Kõndima!

Mis võiks olla veel lihtsam kui kõndida punktist A punkti B? Polegi nagu midagi, eriti kui teada teed ja aega mis selleks kuluda võib. Ilma oskab ka iga vähegi kaalutlev inimene hinnata ning ei peakski ju probleeme olema.
Miks üldse rääkida sellisest asjast kui kõndimine? Teadagi on liigutamine tervise ja ilu pandiks....mina kui väga ilus inimene olen aga viimased paar kuud peaaegu liikumatult päevast päeva istunud tööjuures ja koolis lauataga. Liikunud niipalju kui hommikul majja ja ööhakul tagasi koju. Linna muutumist läbi kevade pole näinud rohkem kui igapäevasel marsruudil. hoopiski jääb kevad kaugeks maal.
Mõtlesin juba pikalt, et peaks põgenema kaugele kaugele. Sõbrants ttegi mulle ettepaneku, millega väikese kahtlusega hinges nõustusin. Nimelt kutsus ta mind osalema 100km kõnnil!
Mõeldud, tehtud! Eile vantsisime siis kahekesi ühtedena 30-st Põlvast välja ja suundusime avastama kauneid Eestimaa metsateid. Liikusime sellise kiire tempoga (tunnis ca 6km)vahepeal kambakesi koos siis hanereas ja väiksemate gruppidena. Esimene peatus tehti 20km pärast lahkumist 8:00 hommikul. Väike kehakinnitus Kantsimäel ja siis edasi. Esimese osa teest liikusime ilma keppideta. Siis võtsime kepid appi ja kimasime edasi. Ca 2h hiljem jõudsime 36km vahepeatusesse, kus pakuti lõunasööki. Ilm oli ähvardav, tumehallid pilved ajasid taevalaotuses üksteist taga ja piitsutasid meid aegajalt hoovihmasabinatega. Õnneks hullu polnud. Lõunapuhkuseks kulus pool tunnikest, mille käigus said jalad plaasterdatud, sokid vahetatud ning selga otsitud soojemad riided. Edasi läks juba raskemalt - lihas oli juba väsinud ja hakanud jahtuma. Ees ootas 3h kõndi järgmise peatuspunktini. Algul arvasin, et see on see piir milleni jõuan ja mitte sammugi edasi! Aga läks teisiti. Liikuma hakates ei olnudki jalad nii hullud, et katkestanud oleksin.
Kolm tundi, kaks tundi...jalg jala ette mööda kruusateid ja metsavahel kulgevaid pinnaseradasid. Tee ei lõppe ega lõppe. Kõht oli jälle tühi juba vähem kui tund peale lõunapausi. Seljas kantud šokolaad oli vahepeal muutunud joodavaks, aprikoosid ja parapähklid soojad. Kuid hoolimata sellest läks alguses käiku šokolaad ja veidi jiljem elupäästjatena aprikoosid. Mmmm kui head need keelel tundusid!!!!
Kusagil Kooraste järvede ümber me sel hetkel tiirutasime. Imeilusad metsad ja kaunid rohetavad põllud ümberringi. Päike piilumas pilvede vahelt ja nägu õhetamas tempost ja päikesest.
51km hakkas lõppema...Pisitasa muutus mõte ootavast saunast ja õllest ning võimalusest pikali heita ikka meeldivamaks ja suuremaks motivaatoriks. Enam ei jõudnud oodata. Käisime selleks ajaks enamasti kahekesi. Eespool oli suurem grupp ja tagapool liikus veel mitmeid inimesi. Vahepeal lasksid osad end üles korjata ning baasi viia. Meie võitlesime iseenda tahtejõuga aga edasi! Tublid oleme!
Kui matkajuht Meelis ütles, et nüüd on 50 km täis siis teadsime, et selleks korraks on jälle lõpp kohe käes. Veel viimased pingutused ja saab saapad jalast ja jalad üles tõsta. Söök ei olnud enam motivaator. Jook ka mitte.
Raja alguses mõtlesin, et vaatan, palju ma jõuan. Esimene eesmärk oli jõuda iseseisvalt Kantsimäele, siis tahtsin süüa lõunasööki ja siis püstitasin lõpliku eesmärgi jõuda 51km vahepunktki - et oleks ikkagi suurem osa teest seljataga!
Saavutasin oma eesmärgi ja olen selle üle uhke! Ma poleks uskunud, et ma ilma peaaegu aasta otsa liigutamata, oleksin suutnud seda teha. Aga suutsin..
Niipalju siis tahtejõust ja inimvõimetest!