Kokkuvõte

Kohe kohe on jälle üks aasta lõppemas - vähemalt inimeste arvates tähtis sündmus! Enamuse eluseolendite seisukohast on 31. detsembri öö täiesti tavaline. Miski ei muutu. Millegi pärast on inimkond leidnud, et just see aeg on märk maas, kus vahetub aastanumber ja sellega saab üks periood läbi ning algab jälle uus.
Olen viimasel ajal külastanud sageli ühte tühja ruumi, millesse (või millest) viib palju uksi edasi. Kõik uksed kriuksuvad avanedes. Aegajalt avaneb mõni uks ja keegi astub sisse. Münikord ma tunnen tulijaid...siis mitte....aegajalt satun sinna ise ja olen seal üksi. Tahaks valgust sinna tuppa...kasvõi elavat küünlatulukest!
Aasta lõpp on alati minu jaoks olnud imelik...tekitanud igatsust...masendust...samas rõõmu, et sündmusterohkele aastale saab joone alla tõmmata. Ja alati ootab ees uus, ja võibolla hoopis hullem:) Ootan alati paremat!
Eelmisel aastavahetusel olin üksi kodus...iltusin katusel ja nautisin linna kohal sähvivaid rakette. Sooovisin, et mu ellu tuleks muutuseid. Ja nad tulidki. Mitte küll sellised, nagu oleksin võibolla täpsemalt soovides tahtnud. Igal juhul pakkusid need mulle rahuldust. Valu oli...oli õnne ja ilu...kõike, mis elus olema peab.
Sain see aasta mitme inimese võrra rikkamaks ja see teeb mind õnnelikuks. Ei kujutagi enam teistsugust elu ette! Õnneks, ei kaotanud ma kedagi...ainult muutunud on mõned olukorrad.
Aasta on läbi....uus aasta ees. Soovin, et ......

Pühime korralikult!

Njaa...jõulud nagu tavaliselt. Paanikas perekond, tehakse nägusid...ja oodatakse, et kõik jälle mööda läheks. Õnneks sel aastal läks rahulikumalt kui viimastel enne seda. Võibolla oli asi ka muutunud seltskonnas.
Emake oli jälle meid ja kõike ümbritsevat üleorganiseerimas. Õnneks suutsime teda natuke pidurdada. Eks ta tahab ju parimat, aga selles kipub ununema see, et kõik tahavad nautida...ja ei ole oluline liigselt sahmida.
Olen rahul...või peaaegu. Käisin 23-ndal Viljandimaal "tööl". Tegelt sai muidugi ka tööd tehtud, aga kõigepealt ikka mõtlemisele kulus see aeg. Aeg kulgeb sellistel hetkedel väga eriliselt. Peaaegu seisab ja samas tormab, koletu on näha sekundeid möödumas.
Tegin midagi väga kummalist! Ennist pole miski mind nii toimima pannud. Viisin küünla mehele, keda kunagi kohanud polnud, kuid kes oma eluga on mind nii palju mõjutanud. Ja see mõte tekkis iseenesest, ootamatult. Tunne, mis mind tabas surnuaeda sisenedes, ei ole kirjeldatav. See oli segu mõistetamatust hellushoost ja aukartusest. Eespool seisev kabel tundus mulle esmakordselt suur ja veidi sünge. Tahtsin põgeneda, aga samas teadsin, et mul on vaja teises suunas liikuda. Imelik ja hirmutav kogemus.
Eile nägin Teda. Kahju oli näha seda suurt kannatust ja tunda end sellega vastamisi seistes võimetuna. Teadmine, et ise ei suuda midagi teha.....tekitas suurt ängistust. Soovitus minna ja otsida abi väljastpoolt kõlas kindlasti peaaegu solvanguna või hoolimatuna. Seda ma kindlasti ei soovinud. Otsus, mis teha tuleb seisab minust kaugemal. Rahulolu ja arusaamine iseendast peavad seisma ilma toeta. Ma ei oska aidata!
Imelikul kombel on inimeste jaoks jõulud väga kole aeg...võibolla tingituna kohustuslikest vabadest päevadest, mis annavad liigselt aega olla iseenesega. Siis ja just siis leitakse, et polda õnnelikud...rahul...leitakse iseennast segaduste keskel. Ma pole küll erand...eriline kindlasti...aga hakkan juba oskama leppida...ja olema õnnelik! Oskus mitte solvuda, mitte korraldada....lasta teistel vabalt ja omade valikutega tegutseda...tahab muidugi veel lihvimist. Soovin, et teie, mu sõbrad, suudaksite ka leppida, jätta kõrvale eneseuhkus ´ja solvumistunne...nautida iga elu hetke, nagu see võiks jääda viimasek. Te olete seda väärt, et saada parimat!
Olete mulle väga kallid...olenemata sellest kui kaugel asute!
Tänan teid kingituste ja heade soovide eest...

