga edasi! Tublid oleme!
Kui matkajuht Meelis ütles, et nüüd on 50 km täis siis teadsime, et selleks korraks on jälle lõpp kohe käes. Veel viimased pingutused ja saab saapad jalast ja jalad üles tõsta. Söök ei olnud enam motivaator. Jook ka mitte.
Raja alguses mõtlesin, et vaatan, palju ma jõuan. Esimene eesmärk oli jõuda iseseisvalt Kantsimäele, siis tahtsin süüa lõunasööki ja siis püstitasin lõpliku eesmärgi jõuda 51km vahepunktki - et oleks ikkagi suurem osa teest seljataga!
Saavutasin oma eesmärgi ja olen selle üle uhke! Ma poleks uskunud, et ma ilma peaaegu aasta otsa liigutamata, oleksin suutnud seda teha. Aga suutsin..
Niipalju siis tahtejõust ja inimvõimetest!

Kasvuhoone

Oli kasvuhoone veel täna hommikul, aga nüüd seda enam pole. Veidi rohkem kui tunnikese võttis vana kasvuhoone lammutamine ning nüüd on sellest alles vaid hunnik ilma naeladeta poolmäda materjali. Vähemalt ei pea nüüd tükil ajal muretsema lõkkepuude pärast:) Vaja ainult parajaks saagida.
Olen päev otsa arvutis rabelenud ning tundus, et mõte enam ei tööta. Läksin siis aeda, võtsin sõrgkangi ja haamri ning redeli, kutsusin ema appi ja tegime ära:) Milleks neid mehi siis veel vaja on? Naabrimees sai küll naerda veidi kui haamriga naelu tagusime - naised ju ei oska reeglina tööriistu kasutada. Mis tal aga naerda? Kui ta ise kunagi ei pea haamrit kasutama, siis kust temal oskus tuleks? Igal juhul harjutamine teeb meistriks ning lõpuks oli naelale pihtasaamine käkitegu:D
Täna-homme võtan kätte ja teen väikese eskiisi oma uuele kasvumajale ka. Kasutada on mul vanad lavaaknad (esialgse plaani kohaselt oleks vaja vähemalt 10 tk), garaaži katuseall on ka mingit puitmaterjali (vaja üle vaadata) ja siis peaks lähtuvalt eskiisist juba vaatama mida veel vaja võiks minna.
Teen poistele tööjuurest ettepaneku appi tulla:) Vast võtavad vedu!

Puhkehetk

Kui tundub, et reaalsus taob kirvega pähe ja töökoormus tahab endaalla matta, siis on viimane aeg teha väikeseid veidrusi. Nagu ikka on esimene pääsetee astuda rajast välja. Eelmisel korral kui kirjutasin rääkisin mullitamisest.
Seekord peaks inimestele meelde tuletama....ka iseendale, et ma vahel silmad lahti teeksin:) Käisin nimelt linnas kolamas.

Mitte Kaubamajas hängimas või Pirogovil õllet limpsimas, vaid seekord uitasin mööda nurgataguseid. Täpsemalt, käisin vanalinna tagahoovides. Väga lahe oli!
Sattusin sellistesse kohtadesse, kus varem polnud käinud. Ja näha on seal palju!
kahju oli veidi sellest, et kohe ei suutnud avaneda ja keskenduda sellele kõigele uuele ja huvitavale, mis silmealla sattus.
Loomulikult ei olnud huvitavad mitte ainult tagahoovid, vaid ka kangialused, võimalus vaadata kui kaevupõhjast sinisinisesse taevasse...varjud ja valgus.
Imelik, et reeglina me ei märka selliseid pisikesi kuid huvitavaid asju. Seal kerkis mõte, kas parem on tühi täius (nt Tartu raekoja plats, valmis ruum) või täis tühjus (koht kus tundub, et ei ole ega toimu midagi)? Või kas on üldse olemas täis tühjust?

Igal juhul on plaan sinna tagasi minna ja veidi rohkem tegemisele mõtelda..:D

22. aprill 2009

Ma olen 26 aastat 8 kuud ja 9 pärva vana ja täna jõudsin selleni, et ostsin poest mullitaja ja tegin esimesed mullid juba poes!
Ei arva, et see oleks just midagi pöörast, aga vabastav oli see küll. Läksin ja istusin Laululavale, peaaegu kõige kõrgemale kohale päikese kätte ning hakkasin puhuma.
Täiesti üksi olin. Aga hea oli. Puhud ja vaatad kuidas vikerkaarevärvilised mullid muudkui liuglevad edasi ja kaovad. Langevad kiires muutsid muidu nii õrnad värvid sillerdavaks. Ilus oli.
Kindlasti oli see hea vaheldus igapäevasele kontoris istumisele:) Tundsin juba, et aju vajas restarti. Keegi nagu pigistaks ja sellest ei saa vabaks! Tänane sissetallatud rajast väljaastumine oli seega tervituseks!
Järgmisels eesmärgiks võiks siis olla nende mullide püüdmine pildile....

Naljapäev!

Väga naljakas tõesti! :S Nii hullu päeva pole mul pikal ajal olnud. Ei tea, kas tõusin hommikul voodist vale jalaga üles, või oli asi kuuseisus. Igatahes algas päev juba kummalise enesetundega. Mitte, et oleks ennast haigena tundnud, aga oli selline ebamäärane tunnu. Just selline, mis paneb mind peitu pugema ja teesklema, et mind ei ole.
Kooli/tööle kapates, oleks ema mind autosse unustanud ja avastanud alles oma töö juures vist. Õnneks tabasin tema märkamatuse ära ja kobisin suht õigel ajal autost välja. Muidu oleksin sattunud vist küll teise linna otsa:S
Siis kui jooksin mäest üles, nautides seda, et täna ei olnud ei libe ega ka väga porine koolitee, siis pritsis üks auto mind lihtsalt pealaest saati märjaks! Isegi silmad olid tänaval jooksvat lumesula-õlipesuvett täis! Lausa vastik.
Seisin tänaval, nägemata, kes seda tegi, ise märg kui kassipoeg, kes ämbrisse on kukkunud. Raputasin siis suure vee maha ja astusin edasi. Mis mul ikka teha jäi:(
Koolis puudus igasugune keskendumisvõime, nii et kui just õppejõule suhu ei vaadanud, siis läksid isegi tema sõnad kõrvust mööda. Kursakaaslaste pidev sabimine ja sosistamine eelseisvaks eksamiks valmistudes jättis ka enda jälje mu tujusse.
Siis tuli meelde, et EKSAM on täna. Tegelt küll arvestustöö, aga selleks oli 4 seminari vaja läbi teha, aga mul oli vaid 3:S Ühe unustasin. Ei saanud seega ka eksamile minna. Vast sellega pole hullu. Lähen järgmisel korra:)
Vaatame, kuidas õnnestub õhtule saada...juba ootan oma patja ja võimalust end sinna peita!

