Tänane päev on jälle seotud lõputu igatsuse ja kurbusega. See, mis ühelt poolt teeb rõõmsaks ja sisse sooja tunde, paneb teisalt ohkama ja tekitab soovi põgeneda. Kilkavad lapsed...huvi väikese kassipoja ja kõige muu vastu siin ilmas...lähedus...
Kõik, millest ma unistasin .... unistan. Kuid, mis hetkel on nihkunud jälle määramatusse tulevikku. MIKS? Nõme küsimus, mis teeb inimestel elu ainult keerulisemaks. Seetõttu ei taha me ka lastele alati vastata kui nad nii küsivad.
Täielik U2 päev - ei ole rõõmus vaid pigem maguskibe ja valus....
laupäev, november 08, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
.... mõistan sind 100%.
Ja miks sa seda arvad.....
... kuna olin sellel nädalavahetusel Tartus ja väga sarnases keskkonnas millest sa kirjutasid. Üpris samad mõtted olid peas, kui ärkasin pühapäeva hommikul. Otsustasin, et lähen Jänese rajale jooksma. Õues olles ja enne, kui olin ennast soojaks jooksnud, käis minust üle laine,
millel terve mere võrra tundeid. Muusika mis kõrvaklappist tuli oli Joshua Tree. Üksi joostes oli kõik kuidagi veelgi võimsam. Nii, et, kui lugesin sinu sõnu, tajusin enamgi seda, mida ma igatsen, mis mulle valu teeb ja samas, omal veidral moel, lootust annab...
Postita kommentaar