Kui tundub, et reaalsus taob kirvega pähe ja töökoormus tahab endaalla matta, siis on viimane aeg teha väikeseid veidrusi. Nagu ikka on esimene pääsetee astuda rajast välja. Eelmisel korral kui kirjutasin rääkisin mullitamisest.
Seekord peaks inimestele meelde tuletama....ka iseendale, et ma vahel silmad lahti teeksin:) Käisin nimelt linnas kolamas.
Mitte Kaubamajas hängimas või Pirogovil õllet limpsimas, vaid seekord uitasin mööda nurgataguseid. Täpsemalt, käisin vanalinna tagahoovides. Väga lahe oli!
Sattusin sellistesse kohtadesse, kus varem polnud käinud. Ja näha on seal palju!
kahju oli veidi sellest, et kohe ei suutnud avaneda ja keskenduda sellele kõigele uuele ja huvitavale, mis silmealla sattus.
Loomulikult ei olnud huvitavad mitte ainult tagahoovid, vaid ka kangialused, võimalus vaadata kui kaevupõhjast sinisinisesse taevasse...varjud ja valgus.
Imelik, et reeglina me ei märka selliseid pisikesi kuid huvitavaid asju. Seal kerkis mõte, kas parem on tühi täius (nt Tartu raekoja plats, valmis ruum) või täis tühjus (koht kus tundub, et ei ole ega toimu midagi)? Või kas on üldse olemas täis tühjust?
Igal juhul on plaan sinna tagasi minna ja veidi rohkem tegemisele mõtelda..:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar