Käik Vargamäele oli minu selle elu üks närvesöövamaid katsumusi. Nii heas kui halvas mõttes muidugi. Hea oli see, et saan hakata uut tööd tegema ja saan sellega uute teadmiste võrra rikkamaks. Ja loomulikult oli see koht iseenesest väga hea vaimuga! Tõesti armas oli see Tammsaare kodutalu, mis lösutas soosaare õitsval lael.
Halva maigu andis asjale see, et mul oli reaalne võimalus kohtuda oma suurima vastasega minu senises elus. See kohtumine, kui see toimunud oleks, oleks toonud ellu suuri muutuseid. Mitte, et ma neid kardaksin, pigem ma ootan neid, aga inimesed käituvad pingesituatsioonis aegajalt ootamatult. Ja lihtsalt niisama ma ei tahtnud oma päeva rikkuma hakata.
Sõit mööda kaunist ja õitsvat Eestimaad oli nauding!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar