Sügisball

Käisin eile kinos vaatamas paljukiidetud uut eesti filmi. Kuigi ma olin väga väsinud enne kinno minekut, suutsin siiski seda jälgida.
Tegevus toimus Tallinna linnas ja peaaegu tervenisti Lasnamäe sürreaalsete mägede vahel. Pidi see siis olema tegelikkuse peegeldus või hoopis tugevate kujunditega rikastatud tõlgendus tegelikkusest? Seda ma kohe ei oskagi öelda.
Filmi vaadates tundisn sealt ära mitmeid oma elust läbi käinud inimesi, nende karaktereid, ja ka iseend leidsin sealt. See oli ühtaegu ehmatav ja ootuspärane.
Tükil ajal pole ma näinud filmi, mis oleks nii masendav, kurb, reaalne. Kogu see traagika, mis peegeldas tänapäeva inimeste üksindust inimeste vahel, oli vägagi mõtlemapanev.
Kes ei karda raskeid teemasid, sellel soovitaks kindlasti vaatama minna. Muidugi nõrganärvilistel ja ülikonservatiivsetel inimestel väga ei soovitaks.

Võibolla siis natuke Lasnamäest ka! See koht Tallinnas tundub mulle nüüd järjest rohkem huvitavana. Ei tea miks, kuid tahan teada kus, kuidas, kes kellega, miks jne. Kui enne ei olnud näinud selles kohas ilu, siis nüüd ma otsin ja ootan, mida Lasnamägi pakkuda võib. See ei tähenda just seda, et tahaksin sinna kohe elama asuda, aga isegi see pole võimatu (vaated on seal ju kohati lausa hinge kinnipanevalt ilusad).

Alguses oli jõud...

Nii hakkasin jälle uurima, mis see landart siis ikkagi on. Natuke nuusutamist ja kohe hakkab kergem :)Peaks täna jõudma kuidagi Ramatukoi raamatupoodi ja vaatama, mida nemad selle teema kohta pakuvad.
Muide tegmist on Robert Smithsoni, Spiral Jetty, (Great Salt Lake, Utah) tööga, mis valmis juba 1970.

Pärnus promenaadil

Ilus ilm, kuid väga tuuline:) Erialane huvi lausa kisub teatud punktidesse maailmas. Järgmine peatus....(eks see selgub varsti)!

Käik arvutit ostma

Eelmisel nädalal tuli pähe, et nüüd olen ma valmis raha kulutama ja ära ostma endale täiesti oma arvuti. Kuna mul on korralikku graafikatööd teha võimaldavat arvutit vaja, siis see teadagi odav lõbu pole.
Muidugi on mul see raha olemas, nii et tarbimislaenu või midagi sellist otseselt vaja ei lähe. Võiks ju mõelda õppelaenu peale kui investeeringule tulevikku, aga tõenäoliselt jääb ka see ära (Laen on ikka võõra oma!!).
Rääkisin sõbraga kokku, kes on hea arvutitundja, et millist arvutit ma vajan ja millises hinnaklassis osta jõuaks. Otsisime eraldi ja koos...lõpuks tutvustasin talle oma valikut ja sain heakskiidu ja siis pidime kokku leppima aja kui seda reaalselt ostma läheme.
Nu reedel jõudis see plaan lõpuks sinnani, et laupäeval pidime kohtuma Tallinnas. Sõitsin siis peale kooli juba varakult Tallinnasse ja leidsin endale tegevust. Kohtusin ühe sõbraga, kes maja värvis parajasti, teisel oli nii suur nohu, et see kippus silmanägemist ära võtma (saadan sulle soojad tervitused ja loodan, et kiiresti terveks saaks). Kolmas keda kahjuks näha ei saanud oli koos oma naisukesega ka haigeks jäänud. Lõpuks veel sõitsin trammiga edasi-tagasi kuni öö mind tabas:)
Laupäeval varakult juba asutasin ennast poodi minekule ja valmistasin vaimu ette suuremaks rahakulutamiseks. Lootsin, et õhtu hakuks on mul uus pill käes ja saan alustada sellega lähemate tutvuste sõlmimist.
Nii see muidugi ei läinud! Kella 10 olin juba Nõmme keskuses kogu mu "maine varandus" kaasas ja võtsin suuna kesklinna. Alles siis taipasin helistada ja uurida, kuna ma oma sõbraga kokku saan. Nagu kahjuks selgus olime üksteisest mingil hetkel mööda rääkinud ja tema Tallinnasse ei tulnud. Nii oli mul üks ilus päev Tallinnas, kus mul polnud mingeid plaane, mida täitma oleks pidanud hakkama. Käisin siis vanalinnas, sain kokku tuttavaga, kellel oli sünnipäev (kinkisin talle üllatstemuna, kuna leian, et igas täiskasvanus peaks säilima veidi last) ja kolasin poodides.
See viimane ei paku mulle enam tükil ajal pinget...niivõrd ära tüütas see inimeste tung tarbima. Kahjuks oli mul kogu aeg kaasas 15 kilone varandusekott, mis tgi liikumise tülikamaks ja väsitas hoopis rohkem.
Arvuti jäigi seekord ostmata, aga võibolla järgmisel korral õnnestub ka see!