Muusikat ja meeleolu

Kahju, et Prantsuse keelest aru ei saa...aga tõenäosus, et armastusest lauldakse on üpris suur! Millest veel laulda, kui mitte sellest?! Google tõlkeprogramm võimaldab muide mõistetavamasse keelde ka panna selle kauni laulu. "Sina oled minu....."



Pühendusega vastsetele miljonäridele!



Kevadele....



Kaunimast kaunim...Pärdi austajatele

Tume tulevik...

Tunnen, et midagi on elust puudus. Koolis on huvitav, tööl on pinget piisavalt, et rahuldada mu vajadused. Tunnen, et saan targemaks. Tekkivad seosed on kohati üllatuslikud ja seetõttu veel rõõmustavamad. Kuid siiski...midagi nagu poleks!
Viimasel ajal ei saa nagu kurta ka selle üle, et väljas käinud ei ole...olen. Isegi sõpradega olen koos olnud üle väga pika aja. Linnast välja saanud nii töös kui eraasjus.
Hea on, et tegevust palju ja enese peale mõtlemise aega vähe, muidu läheks küll vist lolliks. :S Eks see peasüüdlane ole ei keegi muu, kui järjest arenev kevad. Vähe sellest, et linnud kisavad, ka muu loodus näitab puhkemise märke. Ja seda on vahel raske näha. Mis siis kui..jne ...küsimustevool...

Kevad

Lume sulamise aeg...pungade puhkemise aeg...aeg päikese sillerdamiseks ja kõige/kõigi õitsemiseks. Meeldimise ja meelitamise aeg...igatsemise ja tunnete aeg. Aeg jagamiseks.
Mulle algab see päikese paistega, lumesulavete vulisemisega, jääpurikate kasvamisega...mulla lõhnaga...Linnud laulavad, või tegelikult lausa karjuvad, et tee silmad lahti!
Hinges hakkab pakitsema, ihalus tekkima...ootus..Tahaks linnast välja. Kuid tegelt on ka siin veel niikaua ilus kui tolmama ei hakka:)

Head kevade algust!

Täna oli fantastiline päev! Hommikul kui kellahelin sundis silmi avama, säras päike juba kõrgel ja esimesed kiired ulatusid paitama ka mu padjaserva.
Teadsin, et täna tuleb pikk ja väsitav päev ning särav päike muutis eesootava kohe helgemaks. Päev Õisus - minu teises kodus...
Igatahes olime terve päeva väljas ja vahtisime jälle taevasse, püüdes samal ajal ennast kaardil mitte ära kaotada. Õnnestus peaaeg täielikult - vaid mõnes piirkonnas tuli ahastus peale ja tekkis soov peast kinni hoides pargis ringi tormata ja api karjuda. See tähendab aga seda, et ees ootab vähemalt üks põnev käik veel! Järgmisel korral loodetavasti värvipihustitega:)
Igatahes ootas meid ees soe vastuvõtt majahaldjate poolt, kes sooja ruumi ja teed pakkusid. Tunne muutub igal korral tugevamaks, et ükskord ma leian endale ka selle koha....
Kontorisse tagasi saabudes ootas mind ees üllatus kaunite ja lõhnavate kevadlillede näol...mind oli meeles peetud! Tänud! Ilusat kevade algust pidajale!

Jällegi muusikat

"Ära vaata mind sellise pilguga. Meist ei saa kunagi intiimsõpru!" Nii öeldi mulle hiljuti, kui alustasin oma uut inimkatsetust. Huvitav on mängida inimestega ja vaadata, mis nad erinevates situatsioonides teevad.
Seekord oli katse selline - suunatud pilku oli pandud info "ma tahans sind kohe, sa ajad mu suu vett jooksma". Umbes midagi sellist, kuidas mehepojad vaatavad klubides naisi. Pilk, mis tekitab pigem õõvastust, kui ahvatlust järgi anda. Tean, kui ebamugav see olla võib ja tahtsin seda tunnet katsetada ka vastupidises vormis. Õnnestus ja edukalt! Sain vastuse, mille isegi oleksin andnud:D
Muidugi võib ju öelda, et see pole teise inimese suhtes aus, aga vahel ju võib. Ja ma ei tee seda tihti:) Vähemalt mitte omateada!

Palju õnne Nõukogude naistele!

Miks nii?! Sest ega mujal ju naistepäeva eriti ei tähistatagi. Vaevalt, et mõni araablane, hindu või hiinlane teaks, mis see tähendab. Ega ameeriklanegi mitte.
Kahjuks on ka see päev muutunud reklaaminduse läbi suureks tarbimispühaks - kõik teevad selleks päevaks "ettevalmistusi" parima hinna pakkumiseks ja tarbijate püüdmiseks.
Muidugi ei tähenda minu sarkasm selles kohas, et oma kallimale kingituse või lillede ostmises midagi halba on. Pigem on meelespidamine kiitust väärt. Eriti hinnatud on sellised teod, millest on läbi tunda tahet ja mõtet. Kellele meeldiks ikka saad "nänni", mis on lihtsalt esimesena poest kätte juhtunud!
Eile käisin vanal sõbral sünnipäeval. Ja praegu tundub mulle, et see on üks vähestest kordadest 10 aasta jooksul, kui koos tema ja ta teiste sõpradega istunud olen. Igal juhul, oli tore õhtu. Miks aga üldse sel teemal peatusin? Sest viisin talle suure kimbu kauneit tulpe, mille ostsin Kaubamajast. Bussilt tulles oli hea sinna sisse astuda ja võtta kohe kõik, mida vajasin. Lilled olid imeilusad, värsked, suure valikuga ja mis mulle imestust tekitas, ka poole odavamad kui Turuhoone ees!
Arvasin algul, et tegemist oli kusagilt sissetoodud lillesülemiga, aga minu meeldivaks üllatuseks oli tegelist Nurmiko lilledega.
Igal juhul hea meel! Ka temal muidugi, mis sest et lilli ta ei söö :D

Naised!

