Sotsio-füüsiline keskkond

Lugesin Katrin Paadami artiklit "Kuidas sünnib ja muutub eluviis?"
http://www.ehituskunst.ee/et/12/3940/katrin_paadam_kuida
See pakkus väga palju mõtlemisainet teemal, kuhu ka kuidas me oma elus jõuame. Milliseid valikuid me teeme ning mille põhjal me otsustame. Tooksin järgnevalt sellise pisut ülekirjutatud ja lühendatud põtetekogumiku.

„Kellele me maja ehitame? – inimesele, muidugi!“Le Corbusier ja Pierrefeu

Selleks, et luua inimesele sobivat elukeskkonda tema igapäevaste toimetuste taustaks, on oluline ära tabada kõik tegurid, mis seda kujundavad. See artikkel andis vähemalt mulle ülevaate ja selgitas piisavalt põhjalikult tähtsamaid mõjutegureid. Eelkõige on juttu arhitektuuri kui inimest ümbritseva füüsilise keskkonna mõjust/vastumõjust sotsiaalsetest suhetest lähtuvalt.

Elamisviiside kirjeldamisel rõhutatakse enamasti sotsiaalsete suhete tähtsust, jättes samas arutluse alt välja meid ümbritseva füüsilise ruumi. Ei mõisteta, et ei oleks seda keskkonda ilma inimeseta ega inimest ilma keskkonnata – linn on inimühiskonna pesa. Mõisted „ülesotsialiseerimine“ (arvestab sotsiaalseid suhteid) ja „alasotsialiseeritus“ (ülistab füüsilist ruumi), jätavad lähenemise probleemile poolikuks. Suhe inimese ja tema elukeskkonna vahel on palju mitmekesisem, kui algselt võiks arvata!

Tõlgendama hakkamisel, võtame reeglina esimeses järjekorras vaatluse alla inimese sotsiaal-majandusliku staatuse. Küsime „kes?“, „kui palju?“ ja „kus?“. Need küsimused aga on liiga pinnapealsed ning tuleks hoopis süüvida küsimusse „kuidas?“. Kuidas on inimene jõudnud sellistele valikutele, milline on tema eelnev elukogemus? Miks mõni inimene eelistab rahulikku agulimiljööd, aga teine ootab elukoha valikul kesklinna kärarikkust?

Targa valiku teevad need inimesed, kes võtavad valiku tegemisel arvesse nii olemasolevaid füüsilisi tingimusi kui ka sotsiaalseid aspekte, mis selles keskkonnas mõjutajatena olulised on. Hetke-eelistused põhinevad aga nii individuaalsel kui ka kollektiivsel (ühiskondlikul) kogemusel. Näiteks on väga tugevaks mõjutajaks just lapsepõlvekodu, kust kaasasaadud positiivne/negatiivne kogemus sunnib meid edaspidises elus tegema „sunnitud“ kogemusel põhinevaid otsuseid.

Loomulikult ei tähenda lapsepõlvekogemuse olemasolu selle taastamissoovi, kuid see annab aluse põhimõtetele, mida püütakse ka oma elu kujundamisel aluseks võtta. Nagu artikli autor kirjutab: „Positiivse lapsepõlvekogemuse rekonstruktsioon täiskasvanueas pole, muidugi mõista, võimalik ega soovitudki. Küsimus on elamisviisi põhimõttelises valikus ja seega ka elamispaikade, elamutüübi, arhitektuursete lahenduste valikus omas ajas, mis vastab elustiilide paljususele ja muutustele“.

Me valime pidevalt erinevate valikute vahel. Alates sellest mida süüa, kuni lõpetades sellega kus elada, töötada jne. Alati ei saa väita, et inimene käitub ainult oma kogemusele tuginedes, sest sellisel juhul puuduks muutuste tegemise võimalus, me ei otsiks kunagi midagi uut oma ümbrusest ja kõik meie otsused oleksid kergesti ette ennustatavad.