Häid pühi!

Free Glitter Graphics, Merry Christmas Glitter Graphics

Isa uus maja

Mu isa hakkas sügisel ehitama endale uut maja. Uut perekonda. Täna oli see päev, mil ta pidas oma uue kodu sarikapidu. Kohal olid töökaaslased, kallid inimesed, keda hästi tean, mina õega ja õemehega, ja tema uus naine. Või õigemini vana....vana, kuna ta on olemas olnud juba ca 10 aastat meie perekonna kõrval, nii kaua, et nende laps on juba 4-ne....ja vana ka ses mõttes, et enamus mehi otsivad endast nooremaid!? Ta polnud isegi ilus! Püüdsin olla rahulik ja viisakas, sest meid tutvustati esimest korda. Aga ei suutnud öelda midagi peale tere. Ka see tundus liiast!
Ma ei taha, et ükski laps peaks kunagi oma elus midagi sellist tundma! Hullumeelne oli näha kahjutunnet töökaaslaste silmis, juua viina ilma, et see pähe hakkaks! Küsimused tormavad peas ringi ja tahaks ära...

Vaevatud

Nüüd tunnen, et olen väsinud. Vaimselt, füüsiliselt ja võibolla ka moraalselt. Pinged, mis projekti valmides mingil määral üleval hoidsid on kasunud. Kohustuslikud suhtlemised sellea seoses suheldud (vähemalt hetkeke), kool oma töödega ees kummitamas ja eilne pidu võtsid vist viimase jõu. '
Õhut oli pidutseda tahtjale hea....teistele uudistajatele mitte nii huvitav. Jõuluvana ületas kõik ootused ja tantsupõrandal piduõhutav uuskehastus pakkus piisavalt pinget. Võin peaaegu rahule jääda. Puudu jäi võibolla oodatud filmivaatamine väikeses seltskonnas. Võibolla oligi parem...tantsukeerutused ballipõrandal korvasid viimasel ajal väheseks jäänud liikumisvajaduse.
Täna lõunal tundsin aga, et enam ei jõua. Tahan linnast välja, veel parem kui Eestist minema, kuhugile päikserohkesse paika. Maroko...Egiptus...India...Kõik oleksid vast sobivad. Tahan tõmmata juhtme välja ja lasta pingetel hajuda.
Käisin Kukrusel - tööd üle andmas. Mõisapark meenutas kui muińasjuttu - härmand puude vahelt paistis kätte tükike härrastemaja....puhkamas oma lõputus rahus. Õhtuvidevikus kangastus silmade ette pilt tuledes säravast jõuluehteis pargist ja häälterohkest peahoonest.
Tahaks sellesse hetke...tahaks seda rahu, mis seal oli...kergendus teadmisest, et olen andnud endast oleneva, et tulemus saaks parim.
Pean leidma aja iseendale...sõitma minema...tegema pilte...olema meeletu...või keeletu...olenevalt siis kogemusest.

Katsumused on edukalt läbitud..

Nii...nüüd üle pika aja võib öelda, et koorem on õlgadelt langenud. Saan jälle hingata ja elada. Projekt on köidetud ja valmis sametkaante vahel üleandmiseks. Palju tööd on tehtud ja lõpuks sai asi valmis. Kui poleks olnud Etsi poleks jõudnudki! Tänud:D
Viimased nädalad hakkasid juba tervisele...kätevärinast olen juba lahti saamas....kohvisõltuvusest vist niipea mitte, uni on endiselt üheteemaline ja rahutu. Silmad ei kannata arvutiekraani ja hing tahaks kaugele ära!
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis sõidan varsti minema. Muidugi,....esialgu on lihtsalt plaan sõita....sihtkohti aga rohkem kui külastada jõuaks...
Pariis - Monet´ aiad, Maroko....India...Hispaania palverännak....ja veel Mehhiko...ühesõnaga - PÄIKE!
Raha tuleb vast ka...kaaslasi valiks seekord erilise hoolega, ja siis ees kõik tee on valla:D Täna oli esimene päev üle pika aja, kui sain tegeleda iseendaga...käisin raamatupoes ja Montonis...jõid "Tallinna Ülikooli" katuseall kohvi ja nautisin vaadet kaunile Tartu linnale...uitasin jõuluehtes kesklinnas ja kõrvetasin kuuma kohviga keelt. Nüüd ootab jõulukontsert Pauluse kirikus...ja siis kino vist. Puhkus on taevalik! Oleks vaid kellega seda jagada - keegi kes kallim kui ise...
Mõtted veel heitlikud...eks proovin siis uuesti kui suudan!