Tunnen ennast väsinuna. Jälle üle pika aja. Mitte füüsiliselt vaid vaimselt. Koorem, mis peal vajutab vahepeal vastu maad ja siis on jube tunne. Pean olema ilus ja tubli ja tark ja osav ja juhtima majapidamist. Ema teenib ja mina olen siis pigem see, kes toimimise eest hoolitseb. Nüüd jäin üksi kah - õde läks kaugele kaugele tööle ja uusi kogemusi otsima. Õige - kuna siis veel!
Aga osadeks asjadeks peaksid mehed olemas olema! Näiteks 3 tonni graanuli tassimine ei ole meelakkumine, keskkütteahju seadistamine ja puhastamine ka mitte, nagu ka vannitoa valmisehitamine...Õudne, tahaks vahel kurta, aga kellele?? See on selline asi, mida mõistab vaid peremees. See, kes ise on samas positsioonis. Sõbrad aitavad palju, kuid puhkuse saamine on keerulisem.
Tahaks leida enda kõrvale hea ja hoolsa peremehe. Tahaks leida inimese, kes tahab olla tugev ja võtta selle koorma endale. Siis saaksin mina olla see hea ja soe kaaslane, kes laseb peremehel puhata...

Talveakadeemia

Jälle kord on see lõbus talvine tudengiüritus läbi.
Muljed mitmetised - tudengite ettekantavad teemad ei läinud nagu päris teemasse mu meelest, kuid teised loengud olid meeliköitvad.
Kohale jõudsin plaanitust veidi hiljem - väike valearvestus, ja siis veel sai veidi tööd ka tehtud Tallinnas. Pesa sai kinni pandud ja siis minema lennatud veidikeseks ajaks. Õhtusöök ja gruppidega tutvumine läks ladusalt, diskor muusikat küll valida ei osanud, aga ega see põhiline polnudki.
Kadusime oma seltskonnaga tubadesse. Rääkisin Kadriga, kes vastas mu ootustele. Üli tore inimene ja huvitava lähtumisega ka maailma asjadele. Rääkisime pikalt ja see oli huvitav. Mingil hetkel otsustas tema magama heita plaaniga eksamiks õppida ja siis kolisin üle kõrvaltuppa teise seltskonna juurde.
Õhtu lõppes ikka nagu arvatud...joodud jookide uimastav mõju pani inimesed ettearvamatult käituma. Pole ma õppinud veel meestest ja nende mõttemaailmast aru saama. Või teine võimalus - pean parandama nende mõtete selgitamise meetodeid:S
Magama läksin 5:30 ja ei saanud ikka aru mis neil lahti on:)
Järgmisel hommikul juna 8 oli jälle tõusta vaja..ja siis hakkas tiksumine...aeglaselt ja pisitasa...tunnetus kummalisest kummalisem. Väike grupitöö...mõttelend kogu aeg kas väga kõrge või maadligi...siis saabus ootamatult õuna ja juba olidki õhtused esinemised käes. Inglise keel jäi küll hiina keele tasemele...peaaegu, aga vähemalt suutsin üleval olla. Nägin ka Taavit, kellega eelmisel aastal suhtlesime hetk enne bussidesse istumist ja kojusõitu. Seekord läks paremini - saime kokku keskel:D Järgmisel aastal võibolla juba õnnestub konverentsi alguses kohtuda:)
Suhtlus käis küll läbi väga pikkade juhtmete, kuid mul oli hea meel temaga kohtumise üle.
Õhtul mingil ajal hakkasime Etsiga ja veel mõnede (eriala)kaaslastega joonistama Padjalinna keskkonda, kus magamine peale lõunasööki leidis ma põhjendatud koha:) Unesegaste jutt ja joonistusviis...ülipikad sõnad, mis grammatikast teadagi ei tahtnud...Pildil on tulemust näha.
Magama saime sel öösel ca 01:30 ja hommik oli veel raskem...

Heasoovlikkus

Nagu ükski heategu ei jää karistuseta, ei jää ka ükski hea soov tagurpidi pöördumata.
Üks sõber, pigem vist hea tuttav, tuli kurtma, et inimene, kes mulle väga kallis, on oma eluraskuste pärast talle kaela vajumas ja teda süüdistamas. Nu sain aru, see oli osalt ka minu süü, et otsekohene ja aus olen. Oleks pidanud jätma mõne asja välja ütlemata...
Helistasin oma kallimale. Sellele, kelle eest ma ennast varjanud olen ja proovinud minna lasta. Küsisin, mis lahti ja proovisin veenda, et kõik ei ole ta sõbra süü. Ei olegi, lihtsalt elu mängis nii asjad kokku. Ja siis muidugi pahandati minuga, kuna tunti survet.
Täna sain teiselt poolt samasuguse nätaka. Ainult kuna tundsin huvi, kuidas asjad on!?
Hea küll, eks inimestel ole omad mured, millest ma ei tea. Enam ma oma nina sinna ei topi, ega tunne teiste inimeste vastu elutervet huvi. Sõber või asi!
Eile ka teine jama. Tundub, et minu läbisaamine masinatega kisub jälle halvaks. Isegi lähedalolekust piisab, et nad vedru välja viskaksid. See oleks mu õpetajale lõppenud oma projekti hiljaksjäämisega:S Täna hommikul proovisin printida dokumenti - mu arvuti lihtsalt keeldus, ja ka teiste oma kui ma selle edasi saatsin. Väga pika pinnimise peale oli masin nõus seda printima.
Vahel tahaks ennast lihtsalt ära peita. Nähtamatuks teha või midagi sellist!

Maailma kõige romantilisem koht

Eile oli pikk ja väsitav tööpäev. Kuigi peab tunnistama, et väga huvitav nii tegevuste kui ka kohtumiste poolest. Rakveres oli kohtumine. Nägin jälle Ülar Marki, kellega osutume nüüd kolleegideks?! Vähemalt teeme koostööd ühel teemal. Eesti on väike!
Eelmine kohtumine oli meil seotud noorte arhitektide kursusetöö avamisega. Ja koos olin ma seal hoopis teise inimesega kui eile. Imelik kui väikeseks osutub Eesti vahepeal?!
Aga oma kohtumistest ei tahtnud ma kirjutada. Kõik, kes mu teele on sattunud on seda pidanud tegema. Hea, kui need inimesed on targad ja huvitavad ja head jne...

