Oh seda elukest ja ilma valukest!

Vanematel täitus täna 25. aastat abiellumisest. See on saavutus praegusel ajal kui enamus abiellunutest lahutab esimese 5 aasta jooksul. Miks siis üldse luuakse koos pere kui ei suudeta võtta kohustust ka seda hoida?
Mis küll oleks saanud meist kolmest, kui meie vanemad oleksid loobunud püüdmast? Muidugi on ka neil olnud palju lahkarvamusi ja riide võibolla ka tühiste asjade pärast, kuid sellest hoolimata on nad oma lubadust pidanud (rikkuses ja vaesuses, raskustes ja rõõmudes jne). Ma olen neile väga tänulik, sest mina kaldun arvama, et laps peab nägema, et elu pole alati meelakkumine ja samas laps kasvab pigem probleemne siis kui vanemad on eraldi elavad. Mulle on väidetud, et parem rahulikud vanemad, kes elavad eraldi ja siiski tegelevad oma lastega kui kooselavad ja vahel tülitsevad. Võibolla ka sellest tingituna õnnetud vanemad. Aga ega uus naine või mees võta elult oma käike, ja need ramad raskused pigem kipuvad korduma.
Palju õnne vanemad ja et teil ikka jätkuks ilusaid hetki ja kannatust raskemateks aegadeks!