Oh seda elukest ja ilma valukest!

Vanematel täitus täna 25. aastat abiellumisest. See on saavutus praegusel ajal kui enamus abiellunutest lahutab esimese 5 aasta jooksul. Miks siis üldse luuakse koos pere kui ei suudeta võtta kohustust ka seda hoida?
Mis küll oleks saanud meist kolmest, kui meie vanemad oleksid loobunud püüdmast? Muidugi on ka neil olnud palju lahkarvamusi ja riide võibolla ka tühiste asjade pärast, kuid sellest hoolimata on nad oma lubadust pidanud (rikkuses ja vaesuses, raskustes ja rõõmudes jne). Ma olen neile väga tänulik, sest mina kaldun arvama, et laps peab nägema, et elu pole alati meelakkumine ja samas laps kasvab pigem probleemne siis kui vanemad on eraldi elavad. Mulle on väidetud, et parem rahulikud vanemad, kes elavad eraldi ja siiski tegelevad oma lastega kui kooselavad ja vahel tülitsevad. Võibolla ka sellest tingituna õnnetud vanemad. Aga ega uus naine või mees võta elult oma käike, ja need ramad raskused pigem kipuvad korduma.
Palju õnne vanemad ja et teil ikka jätkuks ilusaid hetki ja kannatust raskemateks aegadeks!

In memoriam Raissa Kotõk 12.12.1912 - 24.02.2007

Ma mäletan teda ajast kui olin umbes nelja aastane. Ta oli juba siis muldvana ja käis aegajalt kui kondid valutama hakkasid ikka kepiga. Reeglina küll mitte, sest tal oli küllaltki tugev tervis nagu kõigil vanadel inimestel, kes poole ilma juba üle elanud on. Ta oli ikka esimene, kes kevadel aega riisuma läks ja tema aias õitsesid esimesed lumi- ja märtsikellukesed ja sinililled.
Aeg läks ja mina kasvasin suuremaks ja tema jäi ikka vanemaks, kuid pitsid ja tikitud linad olid ikka veel nii imekenad tema toakeses, kuhu paistis hommikune päike. Ta oli selles toas elanud kogu oma elu pärast Ukrainast tulekut. Ise oli ta sinna lasknud panna elektri, kuid tänase päevani puudus seal kanalisatsioon ja vesi ning kuivkäimla oli kõigil korteritel ühine ja asus koridoris.
Nagu oli vilets tema kodumaja, jäi viletsamaks ka ta ise. Kuni päevani umbes neli aastat tagasi, kui ta enam ei jõudnud oma haigete jalgade tõttu enam õues käia toimetamas. Sellest ajast saati oli tal ka linna poolt määratud hooldajad, kes siis vajadusel tõid toitu ja pensioniraha ja vett ning puid. Tal polnud kedagi peale nende ja mõne naabri, kes siis aegajalt käisid tema heietusi kuulamas.
Paar nädalat tagasi ta oli kukkunud ja enam ei saanud püsti. Tema hooldaja lasi päästeametil murda lahti ta toa ukse ja nii saadi ta sealt kätte ja saadi teda aidata. Küsiti, kas ta on nõus minema haiglasse ja hooldekodusse, kuid ta keeldus. See oleks pidanud olema sotsiaalhoolekandele märguandeks, et iga päev on vaja saata tema juurde abistaja, kes kontrolliks, kas ta ikka elus on. Neljapäeval helistas meile sots.hoolekandest keegi koju ja´ütles, et Raja on jäänud väga viletsaks ja küsiti, kas me teame kuidas on tema soovid matuste suhtes jne. Vastasin, et mu ema on kunagi ammu rääkinud Rajaga sellest ja ju ema teab.
Täna lõunal käis mu ema Raja ukse taga ja tahtis talle suppi viia. Seda oli ta teinud aegajalt ikka. Raja ei vastanud ja ema palus mul hiljem uuesti proovida. Käisin enne pimedat veel seal ja ei saanud ka mingit vastust. Hiljem ema helistas mulle linnast ja ütlesin ka talle seda. Kui ema koju jõudis ütles ta mulle, et Raja on surnud. ta oli helistanud sots.hoolekandele ja hooldaja oli kontrollimas käinud. Meil ei olnud tema toakese võtit.
Ta oli olnud jälle kukkunud ning kiirabi oli lihtsalt konstateerinud ta surma. Surnud võis ta olla juba päeva või kaks. Tuba oli jääkülm ja toalilled kõik närbunud. Kus oli tema hooldaja tekib küsimus? Kas ta ei käinud? Küsimusi tekib palju. Loodan vähemalt, et surm tuli enne kui ta kukkuda jõudis.
Ema ja mina oleme nüüd need, kes hakkavad matuseid korraldama ja tema maise elu viimaseid asju ajama.
Head teed memm! Sa jääd meie mälestustesse pikaks ajaks!