Tahtsin kirjutada kohast. See koht asub Rakveres. Seal olles ei hooma linnalisust ja kiirust, aeg justkui seisaks ja sind valdavad tunded, millest aru ei saa. Seal võib tunda end nii väga väiksena kui hästi suure ja võimsana.
Käisime seal ka eelmisel korral. Jalutasime läbi ja tunnetasime selle koha jõudu. Seekord võtsime kätte julguse ja uurisime lähemalt pisikest linnupesa sarnast Villa Theresat.
Kannustas meis selleks sammusks meie orjapidaja - kõht ja keele kiusatus proovida midagi uut ja head.
Astusime sisse eesmärgiga vaadata hindu ja siis otsustada. Jäime hoolimata avanenud vaatest...
See on üks ilusamaid restorane Eestis. Maitseka kujundusega, mitte liiga ülepakutud, privaatne ja väga võimsas asukohas. Istusime lauataha, mis oli kaetud just meile. Vaade avanes aknast suurde ja võimsasse tammikusse, kus päevavalguse viimased helgid peegeldusid vastu sinisiniselt lumelt.
Ma olin koos inimesega, kes juhuse tahtel mu ellu sisse sõitis. Inimesega, kes mind mustast august eemale on hoidnud ja mu pimedasse talve valguskiire on toonud ja mind soojendanud. Sõbraga, kes vahel oma sarnasusega mind ikka suudab ehmatada, inimesega, kes avas ühe toa...
Mul oli au seal olla koos temaga, hea ja soe tunne, et seda jagada saime. See oli oluline meile mõlemale.
Kuid tema ei olnud see, kellega ma seda kohta seostasin, kellele ma mõtlesin ja kuhu mu unistused tormasid. Nii romantiline koht, lauake ja mugavad toolid kamina ees, kuumav teetass pihus...ja mu mõtted...teel.
Olin üks hetk valmis sealt välja tormama, hoolimata sellest, et olime tellinud. Tuju langes korrakss nullu ja vaevu suutsin end koos hoida. Õnneks sain sellest üle, mu sõber mõistis sõnadeta...Tänan et olid olemas!

Muusikat

Lahe soomlaste? bänd...huvitav...kauaks see mind köidab??

Kim Heroldi Social Butterfly on ka lahe lugu...

Nii nüüd pole jälle enam aega...:S

Auh auh

Tere, oleme kutsikad Supilinnast. Meid oli algul 7, kuid nüüd on meid jäänud kokku kuus. Peale selle on meil veel väga tore kuid paberiteta emme ja täitsa tõupuhas härra isa. Niisiis meid on 6 väikest ja natuke suuremat kutsikat. 4 meist on endiselt poisid ja 2 tüdrukut. Isegi kõige pisem meist on kohekohe saamas kuuseks. Sündisime nimelt just niipalju aega tagasi!!
Me oleme päris tublid juba - sööme iseseisvalt kohupiima-putru-koerakonservi ja joome piima peale. Vahel harva tahame ka emme tissi sikutada, kuid ega see talle enam suurt lõbu paku. Hambad on meil teravad ja küüned ka paraku kasvavad kogu aeg. Neid laseme küll lõigata (hea perenaine teeb ikka aegajalt maniküüri meile), kuid emmele nad siiski väga ei sobi.
Omavahel mängimine on lõbus küll, aga tahaks näha juba uusi nägusid enda ümber. Avastada maailma ja leida endale just see õige Inimene!
Nädala või paari pärast oleme me vaktsineeritud, ussitustatud (ei tea kas neid sellise külmaga üldse on) ja uute kaelarihmadega.
Siis kui kätte jõuab esimene kevadkuu oleme valmis kolima oma Inimesega kasvõi maailma lõppu! Tuleks ta vaid kiiremini...

Rakvere

Kas nüüd juhus või teadlik valik on minu ellu toonud just selle linna. Kui varem oli mul Rakverest ülevaade, mis võrdus nullu või pulliga, siis nüüd on see juba paranema.
Tean, kustkaudu enamasti linna sõidan ja et läbi linna voolab selline ilus ojake nagu Soolikaoja.
Hämmastav on võibolla see, et linna on suudetud hoida madalana. Noh, tegelikult ega olegi suurt mõtet teda kõrgustesse ajada.
Rakvere on vastuolude linn - õhelt poolt õdus ja puust, teisalt nagu pudru ja kapsad, segamini oma mitmekesisuses. Ühes paigas on koos kõikvõimalikest aegadest ja kujundusega hooneid ja ruum nende vahel pigem soodustab seda kakofooniat.
Roheline ruum selles väikeses linnas on kaootiline. Esmamulje jääb sellest kui aedniku halvast unenäost. Võimalik, et selles on süüdi ajalugu, mis Rakveret kord tippu ja siis unustusse on pillutanud. Tähtsus, mis kord linnale antud, on mitmel korral jälle ära võetud.
Kuid ega kõik nii hallides ja mustades toonides ka pole. Rõõmsavärviline keskväljak, mis kas võlub või siis peletab oma modernsuses, on minu arvates siiski meeldiv areng. Bussijaam Ed. Vilde tänava kõrval on olenemata oma suurest sillutatud platsist ja täisparkimisest ka pigem meeldiv noor keskkond. Omavalitsuse soov Soolikaoja abil kujundada rohekoridor ja jalakäijatele mugav keskkond liiklemiseks on kahel käel vastuvõetav!
Üks õudus, mis mind külmaks ei jäta on linnas toimuv puude "pügamine". Ehtne vägivald! Kui seda teeks oskajad arboristid, siis poleks mul nudipuude kujundamise ja puude lõikuse vastu midagi, kuid selles linnas need puud lausa vajavad kirvest. Nii halvasti lõigatuna pole ma veel puid näinud. Eks siis tuleb neid õpetama hakata! Luua Metsanduskool võiks oma arboristidega sinna praktikale minna. Saaksid ka paremini hakkama.

