Linna kõrb

Käisin jälle Tallinnas. Imeilusas põhjamaises linnas, vanas ja vägevas, kuid samas nii kasuahnes ja väiklases.
Pilt peaks seda ka peegeldama.
Õnnestus käia ja nautida imeilusat merd Pirita rannas - tormituul, mis puhus ainult suurendas seda meeleheidet, mis hinges pakitses. Nautimiseks midagi nii ilusat, võimast ja nii kurba. Seltskond, mis kaasnes, oli valitud, kuid mitte õige! Kaua peab inimene piinlema, et teda märgataks ja temast aru saadaks?! Hirm tekib. Kuid ei taha käia ka üksi. Parem jagada vähest kui üldse mitte selleks võimeline olla ja endale seda keelata! Kuid hing on puru. Nii puru, et raske väljendada.

Ronisin ka Teletorni...kahju vaid, et sealt hüpata ei saa! Vaade oli hingematvalt ilus. Valu mida tekitas mõte...oli sama suur. Pildistasin seda...linna...kõrbet, mis samal ajal ühendab ja eraldab nii paljusid inimesi.

Õnneks, vähemalt tunnen, et miski minus veel elab...looming nimelt. Kõik see kurbus ja hinge tükeldumine ei ole suutnud pühkida seda, mis kõige olulisem.

Ma tean, mida ma tahan, aga selle saavutamine tundub võimatu!