Tappev teadmatus tõusis tuhast!

See aasta on alanud nii, et juba sooviks selle lõppu. Uus aasta tuli siis kui olin üksi - plaan oli olla koos oma kallimaga ja võibolla mõne sõbraga, kuid kujunes ikka välja teisiti. Eks kojujäämine oli minu otsus, aga selles mängis kaasa ka teiste otsustamine. Olgu, kuidas oli.
Järgnevad paar nädalat tegin oma eksameid - sain läbi ja olin sellega rahul, kuid korralduslik külg ja mõte kippusid jätma ebameeldivat alatooni.
Siis hakkasime korraldama puhkusereisi, et nautida võõraid maid ja päikesepaistet ning rahulolu eemalolekust. Tahtsime olla kahekesi - esimene võimalus ja veel nii pikalt. Kahekesi korraldamisest ei tulnud midagi välja - lõpuks ikka üks otsustas ja teine pidi ainult nõustuma kõigega. Ka sellega, millest aimugi ei olnud. Ja mulle selline asi ei sobi kohe mitte - tahaksin kasvõi midagi teada eesootavatest käikudest. Keda siis ei huvitaks kuhu minnakse?
Lõpuks kui piletite ostmiseks läks siis sain närvilisuse osaliseks kuna piletid muutusid iga viivitatud tunniga hindu - ja ma ei olnud selles süüdi, et oleksin ise viivitanud!!! Nu vähemalt saime ostetud. Ja ka väljaprindi registreerimistest tehtud. See oli igatahes väga mugav asi - teinegi kord tasub neti teel ise piletid osta ja ilma pagasita reisi plaanida. Väga mugav!
Reis ise aga möödus ... kuidas öelda? Halvasti? Päris mitte, sest külastatud kohad ja uued kogemused, mis seotud uue maaga, olid kindlasti väga huvitaad ja ilusad. Nende nautimisest ei tulnud aga midagi välja kuna olime pidevalt tülis. Tülis nii kõvasti, et vahepeal tekkis soov võtta oma asjad ja sõita edasi ise. Ja tülid tekkisid näiteks higipulga kasutamisest, mis on täiesti mõtetu!!!! Igatahes nüüd peaks lähem aeg näitama, kas meie suhe sai sellest lõplikult tapva löögi või muutub sellest tugevamaks. Ei suuda ise hetkel veel kaine pilguga sellele vaadata.
Ja et sellest veel küllalt polnud, siis teatas vennake, et tema sünnipäeva aegu olid ema-isa teinud teatavaks lahkuminemise plaanid!! Nii et kas mul üldse jääb aega iseenda peale mõtlemiseks, ma ei tea. Pehmelt öeldes on kogu see pidev närvitsemine ja halvad emotsioonid mind juba täiesti ära kurnanud. Reisi lõpus ootasin aega koju jõudmiseks, et siin saaks puhata, aga nii see läinud ei ole. Pole veel suutnud emalt küsida, mis ees ootab. Isa koos õega ka kodust minema sõitnud, nii et ka neilt küsimine on keeruline.
Matan end koolitöödesse ja palgatöösse. Loodan, et sõbrakesed saavad aru kui ma väga suhtlusalt pole. Eks ma võtan ise ühendust kui midagi selgeks saab.