Valikud

Jälle on päevakorral minu lemmikteema. Mõtiskleda valikute üle oma elus.
Me kõik teeme neid - oskuslikumalt ja vähemõnnestunult. Kord kahetsedes ja samas jälle rõõmustades.
Siiani olen saanud hakkama. Raskeimad valikud senises elus on möödunud elusalt. Haridustee valik, elukutse või elamiskoht, inimesed keda lähedale lasta ja keda oodata. Kõigi nende valikute puhul on olnud nii õnnestumisi kui ka eksimisi.
Võibolla suurim oli armumine. Tegu ise - see tunne mis kõhtu liblikad ja aja unustama pani oli imeline. Armastuse tekitaja samuti. Suur ja karvane, minule ilus ja huvitav. Selline, kes võiks olla ideaal!
Kahjuks olukord ei lasknud meil kokku saada, et jääda. Põhjuseid oli palju ja pisaraid tõi see kaasa velgi rohkem. Neid küll ei valatud vaid neelati pigem alla - vaid nõrgad nutavad :S
Tegelikult oli lihtsalt nii valus, et enam ei tahtnud lõpuks. Lootus koos õnnelikuks saada kustus tasapisi. Seda ei söönud kaugus ja ajapuudus. See lihtsalt oli valus.
Nüüd on järel vaid mälestused. Aeg viib tasapisi tekkinud haavast soola ja laseb tunnetel paraneda.
Aga ma olen nüüd rahulik, võibolla isegi veidi õnnelik. Miks? Sest ilma valuta ei oleks ma ka armastanud. Lihtsalt kartes haiget saada, hoiame end liialt hoolsalt ja jätame oma elu elamata.
Kord andsin endale lubaduse - nautida iga hetke oma elust. Teen seda. Elan, sest tahan armastada, jagada, uskuda ja usaldada.

Sotsio-füüsiline keskkond

Lugesin Katrin Paadami artiklit "Kuidas sünnib ja muutub eluviis?"
http://www.ehituskunst.ee/et/12/3940/katrin_paadam_kuida
See pakkus väga palju mõtlemisainet teemal, kuhu ka kuidas me oma elus jõuame. Milliseid valikuid me teeme ning mille põhjal me otsustame. Tooksin järgnevalt sellise pisut ülekirjutatud ja lühendatud põtetekogumiku.

„Kellele me maja ehitame? – inimesele, muidugi!“Le Corbusier ja Pierrefeu

Selleks, et luua inimesele sobivat elukeskkonda tema igapäevaste toimetuste taustaks, on oluline ära tabada kõik tegurid, mis seda kujundavad. See artikkel andis vähemalt mulle ülevaate ja selgitas piisavalt põhjalikult tähtsamaid mõjutegureid. Eelkõige on juttu arhitektuuri kui inimest ümbritseva füüsilise keskkonna mõjust/vastumõjust sotsiaalsetest suhetest lähtuvalt.

Elamisviiside kirjeldamisel rõhutatakse enamasti sotsiaalsete suhete tähtsust, jättes samas arutluse alt välja meid ümbritseva füüsilise ruumi. Ei mõisteta, et ei oleks seda keskkonda ilma inimeseta ega inimest ilma keskkonnata – linn on inimühiskonna pesa. Mõisted „ülesotsialiseerimine“ (arvestab sotsiaalseid suhteid) ja „alasotsialiseeritus“ (ülistab füüsilist ruumi), jätavad lähenemise probleemile poolikuks. Suhe inimese ja tema elukeskkonna vahel on palju mitmekesisem, kui algselt võiks arvata!

Tõlgendama hakkamisel, võtame reeglina esimeses järjekorras vaatluse alla inimese sotsiaal-majandusliku staatuse. Küsime „kes?“, „kui palju?“ ja „kus?“. Need küsimused aga on liiga pinnapealsed ning tuleks hoopis süüvida küsimusse „kuidas?“. Kuidas on inimene jõudnud sellistele valikutele, milline on tema eelnev elukogemus? Miks mõni inimene eelistab rahulikku agulimiljööd, aga teine ootab elukoha valikul kesklinna kärarikkust?

Targa valiku teevad need inimesed, kes võtavad valiku tegemisel arvesse nii olemasolevaid füüsilisi tingimusi kui ka sotsiaalseid aspekte, mis selles keskkonnas mõjutajatena olulised on. Hetke-eelistused põhinevad aga nii individuaalsel kui ka kollektiivsel (ühiskondlikul) kogemusel. Näiteks on väga tugevaks mõjutajaks just lapsepõlvekodu, kust kaasasaadud positiivne/negatiivne kogemus sunnib meid edaspidises elus tegema „sunnitud“ kogemusel põhinevaid otsuseid.

Loomulikult ei tähenda lapsepõlvekogemuse olemasolu selle taastamissoovi, kuid see annab aluse põhimõtetele, mida püütakse ka oma elu kujundamisel aluseks võtta. Nagu artikli autor kirjutab: „Positiivse lapsepõlvekogemuse rekonstruktsioon täiskasvanueas pole, muidugi mõista, võimalik ega soovitudki. Küsimus on elamisviisi põhimõttelises valikus ja seega ka elamispaikade, elamutüübi, arhitektuursete lahenduste valikus omas ajas, mis vastab elustiilide paljususele ja muutustele“.

Me valime pidevalt erinevate valikute vahel. Alates sellest mida süüa, kuni lõpetades sellega kus elada, töötada jne. Alati ei saa väita, et inimene käitub ainult oma kogemusele tuginedes, sest sellisel juhul puuduks muutuste tegemise võimalus, me ei otsiks kunagi midagi uut oma ümbrusest ja kõik meie otsused oleksid kergesti ette ennustatavad.

Katrin Paadam kirjutab nii: „Eeldades aga, et inimene hoomab mitmesuguseid võimalusi oma keskkonnas ning samas improviseerib uues olukorras ja suhetes oma kogemuste baasil, siis on ootuspärane, et tegelikult individuaalses elus elamisviis siiski mõnevõrra teiseneb“. Elamisviisi teisenemine läbi ajaloo on meid toonud koobastest välja elama kõrghoonetes/villades jne. Isikliku improvisatsiooni tulemusena on kasvanud kollektiivne teadlikkus ja sellega teisenenud ka elamisviis.

Kellegi elamisviisi saab tõlgendada ainuüksi selles keskkonnas, kus see persoon reaalselt eksisteerib. Väljakistuna oma igapäevasest harjumuspärasest keskkonnast, võib tekkida tõlgendamisel lahknevusi/erinevusi.