Igapäevane elu

Jah, kas pole tuttav jutt rutiinist? Mul seda tundub, et üldse ei saagi tekkida. Iga päev on nagu uus üllqtusi täis avastusretk. Täna näiteks käisin töövestlusel Juhani puukoolis Lohkvas. Hommikul varakult asusin kodust teele ja juba 9-st olin kohal ja vestlesin nendega. Tundub, et minu väikene CV oli neile jätnud väga hea mulje. Kahjuks pidin neile pettumuse valmistama ja ütlema, et kandideerin ka ühele teisele ametikohale ja kui on kindel, et ma sinna saan, siis nende juurde ma ei tule. See selgub aga juba lähema nädala jooksul ma arvan. Eks ma siis teavita Juhani puukooli oma edust :)
Niisiis, ühtäkki tahavad kõik korraga, et ma oleksin just nende jaols ilus ja tubli ja osav ka veel kõigele lisaks! Tore, mulle sobib see, kui saan aegajalt tähelepanu keskpunktis olla.
Ostsin täna ka endale uue raamatu - Günther Nitschke Japanese Gardens. Lingiga on juurde pandud ka Amazonase kirjeldus. Minu raamatu näol on tegemist ainult eelmise trükiga 1993.-st aastast. Hakkasin seda kohe lugema kui koju jõudsin ja praegu olen küll väga rahul.
Kui nüüd tõesti õnnestub tööle minna, siis hakkan jälle kokku ostma oma erialaseid raamatuid. Võibolla siis on raha osta ka Eesti arhitektuuri ajalugu!? (500.- antikvariaadis).

Uhh...

Ma olen nii väsinud rumalatest küsimustest!! Loomulikult on aegu kui me lihtsalt ei suuda aru saada ja juhtmed on nii puntras, et lahtiharutamine tundub võimatuna. Võtaks kohe noa ja lõikaks lihtsalt läbi!
Heakene küll, vähemalt on meie õpetaja (Marko) küllaltki kannatlik - eriti vanemate naisterahvastega ;)
Tegemist on jälle joonestamisega nii paberil kui arvutis CAD-i kasutades. Käsitsi tegemine on ikka rumal aja kulutamine ja pealegi ebatäpne ka. Nii et tõenäolisele oma töö kannan ma ka arvutisse ümber.

Muide täna helistati mulle ka Juhani puukoolist, kuhu olin saatnud avalduse tööle minekuks. Kutsuti mind vestlusele. Naljakas, et kõik sellised asjad juhuvad koos. Kaido Kullamaaga käisin ka kohtumas ja vähemalt hetkel tundub see variant mulle tuleviku suhtes kindlam ja soodsam. See annab mulle töökoha, kaasnevad kindlustused ja kogemuse oma erialas.
Esmaspäeval lähen Juhanisse vestlusele ja vaatan, mis nad räägivad ja pakuvad mulle. pärast on siis aega otsustada, mis edasi saab.

Sõbrapäev

Sõbrapäev - peaks olema päev, mis jääb meelde läbi meeldivate mälestuste seoses kallite inimestega. Eelmistel aastatel paraku olen saanud ka vastu pükse - olen pidanud olema ja tundma ennast üksi. Kellel seda poleks juhtunud? Minu sõbral suri 14. veebruaril isa, teisel vanavanaema. Elu on selline. Me oleme üksteisele toeks ka kurbade sündmuste puhul.
Täna tunnen ennast aga hästi - olen helistanud ja ka minuga on ühendust võtnud minu sõbrad, inimesed kellest väga hoolin. Mõnikord on kerge mõista teiste kohalolekut ka ilma tõelise kohalolekuta.
Hinnakem siis hetke, mil saame olla koos:)Kohtumiseni varsti!

Ignorantsus - kas päästev õlekõrs või inimlikkuse taparelv?

Mõtlesin eile öösel ühe asja üle, mida olin kuulnud raadio 3-st. Sealses hommikuprogrammis rääkisid Liis Lusmägi, Madis Milling ja Urmas Reitelmann. Mingi hetk pärast koertega/loomadega seotud uudist haaras mu kõrv Liisi juttu. Ta rääkis parajasti oma koerast ja temaga seotud hiljutistest ebameeldivatest kogemustest. Arvasin algul, et ta räägib lihtsalt koera tabanud haigusest või siis koera tempudest, aga tegelikult ta jutt hämmastas mind. Esimene juhtum oli seotud poeskäiguga ja sellega kuidas kõrvaloleva kooli lapsed olid kinniseotud koera poe ukse juures jalgadega peksnud. Kahjuks polnud Liisil võimalik seda videol tõestada kuna poel puudusid välisümbrust vaatlevad kaamerad. Miks küll keegi peaks looma niisama peksma minema? Kas meid on õpetatud niivõrd julmadeks, et headust, mis inimlapsel peaks olema kaasasündinud tõesti ei eksisteeri?
Teine lugu oli sellest kuidas korralik koeraomanik nägi mittekorralikku venelasest mammit oma krantsiga jalutamas ning kuidas probleem tekkis sellest, et oma häda ära teinud koera järelt ei tõtanud mitte koristama tema perenaine (kuigi majade vahel linnas oleks see igati eeldatav käitumine).
Heakene küll, nee olid näited, mida iga inimene ei märkagi üldse. Aga hämmastusest võpatama pani mind pigem ühe meesterahva reageering sellele jutule - a la ära reageeri üle ja "kas sa tegid nalja" laadis käitumine!
Niisiis, kas meie soov hoida ennast eemale halbu tagajärgi tuua võivast reageeringust ebaeetilist käitumist nähes või hoopis muutes end ebainimlikuks ja seda käitumist jäljendavaks/õigustavaks on inimkonna areng positiivses või negatiivses suunas? Arvan, et iga inimese õigus ja kohus on korrarikkumist märgata ja püüda seda takistada - õigus on ju alati kohale kutsuda politsei (juhul kui ise öelda ei julge!)
Mina olen selline inimene, kes kipub inimestele otse näkku ütlema, mida ma mõtlen, kui näen neid ebaeetiliselt tegutsemas. Eks see tee mu elu mõni kord raskeks, aga arvan, et selline käitumine mõjub kunagi ja kellelegi ka positiivselt.