Hetkel tunnen, et kaks võimast tunnet võitlevad pealejäämise üle. Tahe pugeda pimedasse nurka ja tõmmata tekk üle pea ning tahtmine midagi lõhkuda. Suured energiad. Imelikud põhjused. Elu muutused on ukse ees ja nende vastu ma ei võitle. Kahju on minna siit eemale. Jätta maha kõik see, mis eelneval aastal on üle elatud, ootused/lootused, inimesed. Samas on hea teada, et saan minna. Põgeneda elust, mis keerleb vahetpidamata ühes rattas. Hiljuti tundsin midagi sellist, mida lootsin mitte kunagi enam kogeda. Ei saa öelda, et sellepärast kurb oleksin - uudis oli hea. Aga lõpuni rõõmus olla ei suuda siiski. Õnneks on situatsioon veidi ajaloost erinev.
:`(