Kas pole tuttav tunne - aegajalt tabab see meid kõiki ja just kõige ebasobivamatel hetkedel. Lootust sel hetkel nagu polekski meie jaoks enam. Tundub nagu tormaksid teised meist mööda ja ükskõik kuidas ka prooviksime, ei suuda me nendega kontakti saavutada.
Kõikidele tundub olevat töö see üks ja ainus armastus, kellega nad oma südant ja voodit jagavad. Töö aga on tänamatu armastaja - tema ei toeta sind kui sa oled vana või haige. Sellisel juhul on pere/kallim selleks, kes toetab ja hoiab. Miks siis kõik küll nii ennast tööga seovad?
Ma ei ütle, et tööd ei tuleks teha - see on elu loomulik osa ja me ei saa ilma selleta oma elu kuidagi korraldada. Kas te ütlete jälle oma kallimale, et mul jäi veel palju tegemata ja homme pean kauemaks jääma? Siis on juba midagi valesti. Sest töö pole jänes, kes eest jookseb. Muidugi on tähtajad, aga isegi sel juhul ei tohi ainult tööle ennast pühendada. Igale projektile mõjub hästi üks kosutav õhtu, kus vaimul on võimalik rahuneda ja mõtetel selgineda.
Tahaksin, et suudaksin lubada, et mina kunagi ei sea tööd esikohale. See on unistus, mis aga ei pruugi tõeks saadagi. Aga kui ma ei proovi, siis sellest kannatavad minu pisikesed ja loomulikult armastus.
Armastus vajab aega, mitte ainult ühte-kahte ööd nädalas! Koos olemist ja suhtlemist - et teada, mida teine vajab ja millest tal puudus on.
Aga üks mida meil kõigil napib on just aeg. See mida arvatakse olema piiramatult. Üks hetk võivad inimesed niimoodi leida ennast üksi ja neil pole midagi teistega jagada.
reede, aprill 20, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar