Koha võlu

Kõik inimesed (vähemalt enamus) on võimelised tunnetama mõne koha erilist võlu. Olgu see siis pubi, mõni linn, riik või siis koht maailmas. See tekitab alati sooja tunde ja tahtmise sinna tagasisattuda või üldse mitte enam lahkuda.

Kui aga see koht omab lisaks võlule soovi seda tunnet jagada, hakkavad tekkima inimeste sees erinevad vastuolud. Küsimus tekib, kas sinna võiks minna kellegi kolmandaga? Või kas seal peaks olema üksi? Raske on kui on tahtmine jagada, aga PEAB olema üksi.

Minu jaoks on koha võlu olemas - kohaks Eestimaa. Kuid nii väga suureks on kasvanud soov seda jagada. Enam ei piisa perekonnast või sõpradest. Tunnen, et ma olen poolik.
Üksi käimises pole muidugi ka häda. Muidu me ei õpikski ennast üldse tundma kui vaid karjas elaksime. Aga ma arvan, et olen juba õppinud.
Viimane kogemus on sellest Kelliga, kelle eest ma eelmisel nädalal hoolitsema pidin. Tean, et saan hakkama ja see andis teatud kindluse. Kahjuks oli ka negatiivne pool - võimendus soov jagada.

Võiksin ju võtta oma seljakoti ja selle pakkida ilma ja ajakindlalt ning lahkuda kui selleks esimene võimalus avaneb. Püstitada endale eesmärk ja kindlaks määrata teekond. Nagu Juhani Püttsepp - võtta jalad selga ja astuma hakata. Käia näiteks Tartust Haapsallu?
Enne seda aga tuleb lõpetada selleks aastaks oma koolitööd ja kindlaks määrata praktika koht ja aeg. Võibolla hoopis siis tuleb plaan minna Euroopasse jalutama. Külla oma sõbrale Itaalias? Vaatama kohta kus ristiema oma viimased suved veetis?
Maailm on suur ja lai kuid kui kaduda tahaks siis - igas sadamas on vähemalt üks eestlane, ja see oleks võimatu!