Pühime korralikult!

Njaa...jõulud nagu tavaliselt. Paanikas perekond, tehakse nägusid...ja oodatakse, et kõik jälle mööda läheks. Õnneks sel aastal läks rahulikumalt kui viimastel enne seda. Võibolla oli asi ka muutunud seltskonnas.
Emake oli jälle meid ja kõike ümbritsevat üleorganiseerimas. Õnneks suutsime teda natuke pidurdada. Eks ta tahab ju parimat, aga selles kipub ununema see, et kõik tahavad nautida...ja ei ole oluline liigselt sahmida.
Olen rahul...või peaaegu. Käisin 23-ndal Viljandimaal "tööl". Tegelt sai muidugi ka tööd tehtud, aga kõigepealt ikka mõtlemisele kulus see aeg. Aeg kulgeb sellistel hetkedel väga eriliselt. Peaaegu seisab ja samas tormab, koletu on näha sekundeid möödumas.
Tegin midagi väga kummalist! Ennist pole miski mind nii toimima pannud. Viisin küünla mehele, keda kunagi kohanud polnud, kuid kes oma eluga on mind nii palju mõjutanud. Ja see mõte tekkis iseenesest, ootamatult. Tunne, mis mind tabas surnuaeda sisenedes, ei ole kirjeldatav. See oli segu mõistetamatust hellushoost ja aukartusest. Eespool seisev kabel tundus mulle esmakordselt suur ja veidi sünge. Tahtsin põgeneda, aga samas teadsin, et mul on vaja teises suunas liikuda. Imelik ja hirmutav kogemus.
Eile nägin Teda. Kahju oli näha seda suurt kannatust ja tunda end sellega vastamisi seistes võimetuna. Teadmine, et ise ei suuda midagi teha.....tekitas suurt ängistust. Soovitus minna ja otsida abi väljastpoolt kõlas kindlasti peaaegu solvanguna või hoolimatuna. Seda ma kindlasti ei soovinud. Otsus, mis teha tuleb seisab minust kaugemal. Rahulolu ja arusaamine iseendast peavad seisma ilma toeta. Ma ei oska aidata!
Imelikul kombel on inimeste jaoks jõulud väga kole aeg...võibolla tingituna kohustuslikest vabadest päevadest, mis annavad liigselt aega olla iseenesega. Siis ja just siis leitakse, et polda õnnelikud...rahul...leitakse iseennast segaduste keskel. Ma pole küll erand...eriline kindlasti...aga hakkan juba oskama leppida...ja olema õnnelik! Oskus mitte solvuda, mitte korraldada....lasta teistel vabalt ja omade valikutega tegutseda...tahab muidugi veel lihvimist. Soovin, et teie, mu sõbrad, suudaksite ka leppida, jätta kõrvale eneseuhkus ´ja solvumistunne...nautida iga elu hetke, nagu see võiks jääda viimasek. Te olete seda väärt, et saada parimat!
Olete mulle väga kallid...olenemata sellest kui kaugel asute!
Tänan teid kingituste ja heade soovide eest...