Puhkehetk

Kui tundub, et reaalsus taob kirvega pähe ja töökoormus tahab endaalla matta, siis on viimane aeg teha väikeseid veidrusi. Nagu ikka on esimene pääsetee astuda rajast välja. Eelmisel korral kui kirjutasin rääkisin mullitamisest.
Seekord peaks inimestele meelde tuletama....ka iseendale, et ma vahel silmad lahti teeksin:) Käisin nimelt linnas kolamas.

Mitte Kaubamajas hängimas või Pirogovil õllet limpsimas, vaid seekord uitasin mööda nurgataguseid. Täpsemalt, käisin vanalinna tagahoovides. Väga lahe oli!
Sattusin sellistesse kohtadesse, kus varem polnud käinud. Ja näha on seal palju!
kahju oli veidi sellest, et kohe ei suutnud avaneda ja keskenduda sellele kõigele uuele ja huvitavale, mis silmealla sattus.
Loomulikult ei olnud huvitavad mitte ainult tagahoovid, vaid ka kangialused, võimalus vaadata kui kaevupõhjast sinisinisesse taevasse...varjud ja valgus.
Imelik, et reeglina me ei märka selliseid pisikesi kuid huvitavaid asju. Seal kerkis mõte, kas parem on tühi täius (nt Tartu raekoja plats, valmis ruum) või täis tühjus (koht kus tundub, et ei ole ega toimu midagi)? Või kas on üldse olemas täis tühjust?

Igal juhul on plaan sinna tagasi minna ja veidi rohkem tegemisele mõtelda..:D

22. aprill 2009

Ma olen 26 aastat 8 kuud ja 9 pärva vana ja täna jõudsin selleni, et ostsin poest mullitaja ja tegin esimesed mullid juba poes!
Ei arva, et see oleks just midagi pöörast, aga vabastav oli see küll. Läksin ja istusin Laululavale, peaaegu kõige kõrgemale kohale päikese kätte ning hakkasin puhuma.
Täiesti üksi olin. Aga hea oli. Puhud ja vaatad kuidas vikerkaarevärvilised mullid muudkui liuglevad edasi ja kaovad. Langevad kiires muutsid muidu nii õrnad värvid sillerdavaks. Ilus oli.
Kindlasti oli see hea vaheldus igapäevasele kontoris istumisele:) Tundsin juba, et aju vajas restarti. Keegi nagu pigistaks ja sellest ei saa vabaks! Tänane sissetallatud rajast väljaastumine oli seega tervituseks!
Järgmisels eesmärgiks võiks siis olla nende mullide püüdmine pildile....

Naljapäev!

Väga naljakas tõesti! :S Nii hullu päeva pole mul pikal ajal olnud. Ei tea, kas tõusin hommikul voodist vale jalaga üles, või oli asi kuuseisus. Igatahes algas päev juba kummalise enesetundega. Mitte, et oleks ennast haigena tundnud, aga oli selline ebamäärane tunnu. Just selline, mis paneb mind peitu pugema ja teesklema, et mind ei ole.
Kooli/tööle kapates, oleks ema mind autosse unustanud ja avastanud alles oma töö juures vist. Õnneks tabasin tema märkamatuse ära ja kobisin suht õigel ajal autost välja. Muidu oleksin sattunud vist küll teise linna otsa:S
Siis kui jooksin mäest üles, nautides seda, et täna ei olnud ei libe ega ka väga porine koolitee, siis pritsis üks auto mind lihtsalt pealaest saati märjaks! Isegi silmad olid tänaval jooksvat lumesula-õlipesuvett täis! Lausa vastik.
Seisin tänaval, nägemata, kes seda tegi, ise märg kui kassipoeg, kes ämbrisse on kukkunud. Raputasin siis suure vee maha ja astusin edasi. Mis mul ikka teha jäi:(
Koolis puudus igasugune keskendumisvõime, nii et kui just õppejõule suhu ei vaadanud, siis läksid isegi tema sõnad kõrvust mööda. Kursakaaslaste pidev sabimine ja sosistamine eelseisvaks eksamiks valmistudes jättis ka enda jälje mu tujusse.
Siis tuli meelde, et EKSAM on täna. Tegelt küll arvestustöö, aga selleks oli 4 seminari vaja läbi teha, aga mul oli vaid 3:S Ühe unustasin. Ei saanud seega ka eksamile minna. Vast sellega pole hullu. Lähen järgmisel korra:)
Vaatame, kuidas õnnestub õhtule saada...juba ootan oma patja ja võimalust end sinna peita!