Ehk teisisõnu, „Inimene otsib eluaset valides tavaliselt midagi tuttavlikku, sest see on mugavalt turvaline. Rutiin tagab kindlustunde ja vajadus selle järele süveneb veelgi, kui residentsi tähendus seondub kõigis dimensioonides (sotsiaalne, füüsiline, ruumiline) emotsionaalselt kodu mõistega“. Kodu soetamine on suhe elamisviisi, mille veidi vastanduvateks märksõnadeks on tuttavlikkus, privaatsus ja isikupära. Elukogemus aitab meil erinevates uutes keskkondades kohaneda muutunud tingimustega ning samas on turvatunde tekitajaks ka uute asjade/tegevuste katsetustel.

Artikli autor on välja toonud järgmise mõtte, millega heal meelel nõustun. „Väga innovaatilised arhitektuursed lahendused elamukultuuris on ilmselt igas ajas ja ühiskondlikus situatsioonis olnud pigem väheste alternatiiv (põhjuseks nii maitse kui ka majanduslikud vahendid). Teisalt, kui uusi võimalusi ei pakuta, siis pole ka soovijaid, sest ei osata soovida“. See on lihtsalt võrreldav näiteks söögieelistustega – kas saab öelda, et oliivid on head ja maitsevad, kui ei olda neid kunagi proovinud?

Jim Kemenylt pärineb üks paremaid katseid teoreetiliselt seletada sotsiaalsete ja füüsiliste tegurite (dimensioonide) vastastikust toimet elamisruumi kujunemisel. Autor pakub välja kolmetasandilise residentsi käsitluse: esimesel tasandil tegutsevad subjektid (leibkond, perekond) kõikide oma sotsiaalsete, demograafiliste ja majanduslike karakteristikutega; teisel paikneb eluruum oma füüsiliste omadustega ja kolmandal lokaliteet või laiem elupiirkond, mida iseloomustavad eelkõige pakutav teenuste ja eneseteostuse võimaluste hulk ning kvaliteet (elukeskkond, haridus, töö, vaba aeg jne).

Kemeny püüab sellise lähenemisega vältida „ülesotsialiseeritust“ indiviidide ja rühmade eluasemekäitumise tõlgendamisel, näiteks sotsiaalmajandusliku diferentseerituse ületähtsustamist seoses eritüübiliste elamute valikutega. Pole kahtlustki, et inimeste eluasemevalik sõltub jõukusest, kuid selline lähenemine on siiski ülimalt lihtsustatud. „Elamisviis on kultuurinähtus, mille juured on sügaval ühiskonna sotsiaalsetes struktuurides. See on protsess, kus vajadused ja võimalused, aga ka eelistused ja maitse muutuvad elamise erinevatel tegevusväljadel põimuvas kogemuses paljude tegurite mõjul. Hoiakud kujunevad vahetus keskkonnas, seda sotsiaalses, kultuurilises, majanduslikus, aga ka füüsilises mõttes“.

Keskkond, milles inimene elab, iseloomustab väga tugevalt ka konkreetseid elanikke. Inimene samastub oma ümbrusega. Näiteks, meie, eurooplased/eestlased, oleme harjunud sellega, et tänavad on puhtad ja prügi käib prügikasti (enamasti vähemalt). Lõunamaades, aga sellist kommet pole ning tänavaid mööda rulluvad kilekotid ja plekkpurgid on väga tavaline ületarbimise tagajärg. Samastumine eeldab, aga millestki muust enese eraldamist (kättesaamatud või teistsugused asjad).
Kemeny pakutud tee (residentsisotsioloogia), on edasiminek sotsioloogilises mõtteviisis, mis püüab esiteks näha eluaseme (residentsi) füüsiliste omaduste kujunemist tihedas seoses sotsiaal-majandusliku arenguga ühiskonnas ning teiseks eristada residentsi mõistet eri ruumitasanditel selges seoses ühiskonnas kujunenud sotsiaal-struktuurilise keskkonnaga.

Inimestel on suhe oma keskkonnaga erinevatel ruumi tasanditel: vahetus kodukeskkonnaga (korteris, eramajas), lähikeskkonnaga (kortermajas, eramajade naabruskonnas) ja laiema elupiirkonnaga (linnajagu, linnaosa). Suhestumist võib vaadelda kui tähenduste andmist igapäevategevuste või igapäevase elamiskogemuse käigus, selles avaldub hinnang nii inimestele ja füüsilisele keskkonnale. Hinnangud kõnelevad meie ootustest ruumi eri tasanditel toimivate sotsiaal-füüsiliste suhete olemusele.

Eeldatakse, et inimestel, kes jagavad sama ruumi, on ka sarnased vaated selles ruumis toimivatele ja seda kujundavatele suhetele, tegutsemisviisidele ja seal identifitseeritavatele asjadele. Inimeste suutlikkus osaleda neis suhetes erineb aga äärmiselt palju, sest nii nende elukohakogemus kui ka muudelt tegutsemisväljadelt saadud kogemused on erinevad. Näide enda igapäevaelust – kool/ülikool. Kõige suurem erinevus on noorte inimeste vahel gümnaasiumi alguses, eriti nende koolide puhul, kuhu noored tulevad üle Eesti õppima. Kõik on suured isiksused ja omades kogemustes ja harjumustes kinni. Esimene kooliaasta määrab ära selle, kes jääb ja kes ei jää püsima. Iseloomusid lihvitakse teiste iseloomude ja uue keskkonna poolt.

Katrin Paadam kirjutab: „Suutlikkuse diferentseeritust, mis avaldub erinevail tasandeil elamisruumi kujundavates sotsio-ruumilistes suhetes, aitab seletada Bourdieu’ kapitalide teooria. Bourdieu´ eristab kolme põhilist kapitali liiki: sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali. Ühe, teise või kolmanda erilise tunnustamise alusel sotsiaalsetes suhetes lisandub antud ajas neljas – sümboolne kapital. Viimane on eriti oluline mõistmaks mõnede hoiakute ja tegutsemisviiside eelisõigust või õigustatust teiste kõrval: sümboolne kapital tagab sümboolse võimu oma huvide realiseerimisel“. Sul võib ju palju raha olla, kuid selle eest ei saa osta maitsemeelt, haritust, kultuurilist tausta. Ilma sidemeteta ühiskonnas on keeruline toime tulla. „Dokumentideta võõras linnas….“.

Sotsio-füüsilistes ruumisuhetes on üks olulisemaid kultuuriline kapital, mida võiks mõista kui väärtuste, oskuste, teadmiste ja maitsete kogumit, millel rajaneb eluaseme-eelistus ning kalduvus see teiste kapitalide toel ka tegutseja elamisviisis realiseerida. Kultuuriliselt lai tagapõhi võimaldab meil saavutada edu ka teistes valdkondades (sotsiaalsetes sfäärides ja majanduslikult). Tundes kultuuri oskame me hoida väärtuslikku (ajaloolised ehitised, kunstiteosed, raamatud, vanemate mälestused jne).

