An eye for eye only ends up making the whole world blind.

Silm silma ja hammas hamba vastu - nii käib see igapäevases elus. Kes põgeneda püüab, see aetakse alla. Võidelda ainult võidelda iseenda eest ja pimeduse vastu. Millise - vaimupimeduse, inimliku idiootsuse, ükskõiksuse jne vastu.
Palju on hetki, mil tahaks põgeneda. Kaugemale reaalsusest, kus millegi hea/meeldiva/erutava etc leidmine tehakse iga päevaga järjest raskemaks. Põgeneda minevikku - mõte, kuid mitte eriti edasiviiv. Unistustesse - samuti küsitav, kuid vähemalt positiivsem. Kes ei unista, see ei saa ka liikuma. Ainult unistamine on aga lausa jaburus. Unistused paremast töökohast, parematest asjadest, perekonnast ei vii kuhugi kui oma unistusi ei täideta.
Ringi laiamine, lõputu ideaali tagaajamine, proovimine lihtsalt proovimise pärast - kõik see tapab lõpuks õnne viimasedki alged inimhinges. Kindlaksjäämine millelegi, vastutuse võtmine (isegi siis kui vahel tundub, et tehtud on vale valik), hetke nautimine - elamine.
Endiselt ei ole ma seda suutnud selgeks saada. Ka inimestel minu ümber tundub olevat sama probleem.
Tahaks - kõrvuni armuda, armuda ellu, elada ja armastada kõike, mis on mu ümber. Ei taha ainult võidelda...iseenda eest ja teiste vastu...