Jaanipäeval Saaremaal....iseendaga!

Jaaniöö...ei tea veel kuhu rohtu tallama minna

Mõtlen siin juba pikemat aega, kellele öelda jah ja kellele ei. Asi ei ole selles, et mõni pakutud variantidest oleks halvem kui teised, pigem on kõik mõnusad ja muhedad. Millegi pärast aga ei suuda otsustada. Mind on tabanud täielik otsustusvõime puudumine.
Tegelikult on mul küll aimu, miks see nii võib olla....Põhjuseks mõne soovi täitumatus.
Aga õnneks on see väike mure:) Nii ongi võimalik oma elu iseendale sobivalt kujundada. Alates õppimisest, lõpetades töökoha, elukoha ja elukaaslasega.

Nii tekkis selline hea plaan, et võibolla võiks hoopis Saaremaale sõita. Kui aus olla, siis ei mäleta, et oleksin jaaniaegu enne seal olnud. Aga mis viga minna...inimesi seal on, kes rõõmuga mind vastu võtaksid. Võibolla probleemiks oleks vaid minek. Nautida jaaniööl kadakate vahel sõnajalaõie otsinguid, juua head koduõlut ja süüa lesta. Kes tahab kaasa tulla - käsi püsti! ;)
Nii hea plaan eksju? Aga samas võiks sõbra sõbrannat ärritama minna;) Ega ma pahatahtlik pole, aga kaelas rippumist ma küll vist välja ei kannataks. Nu eks näis. Oma sõbrantsile hoian pöialt ja mõtlen ta peale. Aga kahjuks vist koos olla see aasta ei õnnestu.
Võibolla juulis kui mulle kohta leidub, lähen koos nendega Mohni saareme ühele üritusele (suvepäevad vist), aga enne seda on nii palju ebakindlaid asju, et lihtsalt proovin neist üle saada.
Edu mulle!

Kõigile, kes mu blogisse satuvad - head suve algust ja rahulikku jaani. Et te ikka kainelt vaid rooli istuksite! Näeme varsti kallid sõbrad:)

Viimased ponnistused koolis ja siis on SUVI!

Nii mul on veel jäänud teha üks võlgnevus, mis tekkis tänu Egiptuse reisile ja siis saan hakata puhkama. Mind ja minu sõbrantsi kutsuti Saaremaa ja Hiiumaa vetesse paadimatkale (üks väike mootorpaat) ning võib juhtuda, et sinna ma ka jõuan, juulis näiteks. Aga see sõltub mitmetest erinevatest teguritest - kooli, kohustused praktikaga, autokool (ARK-i eksamit pidi kergem teha olema Saaremaal), tööleminek ja inimesed, kes mulle nähtavasti Tallinnas on fänklubi loonud. Tervitused teile seal kaugel!

Täna saabusin Saaremaalt, ja tnnen tõega, et see hetk seal aitas mul puhata. Ma ei joonud ennast täis, ega teinud teisi lolluseid, mida mõned võibolla arvavad. Olin viks ja viisakas ja sain lihtsalt oma vaimu puhata. Sellele aitas kaasa palju ka armsate inimeste kohtamine ja nendega suhtlemine! Soovitan teistelegi - külastage neid kellest hoolite, kuid kellest te tingimata ei taha midagi. Ja see aitab!

Homme on plaan puhastada oma verd - lähen annetan oma iga-aastase käiguga 450ml eluvedelikku - ja siis hakkan oma võlga likvideerima (suhtlema õpetajaga ja hoolega õppima).

Tunne on igatahes üle ootuste ja pika aja postitiivne ja ma arvan, et suudan edasi minna:)

America, here I come!

Heakene küll, kohe veel mitte! Aga jah - ma sain lõpuks oma oodatud vastuse emaili näol ja ka teise kirja, kus mulle lubati helistada juba täna lõunal.

Mulle näidati maja, kuhu ma maanduma peaks, räägiti veidi inimesest, kelle juurde ma lähen ja küsiti täpsemaid kontakte.

Eks siis täna selgub täpselt mida nad tahavad ja ette kujutavad. Mõte oleks hea - keele saaks selles keskkonnas kindlasti suhu, võibolla saaks ka aasta seal õppida. Siis oleks kogemusi eluks küllalt, et rahulikult perekonda looma võiks hakata:)
Eks näis, mis saab. Ootan kõnet, aga seni uurin väheke kohalike ülikoolide kohta.

Möödunud aegadest, hämarust täis..

