Esmamuljed Londonist

Lahkumine oli raske. Ema silmis pisaraid näha ning kõigest väest enda omi tagasi hoides. Kõige raskem oli võibolla see, kui Eestimaa viimane jupp (Kõpu poolsaar) vaateväljast kadus. Kunagi varem pole sellist tunnet olnud, et peaks head aega soovima.
Aga nüüd olen ma kohal.
Tean nüüd, kui käed ja jalad valutavad, mis tunne võib olla kaamelil, kel suur koorem seljas. Hakkasin lennujaamast kulgema kesklinna ja siis Mottinghami poole nii, et ühe käega tõmbasin 20kg-st kohvrit ja teises oli ca 12kg-ne. Lisaks sellele oli seljas läpakas ja kaelas rippus fotoaparaat, mis kotti enam ei mahtunud.
Esimesed kulud Inglismaal tulidki transpordist - 9£ Terravision bussiga Stansteadist Liverpool Street´ile ning seal ostsin endale päevapileti 1-4 stsoonis sõitmiseks, mis maksis 6.3£. Suurimaks katsumuseks muutusid trepid, mida Londoni raudtee- ja metroojaamades on üllatavalt palju. Võiks ju arvata, et nii suur linn suudab oma puuetega inimeste ja lapsevankri või raksema koormaga klientide eest paremini hoolitseda. Õnneks leidus inimesi, kes vaadates mind tundsid mulle kaasa ning aitasid mind siis alla või üles liikuda. Tänan neid südamest!
Sõitsin Liverpool Street´ilt Bank´i peatusesse ja sealt London Bridge´i peatusesse, kus metroo raudtee vastu vahetasin. Edasi liikusime maapeal ja sai aknast välja vahitud. Kohale jõudmine võttis aega ca 3 tundi. Seega kui jõuluks koju lähen, siis pean vist ööbima lennujaamas :S
Kohvritega omapäi jäädes tuli mul hakata võitlema Londoni pinnamoega, mis on kaunilt lainjas. See oli nagu veaks oma kohvreid Kroonuaia tänavat mööda üles ja alla. Ja seda pidevalt. Lõpuks olin nii väsinud, et kõndisin õigest kohast mööda. Õnneks mitte palju.
Majas on meil 4 korterit, millest 2 asuvad all ja 2 üleval korrusel. Lisaks on meil oma jupike aega (ca 5X20m), mis on üpris metsistunud ja selleläbi toredam, kui naabrite lihtsalt laokil aiad.
Esimesed 1,5h istusin lihtsalt maja trepil, kuna keegi ei vastanud mu kellahelinale. Siis kui kuulsin kedagi sees toimetamas, kasutasin koputit. Sel samal hetkel aga sõitis majaette korteriomanik ja lõpuks sain ma katusealla. Õnneks polnud ilm külm ega vihmane. Küll nad siis vabandasid ette ja taha oma hilinemiste ja kella mitte kuulmise pärast. Aga polnud hullu!
Tuba on mul pisitilluke - ca 6m2. Voodi on 1m laiune ja ca 210 pikk. Siis on mul veel riidekapp, millel peab üks uks kogu aeg lukus olema, sest muidu kukuks ta vist uppi. Lisaks sellele on mul veel selline kitsas ja riiulitega kapp, mis siis hetkel kannab suuremat raskust mu asjade hoidmisel. Aken avaneb mul aeda ning kui ma selle nii lahti teen kui võimalik (avaneb imelikult) ja kõõlun natuke, siis näen ma kaunist vaadet Londoni kesklinnale. Meie aia taga kulgeb raudtee, mis annab väheke rohkema vabaduse ja tunne on positiivsem. Üleüldse on siin väga roheline ja peaaegu tekib maal elamise tunne. Siin lähedal on näiteks suured hobusekoplid, pargid ja tarbeaiad, mida siis tahtjad saavad endale jupikaupa rentida.
Täna käisin läbi ka oma tulevase koolitee, mis osutus pikemaks jalutuskäiguks kui ennist arvanud oleksin. Joonistasin endale igaks juhuks ka väikese kaardi, mille abil ma siis orienteerusin. Sellele kandsin siis ka olulisemad teele jäänud objektid (Eltham´i palee ja aiad, poed) ning peaks veel kandma nn. otsekad läbi parkide. Kooli minek võtab aega umbes tunni. Londonis on tähistatud korralik jalgrattateede võtgustik ning ka jalutamiseks ja vist ka rattaga liiklemiseks veel teine roheline võrgustik läbi aedade ja parkide. Sellega täna mässama ei hakanud. Selleks peaksin vist rohkem kohalikuks muutuma. Igal juhul on siin väga ilus jala liikuda ning ringi vahtida.
Veel märksõnu - vale liiklus :S võtab harjumist; taksod, postkastid ja telefoniputkad on nähtud; majad on harjumatud nii oma arhitektuuri kui kasutatud materjalide poolest; taimestik on ikka hoopis teine :D ja see on lahe; linnud laulavad ja oravaid on siin jube palju.