Elu - suhtle, aga ära loe!?

Eks kõik inimesed ole mingil hetkel tabanud end mõttelt, et keegi kontrollib ja suunab nende elu. Tahes-tahtmata tuleb mingil hetkel sisse viia uuendusi ja korrektuure, mille puudumisel muidu varsti kogu ühiskond kokku variseks. Võibolla peaksime laskma kõigel ka nii toimida. Aga mulle isiklikult tundub, et tahaks vahepeal selle vastu mässu tõsta. Iseloom ei ole mind määranud alluma seletuseta. Koostöö on siin ilmas oluline, kuid kes määrab selle reeglid? Ma ei suuda ainult teiste reeglite järgi käia. Ma lihtsalt ei taha enam.
Väljas on küll imeilus kevad, aga masendus oma juhitamatust elust ajab värinad peale. Tahan rohkemat kui mul võimalik on saada. Tunnen seda nii tugevalt, et vahel ajab öökima. Mõte tormas läbi pea, et räägiks oma vanematega ja siis kaoks kaugele ja ilma kontakte jätmata. Saaks vähemalt rahu mõneks ajaks. Läheks näiteks vabatahtlikuks Aafrikasse või mõnda sõjakoldesse. Seetõttu muutus ka minu blogis - ei anna enam teada, kus ma liigun ja kellega. Võibolla mõnest mõttest saab ikka aru, aga mul suva.
Uudistest jooksis ka eile läbi see, et nooredad inimesed eelkõige suhtlevad otseselt teiste inimestega järjest vähem. Enamus ajast kulub ju lihtsalt neti avarustes enese reklaamimiseks ning seeläbi uute "suhtluste" loomiseks. Teisi inimesi enam tundma ei õpita. Ma ei müü ennast neti(loe: blogi) vahendusel, see ei anna minust mingit ülevaadet. Olen selline nagu olen, aga lisaks lugemisele on oluline mind ka reaalselt tunda.
Kirjutan edasi - see aitab mul lihtsalt ennast teatud asjades välja elada. Kõike te kahjuks lugeda ei saa, aga mingeid kilde ikka. Näiteks ilmast, poliitikute lollidest otsustest, inimeste narrustest, armsatest elamustest ja sellest mis lihtsalt ei tea miks on mind pannud kirjutama.