Ilus pilt või mis? Arvan küll, et kui jätta välja selle kvaliteet, siis kannab see mõnusalt välja tänapäeva erinevused möödunud aegade ees.
Ei ütle, et ühes või teises oleks palju halba - eks seda leidu igal pool, kuid selle võiks vabalt kõrvale lükata. Pole mõtet ennast selle halvaga orjata.

Täna oli imelik päev. Palju oli vaja teha ja ma olin selle nimel varakult juba üles tõusnud. Hakkasin toimetama ja seni, kuni ilm vähegi kannatas olemist, läks kõik hästi.
Enne kahte kui tulin ristiema poolt, aga hakkas kõik kiiva kiskuma. Unustasin ära umbes pooled asjadest, mida teha plaanisin. Õnneks ei olnud need sellised, mida homme teha ei saaks. Kahju lihtsalt oma aja kulust, mis homme neile kulub.

Tunne on mul igatahes selline, et kõik on vastu sellele, et suudaksin midagi saavutada. Ma ei mõtle, et peaksin päeva pealt kuulsaks saama või rikkaks või mehele:) Aga kuhugi tahaks jõuda küll.
Mind kummitab jälle vanatädi ja tädi saatus ning sellist elu ma ei taha endale mitte mingil juhul. Elu, mis püsib vaid igapäevatööl, ilma eriliste sündmusteta oleks igav. See ei tähenda, et oleksin adrenaliinisõltlane, kuid igavust ma ei talu.

Homme...homme tuleb uus päev, loodetavasti hulganisti positiivseid mõtteid ja suhteid:) Ootan seda väga:)

Koha võlu

Kõik inimesed (vähemalt enamus) on võimelised tunnetama mõne koha erilist võlu. Olgu see siis pubi, mõni linn, riik või siis koht maailmas. See tekitab alati sooja tunde ja tahtmise sinna tagasisattuda või üldse mitte enam lahkuda.

Kui aga see koht omab lisaks võlule soovi seda tunnet jagada, hakkavad tekkima inimeste sees erinevad vastuolud. Küsimus tekib, kas sinna võiks minna kellegi kolmandaga? Või kas seal peaks olema üksi? Raske on kui on tahtmine jagada, aga PEAB olema üksi.

Minu jaoks on koha võlu olemas - kohaks Eestimaa. Kuid nii väga suureks on kasvanud soov seda jagada. Enam ei piisa perekonnast või sõpradest. Tunnen, et ma olen poolik.
Üksi käimises pole muidugi ka häda. Muidu me ei õpikski ennast üldse tundma kui vaid karjas elaksime. Aga ma arvan, et olen juba õppinud.
Viimane kogemus on sellest Kelliga, kelle eest ma eelmisel nädalal hoolitsema pidin. Tean, et saan hakkama ja see andis teatud kindluse. Kahjuks oli ka negatiivne pool - võimendus soov jagada.

Võiksin ju võtta oma seljakoti ja selle pakkida ilma ja ajakindlalt ning lahkuda kui selleks esimene võimalus avaneb. Püstitada endale eesmärk ja kindlaks määrata teekond. Nagu Juhani Püttsepp - võtta jalad selga ja astuma hakata. Käia näiteks Tartust Haapsallu?
Enne seda aga tuleb lõpetada selleks aastaks oma koolitööd ja kindlaks määrata praktika koht ja aeg. Võibolla hoopis siis tuleb plaan minna Euroopasse jalutama. Külla oma sõbrale Itaalias? Vaatama kohta kus ristiema oma viimased suved veetis?
Maailm on suur ja lai kuid kui kaduda tahaks siis - igas sadamas on vähemalt üks eestlane, ja see oleks võimatu!

Igatsen rahu...

Leheke viimne maa külmunud puul
Kui tuli mil leegi kord kustutab tuul
Laste poolt hüljatud nukk olen ma
Ei lahti neist tundeist ma saa.

Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
Kui hoiatus tuulde neis laulude hüüd
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul.
Ning inimlik soov iial kao

Refr.
Et olek rahu ja veidi päikest
Mis saadaks maapeal nii suurt kui väikest
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
Mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas
Mis paneks naerma kõik nukrad silmad
Et oleks rahu ja veidi headust
Et iga kevad meis lootust looks.

Mu laulud ehk muuta ei midagi saa
Kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma üksi kui tiivutu lind
Mu igatsus ootab ju mind.

Refr.
Et olek rahu ja veidi päikest
Mis saadaks maapeal nii suurt kui väikest
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
Mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas
Mis paneks naerma kõik nukrad silmad
Et oleks rahu ja veidi headust
Et iga kevad meis lootust looks.