Taasiseseisvumise järel on inimeste suhted oma eluruumi(de)sse palju muutunud. See peegeldub tugevalt ehitusliku keskkonna teisenemises. Kui varem oli võimalik ennast isikupäraseks teha vaid pisivisinatega, siis nüüd kui kasvas eraomand, siis alustati suuri muutmistöid ka oma elukohas (plastakende invasioon). Nagu artikli autor ka kirjutab, on aegapidi tagastatud majades suhete selginedes hindama hakatud väikeseid tagaaedadega kortermajasid vanades linnajagudes. Kahjuks on majade ja naabruskonna isikupära/omanäolisus, mille pärast algselt siia tuldi, pahatihti „puhastustööde“ käigus rikutud. Esteetikast, kui elukoha väärtusest, veel vähem maitsekast restaureerimisest, ei osata lugu pidada.

Samamoodi väljendub muutus ruumisuhetes ka uutes nn. põllukülades, kus tohutute mõõtmete ja iseäraliku esteetikaga eramukolooniad on juba tõestanud oma elujõuetust ja seisavad peaaegu mahajäetuna linna äärealadel. Täiesti uus nähtus, mis Euroopas suhteliselt vähe levinud, on tarastatud residentsid, mis eraldavad selgete füüsiliste märkidega jõukad elanikud muust ühiskonnast. Elanike kogemust nendes massiliselt kerkinud vähem või rohkem standardiseeritud arhitektuuriliste lahendustega kinnisvarakülades, samuti kesklinna kõrghoonetes pole aga veel võimalik adekvaatselt hinnata.

Ilmne soov eluruumi omandada ja käitumuslikud harjumused viitavad sellele, et inimeste kodutunne on pärast omanikuks saamist märgatavalt kasvanud. Samas tekitavad uued tulijad vanades olijates alati teatud vastumeelsust oma sooviga midagi põhjalikult muuta. Uus tulija ei oska alati arvestada ja mõnikord ka ei taha arvestada kohaliku elukeskkonna väärtustega ja inimeste tavadega. Uustulnukad taotlevad privaatsust oma kodumajas ega mõista selle keskkonna eripära, mis väljendub heaperemehelikus käitumises ka väljaspool oma koduväravat.

Erinevat tüüpi uute eramute omanike juures tuleb kõige ilmsemalt esile, et nende praegune suundumus lähtub individuaalsest kogemusest, mis on saadud lapsepõlves vanemate või vanavanemate kodus või isegi perekonna suvilas. Neil on olnud kortermaja kõrval alternatiivne kogemus, mis on võimaldanud erinevaid eluviise võrrelda ning kujundanud eelistusi. Sellele rühmale on valitud eluviisiga kohanemine kergem ja segadust vähem. Diferentseeritud suutlikkus, kultuurilise kapitali mõttes eriti, aga valitseb kõikide eluviiside ja staatuserühmade puhul ning osaleb sellisena oma kandjate kaudu elamisruumi loomisel.

Ruumisuhete kujunemine sotsio-füüsilises keskkonnas mängib olulist rolli meie kui maastikuarhitektide töös. See on koht, kus tahaks öelda, et koha vaimu on võimalik muuta. Muutes ruumi muudame me ka selles elavaid inimesi. Kuid ainult ruumi muutmisest ei piisa. Vaja on kasvatada inimestes kultuurilise pagasi hulka, nagu tõi oma artiklis välja ka Katrin Paadam. Ainult nii on võimalik muuta oma igapäevast keskkonda paremaks ja luua parim keskkond läbi oma töö.

Igal juhul olen ma autoriga nõud, et ei saa tähtsuseta jätta ei füüsilist ruumi ega sotsiaalset keskkonda kui mõlemaid väga tugevaid mõjutajaid.

An eye for eye only ends up making the whole world blind.

Silm silma ja hammas hamba vastu - nii käib see igapäevases elus. Kes põgeneda püüab, see aetakse alla. Võidelda ainult võidelda iseenda eest ja pimeduse vastu. Millise - vaimupimeduse, inimliku idiootsuse, ükskõiksuse jne vastu.
Palju on hetki, mil tahaks põgeneda. Kaugemale reaalsusest, kus millegi hea/meeldiva/erutava etc leidmine tehakse iga päevaga järjest raskemaks. Põgeneda minevikku - mõte, kuid mitte eriti edasiviiv. Unistustesse - samuti küsitav, kuid vähemalt positiivsem. Kes ei unista, see ei saa ka liikuma. Ainult unistamine on aga lausa jaburus. Unistused paremast töökohast, parematest asjadest, perekonnast ei vii kuhugi kui oma unistusi ei täideta.
Ringi laiamine, lõputu ideaali tagaajamine, proovimine lihtsalt proovimise pärast - kõik see tapab lõpuks õnne viimasedki alged inimhinges. Kindlaksjäämine millelegi, vastutuse võtmine (isegi siis kui vahel tundub, et tehtud on vale valik), hetke nautimine - elamine.
Endiselt ei ole ma seda suutnud selgeks saada. Ka inimestel minu ümber tundub olevat sama probleem.
Tahaks - kõrvuni armuda, armuda ellu, elada ja armastada kõike, mis on mu ümber. Ei taha ainult võidelda...iseenda eest ja teiste vastu...

