In memoriam Raissa Kotõk 12.12.1912 - 24.02.2007

Ma mäletan teda ajast kui olin umbes nelja aastane. Ta oli juba siis muldvana ja käis aegajalt kui kondid valutama hakkasid ikka kepiga. Reeglina küll mitte, sest tal oli küllaltki tugev tervis nagu kõigil vanadel inimestel, kes poole ilma juba üle elanud on. Ta oli ikka esimene, kes kevadel aega riisuma läks ja tema aias õitsesid esimesed lumi- ja märtsikellukesed ja sinililled.
Aeg läks ja mina kasvasin suuremaks ja tema jäi ikka vanemaks, kuid pitsid ja tikitud linad olid ikka veel nii imekenad tema toakeses, kuhu paistis hommikune päike. Ta oli selles toas elanud kogu oma elu pärast Ukrainast tulekut. Ise oli ta sinna lasknud panna elektri, kuid tänase päevani puudus seal kanalisatsioon ja vesi ning kuivkäimla oli kõigil korteritel ühine ja asus koridoris.
Nagu oli vilets tema kodumaja, jäi viletsamaks ka ta ise. Kuni päevani umbes neli aastat tagasi, kui ta enam ei jõudnud oma haigete jalgade tõttu enam õues käia toimetamas. Sellest ajast saati oli tal ka linna poolt määratud hooldajad, kes siis vajadusel tõid toitu ja pensioniraha ja vett ning puid. Tal polnud kedagi peale nende ja mõne naabri, kes siis aegajalt käisid tema heietusi kuulamas.
Paar nädalat tagasi ta oli kukkunud ja enam ei saanud püsti. Tema hooldaja lasi päästeametil murda lahti ta toa ukse ja nii saadi ta sealt kätte ja saadi teda aidata. Küsiti, kas ta on nõus minema haiglasse ja hooldekodusse, kuid ta keeldus. See oleks pidanud olema sotsiaalhoolekandele märguandeks, et iga päev on vaja saata tema juurde abistaja, kes kontrolliks, kas ta ikka elus on. Neljapäeval helistas meile sots.hoolekandest keegi koju ja´ütles, et Raja on jäänud väga viletsaks ja küsiti, kas me teame kuidas on tema soovid matuste suhtes jne. Vastasin, et mu ema on kunagi ammu rääkinud Rajaga sellest ja ju ema teab.
Täna lõunal käis mu ema Raja ukse taga ja tahtis talle suppi viia. Seda oli ta teinud aegajalt ikka. Raja ei vastanud ja ema palus mul hiljem uuesti proovida. Käisin enne pimedat veel seal ja ei saanud ka mingit vastust. Hiljem ema helistas mulle linnast ja ütlesin ka talle seda. Kui ema koju jõudis ütles ta mulle, et Raja on surnud. ta oli helistanud sots.hoolekandele ja hooldaja oli kontrollimas käinud. Meil ei olnud tema toakese võtit.
Ta oli olnud jälle kukkunud ning kiirabi oli lihtsalt konstateerinud ta surma. Surnud võis ta olla juba päeva või kaks. Tuba oli jääkülm ja toalilled kõik närbunud. Kus oli tema hooldaja tekib küsimus? Kas ta ei käinud? Küsimusi tekib palju. Loodan vähemalt, et surm tuli enne kui ta kukkuda jõudis.
Ema ja mina oleme nüüd need, kes hakkavad matuseid korraldama ja tema maise elu viimaseid asju ajama.
Head teed memm! Sa jääd meie mälestustesse pikaks ajaks!