Avame paanikatoa!

Nii, nüüd siis tegin selle ära! Helistasin saadud kontaktile ja uurisin, et mis värk selle USA pakkumisega ikka on.
Asi algas nii - ükspäev tuli naabrinaine rääkima, et temal üks tuttav otsib ühele väliseestlasest perekonnale Eestist majahoidjat. Ja ta mainis mind sellele teisele inimesele. Sain kohe oma naabrinaiselt ka telefoni numbri, kuhu siis helistama pidin ise. Paar päeva läks seedimiseks, mõtlemiseks ning täna siis helistasin ja uurisin asja.
Nüüd ootan kirja sellelt kaugelt perekonnalt, et edasi uurida nende pakkumist ja sobivusel siis kokku saada ja paika panna kulgemised.

Võibolla on see see muutus, mis mind taga ajas juba tükk aega? Asi ei ole veel muidugi kindel. Kahtlusi tekitab see, kas julgen sellise muutuse ette võtta, kuidas jääb kooli lõpetamisega, mida arvavad sõbrad ja perekond jne.
Jätta maha kõik need inimesed kellest hoolin on väga raske. Samas muidugi on see võimalus, mis ei avane mitte igale inimesele. Kogemus oleks palju väärt ja peale selle saaks veel keele korralikult suhu.

Kaalun seda ja arvan, et küllaltki põhjalikult.
Mis oleks see, mis paneks mind jääma? Vanemate ja õe-venna soov vast mitte, sõprade vastuoleks võibolla. Perekonna loomine? Nu sellega ei tasu kunagi kiirustada, kuid hea põhjus oleks see küll.
Muidugi see lükkab ümber mu plaanid minna Säästva arengu instituuti õppima maastikuarhitektuuri. Õppida aga saaks vast ka USA ülikoolides.

Ma ei oska veel midagi arvata. Lasen uudisel veidi settida ja kuulan teie arvamusi hea meelega (või loen). Mis siis ikkagi saab, selgub arvatavasti kuu või pooleteise pärast.