Rakvere

Kas nüüd juhus või teadlik valik on minu ellu toonud just selle linna. Kui varem oli mul Rakverest ülevaade, mis võrdus nullu või pulliga, siis nüüd on see juba paranema.
Tean, kustkaudu enamasti linna sõidan ja et läbi linna voolab selline ilus ojake nagu Soolikaoja.
Hämmastav on võibolla see, et linna on suudetud hoida madalana. Noh, tegelikult ega olegi suurt mõtet teda kõrgustesse ajada.
Rakvere on vastuolude linn - õhelt poolt õdus ja puust, teisalt nagu pudru ja kapsad, segamini oma mitmekesisuses. Ühes paigas on koos kõikvõimalikest aegadest ja kujundusega hooneid ja ruum nende vahel pigem soodustab seda kakofooniat.
Roheline ruum selles väikeses linnas on kaootiline. Esmamulje jääb sellest kui aedniku halvast unenäost. Võimalik, et selles on süüdi ajalugu, mis Rakveret kord tippu ja siis unustusse on pillutanud. Tähtsus, mis kord linnale antud, on mitmel korral jälle ära võetud.
Kuid ega kõik nii hallides ja mustades toonides ka pole. Rõõmsavärviline keskväljak, mis kas võlub või siis peletab oma modernsuses, on minu arvates siiski meeldiv areng. Bussijaam Ed. Vilde tänava kõrval on olenemata oma suurest sillutatud platsist ja täisparkimisest ka pigem meeldiv noor keskkond. Omavalitsuse soov Soolikaoja abil kujundada rohekoridor ja jalakäijatele mugav keskkond liiklemiseks on kahel käel vastuvõetav!
Üks õudus, mis mind külmaks ei jäta on linnas toimuv puude "pügamine". Ehtne vägivald! Kui seda teeks oskajad arboristid, siis poleks mul nudipuude kujundamise ja puude lõikuse vastu midagi, kuid selles linnas need puud lausa vajavad kirvest. Nii halvasti lõigatuna pole ma veel puid näinud. Eks siis tuleb neid õpetama hakata! Luua Metsanduskool võiks oma arboristidega sinna praktikale minna. Saaksid ka paremini hakkama.