Katrin Paadam kirjutab nii: „Eeldades aga, et inimene hoomab mitmesuguseid võimalusi oma keskkonnas ning samas improviseerib uues olukorras ja suhetes oma kogemuste baasil, siis on ootuspärane, et tegelikult individuaalses elus elamisviis siiski mõnevõrra teiseneb“. Elamisviisi teisenemine läbi ajaloo on meid toonud koobastest välja elama kõrghoonetes/villades jne. Isikliku improvisatsiooni tulemusena on kasvanud kollektiivne teadlikkus ja sellega teisenenud ka elamisviis.

Kellegi elamisviisi saab tõlgendada ainuüksi selles keskkonnas, kus see persoon reaalselt eksisteerib. Väljakistuna oma igapäevasest harjumuspärasest keskkonnast, võib tekkida tõlgendamisel lahknevusi/erinevusi.

Ehk teisisõnu, „Inimene otsib eluaset valides tavaliselt midagi tuttavlikku, sest see on mugavalt turvaline. Rutiin tagab kindlustunde ja vajadus selle järele süveneb veelgi, kui residentsi tähendus seondub kõigis dimensioonides (sotsiaalne, füüsiline, ruumiline) emotsionaalselt kodu mõistega“. Kodu soetamine on suhe elamisviisi, mille veidi vastanduvateks märksõnadeks on tuttavlikkus, privaatsus ja isikupära. Elukogemus aitab meil erinevates uutes keskkondades kohaneda muutunud tingimustega ning samas on turvatunde tekitajaks ka uute asjade/tegevuste katsetustel.

Artikli autor on välja toonud järgmise mõtte, millega heal meelel nõustun. „Väga innovaatilised arhitektuursed lahendused elamukultuuris on ilmselt igas ajas ja ühiskondlikus situatsioonis olnud pigem väheste alternatiiv (põhjuseks nii maitse kui ka majanduslikud vahendid). Teisalt, kui uusi võimalusi ei pakuta, siis pole ka soovijaid, sest ei osata soovida“. See on lihtsalt võrreldav näiteks söögieelistustega – kas saab öelda, et oliivid on head ja maitsevad, kui ei olda neid kunagi proovinud?

Jim Kemenylt pärineb üks paremaid katseid teoreetiliselt seletada sotsiaalsete ja füüsiliste tegurite (dimensioonide) vastastikust toimet elamisruumi kujunemisel. Autor pakub välja kolmetasandilise residentsi käsitluse: esimesel tasandil tegutsevad subjektid (leibkond, perekond) kõikide oma sotsiaalsete, demograafiliste ja majanduslike karakteristikutega; teisel paikneb eluruum oma füüsiliste omadustega ja kolmandal lokaliteet või laiem elupiirkond, mida iseloomustavad eelkõige pakutav teenuste ja eneseteostuse võimaluste hulk ning kvaliteet (elukeskkond, haridus, töö, vaba aeg jne).

Kemeny püüab sellise lähenemisega vältida „ülesotsialiseeritust“ indiviidide ja rühmade eluasemekäitumise tõlgendamisel, näiteks sotsiaalmajandusliku diferentseerituse ületähtsustamist seoses eritüübiliste elamute valikutega. Pole kahtlustki, et inimeste eluasemevalik sõltub jõukusest, kuid selline lähenemine on siiski ülimalt lihtsustatud. „Elamisviis on kultuurinähtus, mille juured on sügaval ühiskonna sotsiaalsetes struktuurides. See on protsess, kus vajadused ja võimalused, aga ka eelistused ja maitse muutuvad elamise erinevatel tegevusväljadel põimuvas kogemuses paljude tegurite mõjul. Hoiakud kujunevad vahetus keskkonnas, seda sotsiaalses, kultuurilises, majanduslikus, aga ka füüsilises mõttes“.

