Leidsin kogemata üles ühe mulle kirjutatud kirja. Selle kirjutas inimene, kes võttis mul jalad nõrgaks ise midagi tegemata. Lihtsalt kehakeemia oli selline.
Mulle pühendatud sai ka üks luuletus...Mitte temalt aga sobiv siiski.
Me ei kisenda seepärast, et meil oleks kitsas.
Pigemini teevad meile avarused haiget.
Südame tühjus ei ole veel saabunud.
Tundide saatus ei ole veel tõestunud.
Kirgede küündivuses ei ole veel põhjust kahelda.
Näen sind kõikjal kellegagi, kes on su tundmatu teisik.
Ma vajan seda võõrastki, sest temata poleks ka sinu suurt sära.
Kui ma sulle armastust avaldan, heegeldad sina vaikides edasi tähtede heledat pitsi.
Sa heegeldad läbi mu kudede, mis ikka ja alati alles kujunevad.
Iga piste põletab nagu tuli ja tuikab kaua taju tagamail.
Ikka, kui hakkan uskuma, et veensin sind oma armastuses leian enda kõrvalt kellegi teise.
Su käed käivad kaugel ja su hing kohutavalt suur puur.
Oleme kaks, kes on nii teineteisele ligi, et kunagi ei kohtu.
Kaks, kel on liiga palju sõnu, et valida midagi väljendamiseks.
Kaks, kel on liiga palju tundeid, et osata neist midagi kinkida.
Kaardume kõrgusisse, unustades mulla, mis meid sigitas.
Kõiges kõige rohkem on süüdi tinaselt tinisev tornikell.
Kui ei lööks, ei oleks valus.
Kui ei hüüaks, ei tuleks õnnetusel mõttessegi tulla.
Kui ei kaebleks, ei ulatuks me kurbusest kellegi kujutelmi kriimustama.
Alati tahaksin veel kord silitada elu süngete veetluste selga.
Et aistida, kui toredalt kore ta on.
Suur elevus puhkeb ja paisub varjude valvsas valatises.
Veri laulab nagu viimistletud viiul.
Nii kõrgeid noote saavad haarata ainult hiiglased.
Kui me ometi teaksime, mitmendal maailmahoone korrusel me viibime!
Kui me suudaksime korrutada end kordumatuks!
Oh, kui me südameis võiks igiaegadeni kohiseda kastevärki salude sale saluut!
Oh, et me suudaksime omakasupüüdmatult armastada kõrge kuukirkuse pühi narrikuljuseid!
teisipäev, oktoober 16, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Tõeliselt ilus ja samas valus luuletus. Sinus on alati olnud peidus romantik :) Kena oleks temaga tutvuga, kohas kus hing ja vaim puhkavad. Naudi muutuvaid värve ja lõhna mis emaloodus meie heaks on valmis meisterdanud.
Oh, et me tõde ei oleks nii nõrk ja kitsas, et eksitused
võiksid teda vigastada!
Igast ohust hoolimata tuleb meil tõotada truudust igavesti
igatsevale tõele.
Ärgme unustage, et nende sõnadega lõpetas Alliksaar oma luulet!
Kindlasti oled saanud palju kirju elus, seega tead, et pole parimat tunnet, kui avastada oma postkastist kirja mis sulle saadetud. Igal kirjal on oma tähendus mis annab tunda sellest momendist kui ta sul käes on. Kas rebid selle lahti, või, avad hoolikalt noaga, kui isegi mitte isikliku kirjaavajaga. Siis on korraga ees sõnad - mõnikord vähe ja teine kord palju. Kuidas siis seda lugeda - kas kohe, või kuskil mujal lemmik kohas. Muidugi on vahe kas kiri on käsitsi kirjutatud või arvuti abiga tehtud ja masinaga trükitud. Käsitsi kirjutatud kiri ütleb saajale, "olen vaid sulle". Saaja võib nautida selle lugemist nagu gurmaan naudib roa söömist mis valmistatud tema jaoks tema kõige kallima inimese poolt. Mõnikord on nii, et kirja sisu silitab hinge ja jätab lugejale hea sisemise tunne, teinekord aga paneb lugejat mõtlema, et kas tõesti nii. Kõikidest kirjadest on muidu mäe tipus armastuskirjad, kuna need on kirjutatud erilise pühendamisega ja on mõeldud teisele edasi anda kõike tundeid mis ta teises äratab. Armastuskirja üks paratamatu kaaslane on kiri mille eesmärk on leida lepitust siis, kui elu on teinud kahe armsama läbisaamise keeruliseks. Ka nendel on oma kindel ja tähtis koht saaja sahtlis, koos saadetud luuletustega ja mälestustega mis jäävad igaveseks tuletama meelde nende saatjaid.
Postita kommentaar