Naljapäev!

Väga naljakas tõesti! :S Nii hullu päeva pole mul pikal ajal olnud. Ei tea, kas tõusin hommikul voodist vale jalaga üles, või oli asi kuuseisus. Igatahes algas päev juba kummalise enesetundega. Mitte, et oleks ennast haigena tundnud, aga oli selline ebamäärane tunnu. Just selline, mis paneb mind peitu pugema ja teesklema, et mind ei ole.
Kooli/tööle kapates, oleks ema mind autosse unustanud ja avastanud alles oma töö juures vist. Õnneks tabasin tema märkamatuse ära ja kobisin suht õigel ajal autost välja. Muidu oleksin sattunud vist küll teise linna otsa:S
Siis kui jooksin mäest üles, nautides seda, et täna ei olnud ei libe ega ka väga porine koolitee, siis pritsis üks auto mind lihtsalt pealaest saati märjaks! Isegi silmad olid tänaval jooksvat lumesula-õlipesuvett täis! Lausa vastik.
Seisin tänaval, nägemata, kes seda tegi, ise märg kui kassipoeg, kes ämbrisse on kukkunud. Raputasin siis suure vee maha ja astusin edasi. Mis mul ikka teha jäi:(
Koolis puudus igasugune keskendumisvõime, nii et kui just õppejõule suhu ei vaadanud, siis läksid isegi tema sõnad kõrvust mööda. Kursakaaslaste pidev sabimine ja sosistamine eelseisvaks eksamiks valmistudes jättis ka enda jälje mu tujusse.
Siis tuli meelde, et EKSAM on täna. Tegelt küll arvestustöö, aga selleks oli 4 seminari vaja läbi teha, aga mul oli vaid 3:S Ühe unustasin. Ei saanud seega ka eksamile minna. Vast sellega pole hullu. Lähen järgmisel korra:)
Vaatame, kuidas õnnestub õhtule saada...juba ootan oma patja ja võimalust end sinna peita!