Kaevurid Supilinnas

Juba jälle meil kaevatakse. Seekord mitte autoteesid mööda, vaid kõnniteesid pidi. Ei tea küll täpselt, mis seekord siis neile sipelgad püksi ajas, kuid nad siblivad usinasti kasutades bobcat´i labidaid ja rehasid. Ja niisama kiiresti - tegelikult mitte eriti - lähevad maasisse kollased torud diameetriga umber 15 cm ja välja näevad nagu lõõtsad:) Heakene küll, eks ma siis lähen uurin täpsemalt kui nad meie värava ette jõuavad:) Seniks aga rahu ainult rahu. Maja muidugi vappub juba kopa tööst ja sellest kui nad kraavi täis ajavad ja pinnast tihendavad.
Mina - virk ja kraps nagu ma olen - kohe käbedasti oma aiast kõik ebasoovitavad kivid ja kivikesed kokku korjasin ja nüüd ootan värava ees võimalust need sinna kraavi puistata. Täna käis höövel Supikas tänavaid silumas ja nüüd saaks suurema vaevata kartulid kobedasse teesse panna. Kraapis see muidugi jälle üles natuke säilinud munakivisillutisest aga ega seda enam nii kui nii ei taastata. Korjasin siis maja eest kivid kokku ja osa tekkinud suurematest aukudest täitsin oma aia kivikestega. Munakad aga säilitan hoolega ja kasutan neid oma aias või tänavaäärse muru ääristamiseks. Siis katsugu vaid autod mu murule sõita. Ega muru pole parkimise koht!
Muide see lillakas maja on pälvinud Heade värvide linna preemia. Kõrvalolev maja aga on üks murede ja hädade pesa - uued omanikud olevat selle taastamisega hädas, kuid nad on tublid ja saavad hakkama. Kuigi jah - ka nad ise ei ole akendega, mis majale ette said ise väga rahul. Aknatootja tegi suure käki!