Olen õnnetu, tahtes kõike paremat, ei kipu asjad ikka nii minema. Ma ei jõua enam nii, et pean olema stand-by režiimil. Tahaks rohkemat, nagu alati, kuid selle saamise hind on liiga kõrge.
Võiksin ju öelda, et mis mul viga - hariduse omandamine on tasuta, saan teha endale meeldivat tööd, tervis on korras (kui välja jätta juukseid langetav stress), perekond on tervise juures ja kui just mitte kõige suurema õnnega koormatud, siis vähemalt hetkel rahulikud.
Aga mina pole! Käes on sügis ja jälle pean ma tõdema, et olen asjatult ära kulutanud oma vaba aja suvel. Väikese osa sellest võttis muidugi töö, kuid peale selle? Ei saa öelda, et jäänud oleks häid mälestusi, unistused kipuvad lagunema. Tunne on küll selline, et võtaks oma kümme asja ja sõidaks siit minema - otsiks maailmast ennast jälle üles.
Raske on tõdeda, et olen edn kaotanud!
Hakkan enda hirmuks rahuldust saama juba vandumisest. Saan aru meestest, kes arvavad, et vandudes hakkab parem. Tegelikult see pole nii! Pärast on enda ees piinlik ja kergem pole. See pole lahendus.
Nüüd varsti saan vast veidi puhata. Ees on ootamas pikk-pikk bussisõit läbi Euroopa, sihtpunktiga Itaalias. Kuigi see on pooleldi erialane tööreis, siis vast saan eemal olles heita pilgu endale. Ootan juba pilti, mida ma näeksin! Tagasi jõuan vist 30.-ndal. Siis kohe 4 päeva seminari ja elu läheb jälle omasse jälge tagasi.
Hüvasti mured....tervitan teid elu rõõmud!
1 kommentaar:
"Olen õnnetu, tahtes kõike paremat, ei kipu asjad ikka nii minema. Ma ei jõua enam nii, et pean olema stand-by režiimil. Tahaks rohkemat, nagu alati, kuid selle saamise hind on liiga kõrge."
I know exactly how you feel and I am sorry that this is what you feel. All I can say, is that I hope...
... that actions will speak louder then words.
üks hernes
Postita kommentaar