Meri, päike, palm ja palmi all mees - mida veel õnneks vaja:)

Olen tagasi oma reisilt Egiptusesse. Taas siin pimedas ja veidi masendavas Eestis, kus sooja sõna ja tähelepanu nii raske on leida. Tean, miks väga paljud tahavad tagasi, kui juba korra käidud on.
Tüütuks võib seal kaugel maal muutuda vaid ilm. Puuduvad kaunid ja värsked kevadpäevad, lõhnav sügis ja imeilus lumine talv. Seda viimast pole küll ammu näinud ka siin.
Kohalikud imestasid, miks meie seltskond sinna läks. Me ütlesime, et põhjuseks on päike, meri ja natuke ajalugu sinna juurde. Mitte see, et jätame koju omad mehed ja otsime vaheldust. Seda nad eeldasid vähemalt.
Kuid tõesti - palju nad eksida ei saanud. Sellist tähelepanu, mida nad naistele pööravad, hella hoolitsust ja kuningannana tundmist, ei võimalda Eestis oma naisele peaaegu ükski mees. Miks siis järjest rohkem leidub naisi, kes abielluvad ja kolivad sinna?
Ilusatest silmadest rääkijaid oli muidugi ka palju. Kõige esimene küsimus oli, et kust te pärit olete, mis te nimi on, kas tahaksite tulla mu poodi (teepakkumine ja siis juba kauplemine). Sellistest tüütustest oli kerge eemale hoida, kogemused eelmistest reisidest tegid selle üpris lihtsaks.
Hoopis raskem oli selliste vasikasilmadega kujudega, kes avalikult läheneda ei võinud. Nendega oli huvitav rääkida, kuulata ja tunda end hästi kui sinust huvituti. Alati võis tunda, et meie soovid olid esmakohal.
Imelikul kombel ei õnnestunudki mul seekord oma südant kaotada. Võibolla oli põhjuseks ajapuudus, kuid pigem oli karm reaalsus omal kohal. Eestisse tulek oli ligidal ja tõenäosus sidemete säilimiseks pika aja ja maa taha on üliväike. Kahju, et lihtsamalt oma olemist pikendada ei anna! Võibolla oleks siis põhjus ka kiiremaks tagasiminekuks. Sellist romantikat, mis "varjatult" meieni jõudis kadestasid paljud.
Tulime alatihti lilledega, meile pühendati söögiaegadel lugusid, vaadati nägudega, millelt võis väiksemagi raskuseta välja lugeda mõtteid ja soove ning tundeid, mida tekitasid meie vastused.
Võibolla ongi seal parem? Olla oma mehele kuninganna, keda austatakse ja armastatakse? Kas eksisteerib võimalus seal olla ka vaba oma tegemistes ja käimistes sellise suure kultuurimuutuse juures? Ei tea. Eks see oleneb abikaasast vast. Mõnes mõttes ahvatlev võimalus...

Kutsikaralli

Novembri alguses toimunud pulmad lõppesid nii nagu oli oodata. Meie perekond kasvas ööl vastu tänast päeva 5 liikme võrra. Sain teist korda vanaemaks ja olen selle üle rõõmus:) Uued pisikoerad on 3 poissi ja 2 tüdrukut, kes hakkavad endale varsti nime ja uut perekonda nõutama. Isa on meie kutsudel olnud mõlemal korral sama ja käib meid aegajalt ikka vaatamas. Hästi kasvatatud koer on!
6 nädala pärast on kutsikad juba nii suured, et neil tuleb tahtmine oma elupeale minna;)Seni aga on oodatud pakkumised:) Muidu päris ära ei anna...
Aga armsakesed on nad küll.

Esimesed katsumused on kutsikatel juba üle elatud. Sünnitus muidugi, ja siis veel tänaöine -19 kraadi väljas kuudis. Koer lihtsalt hakkas vastu ja keeldus tuppa tulemisest. Ka eelmise pesakonnaga tegi nii. Aga täna hommikul tegime operatsiooni Ö ja tõime kutsikad tuppa. Kuudis oli ikkagi veidi jahe, hoolimata meie lisasoojustamisest. Aga emme ja pojad on rahul...ja ka ruumi on neil nüüd trepialuses pesas küllalt.

Hor Palace 3*

Kena nimi hotellil, või mis?? Sinna on mind oodata vist juba laupäeva lõunaks:) Lahe!!
Saangi oma päikest näha ja sulistada jahedas merevees! Otsustasime täna ära, et riskime ja sõidame. See tähendab küll, et tulla võib paar magamata ööd enne reisu, kuid mis see siis ära ei ole:)
Reede varahommikul peaks bussiga hiljemalt Tallinnasse sõitma, et lennukile jõuda. Reisijuht olemas....eelnenud kogemused ka:) Hea tunne reisus suhtes soojendab südant ja aitab leida jaksu teha tööd.
Seekord on minejaid rohkem - peale pildilolijate veel üks väike õde:) Naiste retk võõrale maale Päikest otsima:)

Ajapuudus

Ei tea, kas asi on minus, või see peabki nii olema, et kui ühel päeval ei pea kellaajast kinni ja naudid lihtsalt olemist, siis ülejäänud ajal jääb 24h/7d väheks??
Jälle on nii, et ei jõua ära teha kõike vajalikku. Eks see ikka minu mure ole...ise olen teinud elu keeruliseks! Tahaks nii väga ära sõita puhkama. Ja võibolla see ka õnnestub. Plaan oli sõita laupäeval Egiptusesse:). Tüdrukute reis...ei tea kuidas kujuneb? Võibolla aga juhtub hoopis nii, et 24/7 jääb väheseks ja tappev töökoormus ei lasegi sel korral minna. Aga siis jääb võimalus puhata Eestis. Sõita spaasse, chillida seal...
Tahan....sooja, päikest, seltskonda, merd ja meest! Olla igal päeval õnnelik:)
Päike on, sooja mitte (-14 ei ole sinna poolegi, kuid on ka lahe!), seltskond tööl on kiitmist väärt, sõbrad kahjuks kaugel kõik:(, aga kõige kallimat...ei ole...aga tuleb varsti!

Uuel aastal uue hooga..

"Uuel aastal uue hooga korduvad kõik vanad vead. Need, kes olid väiksed põrsad, nendest saavad suured sead!" Tore ütlus...mina olen loodetavasti oma vigadest õppinud ja saan sel aastal hakkama paremini kui eelmisel.
Õppisin andestama, laskma teistel ka elada (vähemalt annan endast parima selles küsimuses), heasoovlikkus on säilinud ja alalhoiuinstinkt ka:)
Ühesõnaga, kõik pole veel kadunud.
Muidugi...millest on raske õppust võtta - enda koormamisest. Aga samas olen ma seda kogu aeg teinud vabatahtlikult ja sellega rahul olnud. Mis siis, et aegajalt on seetõttu une/söögi/vabaaja normid kõik täitmata. Õnnelik olla on ikkagi võimalik.
Tegelikult võiks ju rahul olla, kuid inimhingele pole see omane. Tahaks nagu ikka muud ja paremat - kiiremini ja kaugemale jne. :D
Eks ma siis pürgin sinnapoole. Võibolla õnnestub isegi enne suurt kevadet kontorist korraks välja saada:)