Koolielu

Nüüd on juba tervelt nädal aega koolipinki jälle poleeritud. Eks ta veidi raske ole keskenduda jälle õppimisele, kuid väga huvitav ja vaimukosutav. Esimesel päeval kokkupuude kõrgema matemaatikaga oli küll pehmelt öeldes jube, aga tegelikult see üks mu lemmikainetest! Vähemalt kunagi oli.

Minu peale on hetkel sattunud ka kursusevanema töö, mille tõttu ma peaksin aktiivselt suhtlema oma kursusekaaslastega ja õppejõududega. Infovahetus toimub hetkel veel tõrgeteta.

Käisin nädalavahetusel Tallinnas ja tegin seda, mida kogu suvel teha polnud jõudnud. Külastasin Pirita muuli ja vanalinna. Nüüd peaks veel mõne kauni sügispäeva leidma ja loomaaeda ka minema:)

Muidugi oli mul kaasas ka fotokas, millega nii mõnegi olulise hetke jäädvustada suutsin ja mõne panen ka oma piltidesse üles. Üleüldiselt olen veendunud, et peaksin fotograafiale rohkem oma aega pühendama!
Olen õnnelik oma valikutega...vähemalt töö, kooli ja sõprade suhtes:)

www.arxinteriors.ee

Koolist saadeti meie meilidele tööpakkumine. Saatsin kohe neile siis kirja oma sooviga kandideerida. Vastus tuli ülikiirelt...et ollakse huvitatud ja tahetakse rohkem kuulda minust! Vastasin siis nende pärimistele. Muidugi...nagu alles veidi hiljem selgus on tegemist sisekujunduse ja mööblidisainiga tegeleva firmaga! Aga mis siis....ka seda olen ma juba jõudnud õppida! Nii et eks näis! Probleemisk võib osutuda see, et töökoht asub Tallinnas. Aga tänapäeval kui transpordis ja infovahetuses ei ole erilisi takistusi siis võiks isegi välja vedada:)

Mõtlemine - poolt või vastu

Mõni aeg tagasi märkasin, et saadan inimestele (loe: eelkõige meestele) signaale. Reeglina tahtmatult ja sellest mõtlemata. Signaal ütleb - tahaks sinuga tutvuda, kas oled parim, et olla mulle kaaslaseks?
Nii on minu sõpradel ja lähedastel olnud raskeid aegu nüüd rohkem kui varem. Hakkasin siis mõtlema, et kas see on normaalne, seotud looduse kutsungiga, või midagi, mis annab märku mingist sisemisest probleemist. Probleemisk võiks sel juhul pidada keskendumisvõime puudumist, eelkõige mõeldes suhte loomisele ja hoidmisele. Ma ei julgeks öelda, et ma kellelegi oma tormakusega halba tahaksin.
Nii ongi seni kõik suhted jäänud lühiajaliseks...tänu minu või mu kaaslase tähelepanematusele. See hakkab juba meenutama Põgenevat pruuti, kus suhte tõsisemaks muutumisel neiu lihtsalt lasi jalga.

Mure on selles, et kui ma tõesti olen ärajooksja, siis kust ma saaksin abi, et sellest kombest vabaneda? Ei kujuta just ennast ette lõpuni jooksmas ja üksikuna vanaduses...
Seni olen arvanud ikka, et igale ühele on kusagil keegi ja selle Erilise Kellegi tunneme me kõik ka ära. Kes ütleks aga kuidas? Kas see peaks tulema esimesel kohtumisel, või aja möödudes?

Mõtlen sellest üpris tihti praegu ja hea meelega jagaksin oma mõtteid ka teistega... aga sõpradega kõigest ei räägi ja kui hakata oma kallimatega sellistel teemadel vestlema siis enamused paaridest läheksid lahku.
Niisiis ikkagi on jama!

Võiksin muidugi uskuda ka looduse sobivaima otsingusse, aga kes saab siis sellest kõige suuremad haavad, ja milliseks kujuneks hind?
Kunagi nägin ühte dok.filmi ühest perekonnast kus oli 3-5 last, aga oma isa lapsed polnud neist ükski. Kui ema hindab oma suhet oma abikaasaga, aga loodus seda liitu ei toeta, kas siis paaritumissoov teistega on loomulik asjade käik??? Võiks ju öelda, et kõigil juhtub kõrvalehüppeid, aga et tulemus on selline? Geneetiliselt võttes peaksid lapsed olema sel juhul väga terved ja kandma arengu suhtes igati head koodi edasi. Aga perekond? Kui mina saaksin midagi sellist teada, siis esimese emotsiooniga laseksin küll oma kaasal asjad pakkida.
Reiki õpetus räägib kõikehõlmavast armastusest. Kui selle järgi elada, siis armastades ükskõik keda teist veel peale oma kaasa ei oleks see patt vaid hoopis maailma parandav hea käitumisviis. Oluline on mitte kahjustada teist enda kõrval. Aga kuidas seda teha kui armastus on nii egoistlik tunne reeglina?

Võiksime siis öelda, et egoist ei saakski armastada kedagi peale enda, olemata seal juures armukade...ehk siis hävitavalt meelestatud.
Ma püüan teha nii, et kõik mu mõtted jääksid puhasteks ja heatahtlikeks. Et ma suudaksin armastada inimesi enda ümber neid ja ennast kahjustamata.

La vita e bella...