Keskkond, milles inimene elab, iseloomustab väga tugevalt ka konkreetseid elanikke. Inimene samastub oma ümbrusega. Näiteks, meie, eurooplased/eestlased, oleme harjunud sellega, et tänavad on puhtad ja prügi käib prügikasti (enamasti vähemalt). Lõunamaades, aga sellist kommet pole ning tänavaid mööda rulluvad kilekotid ja plekkpurgid on väga tavaline ületarbimise tagajärg. Samastumine eeldab, aga millestki muust enese eraldamist (kättesaamatud või teistsugused asjad).
Kemeny pakutud tee (residentsisotsioloogia), on edasiminek sotsioloogilises mõtteviisis, mis püüab esiteks näha eluaseme (residentsi) füüsiliste omaduste kujunemist tihedas seoses sotsiaal-majandusliku arenguga ühiskonnas ning teiseks eristada residentsi mõistet eri ruumitasanditel selges seoses ühiskonnas kujunenud sotsiaal-struktuurilise keskkonnaga.

Inimestel on suhe oma keskkonnaga erinevatel ruumi tasanditel: vahetus kodukeskkonnaga (korteris, eramajas), lähikeskkonnaga (kortermajas, eramajade naabruskonnas) ja laiema elupiirkonnaga (linnajagu, linnaosa). Suhestumist võib vaadelda kui tähenduste andmist igapäevategevuste või igapäevase elamiskogemuse käigus, selles avaldub hinnang nii inimestele ja füüsilisele keskkonnale. Hinnangud kõnelevad meie ootustest ruumi eri tasanditel toimivate sotsiaal-füüsiliste suhete olemusele.

Eeldatakse, et inimestel, kes jagavad sama ruumi, on ka sarnased vaated selles ruumis toimivatele ja seda kujundavatele suhetele, tegutsemisviisidele ja seal identifitseeritavatele asjadele. Inimeste suutlikkus osaleda neis suhetes erineb aga äärmiselt palju, sest nii nende elukohakogemus kui ka muudelt tegutsemisväljadelt saadud kogemused on erinevad. Näide enda igapäevaelust – kool/ülikool. Kõige suurem erinevus on noorte inimeste vahel gümnaasiumi alguses, eriti nende koolide puhul, kuhu noored tulevad üle Eesti õppima. Kõik on suured isiksused ja omades kogemustes ja harjumustes kinni. Esimene kooliaasta määrab ära selle, kes jääb ja kes ei jää püsima. Iseloomusid lihvitakse teiste iseloomude ja uue keskkonna poolt.

Katrin Paadam kirjutab: „Suutlikkuse diferentseeritust, mis avaldub erinevail tasandeil elamisruumi kujundavates sotsio-ruumilistes suhetes, aitab seletada Bourdieu’ kapitalide teooria. Bourdieu´ eristab kolme põhilist kapitali liiki: sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali. Ühe, teise või kolmanda erilise tunnustamise alusel sotsiaalsetes suhetes lisandub antud ajas neljas – sümboolne kapital. Viimane on eriti oluline mõistmaks mõnede hoiakute ja tegutsemisviiside eelisõigust või õigustatust teiste kõrval: sümboolne kapital tagab sümboolse võimu oma huvide realiseerimisel“. Sul võib ju palju raha olla, kuid selle eest ei saa osta maitsemeelt, haritust, kultuurilist tausta. Ilma sidemeteta ühiskonnas on keeruline toime tulla. „Dokumentideta võõras linnas….“.

Sotsio-füüsilistes ruumisuhetes on üks olulisemaid kultuuriline kapital, mida võiks mõista kui väärtuste, oskuste, teadmiste ja maitsete kogumit, millel rajaneb eluaseme-eelistus ning kalduvus see teiste kapitalide toel ka tegutseja elamisviisis realiseerida. Kultuuriliselt lai tagapõhi võimaldab meil saavutada edu ka teistes valdkondades (sotsiaalsetes sfäärides ja majanduslikult). Tundes kultuuri oskame me hoida väärtuslikku (ajaloolised ehitised, kunstiteosed, raamatud, vanemate mälestused jne).

Taasiseseisvumise järel on inimeste suhted oma eluruumi(de)sse palju muutunud. See peegeldub tugevalt ehitusliku keskkonna teisenemises. Kui varem oli võimalik ennast isikupäraseks teha vaid pisivisinatega, siis nüüd kui kasvas eraomand, siis alustati suuri muutmistöid ka oma elukohas (plastakende invasioon). Nagu artikli autor ka kirjutab, on aegapidi tagastatud majades suhete selginedes hindama hakatud väikeseid tagaaedadega kortermajasid vanades linnajagudes. Kahjuks on majade ja naabruskonna isikupära/omanäolisus, mille pärast algselt siia tuldi, pahatihti „puhastustööde“ käigus rikutud. Esteetikast, kui elukoha väärtusest, veel vähem maitsekast restaureerimisest, ei osata lugu pidada.

Samamoodi väljendub muutus ruumisuhetes ka uutes nn. põllukülades, kus tohutute mõõtmete ja iseäraliku esteetikaga eramukolooniad on juba tõestanud oma elujõuetust ja seisavad peaaegu mahajäetuna linna äärealadel. Täiesti uus nähtus, mis Euroopas suhteliselt vähe levinud, on tarastatud residentsid, mis eraldavad selgete füüsiliste märkidega jõukad elanikud muust ühiskonnast. Elanike kogemust nendes massiliselt kerkinud vähem või rohkem standardiseeritud arhitektuuriliste lahendustega kinnisvarakülades, samuti kesklinna kõrghoonetes pole aga veel võimalik adekvaatselt hinnata.

Ilmne soov eluruumi omandada ja käitumuslikud harjumused viitavad sellele, et inimeste kodutunne on pärast omanikuks saamist märgatavalt kasvanud. Samas tekitavad uued tulijad vanades olijates alati teatud vastumeelsust oma sooviga midagi põhjalikult muuta. Uus tulija ei oska alati arvestada ja mõnikord ka ei taha arvestada kohaliku elukeskkonna väärtustega ja inimeste tavadega. Uustulnukad taotlevad privaatsust oma kodumajas ega mõista selle keskkonna eripära, mis väljendub heaperemehelikus käitumises ka väljaspool oma koduväravat.

Erinevat tüüpi uute eramute omanike juures tuleb kõige ilmsemalt esile, et nende praegune suundumus lähtub individuaalsest kogemusest, mis on saadud lapsepõlves vanemate või vanavanemate kodus või isegi perekonna suvilas. Neil on olnud kortermaja kõrval alternatiivne kogemus, mis on võimaldanud erinevaid eluviise võrrelda ning kujundanud eelistusi. Sellele rühmale on valitud eluviisiga kohanemine kergem ja segadust vähem. Diferentseeritud suutlikkus, kultuurilise kapitali mõttes eriti, aga valitseb kõikide eluviiside ja staatuserühmade puhul ning osaleb sellisena oma kandjate kaudu elamisruumi loomisel.

Ruumisuhete kujunemine sotsio-füüsilises keskkonnas mängib olulist rolli meie kui maastikuarhitektide töös. See on koht, kus tahaks öelda, et koha vaimu on võimalik muuta. Muutes ruumi muudame me ka selles elavaid inimesi. Kuid ainult ruumi muutmisest ei piisa. Vaja on kasvatada inimestes kultuurilise pagasi hulka, nagu tõi oma artiklis välja ka Katrin Paadam. Ainult nii on võimalik muuta oma igapäevast keskkonda paremaks ja luua parim keskkond läbi oma töö.

Igal juhul olen ma autoriga nõud, et ei saa tähtsuseta jätta ei füüsilist ruumi ega sotsiaalset keskkonda kui mõlemaid väga tugevaid mõjutajaid.