Sügisball

Käisin eile kinos vaatamas paljukiidetud uut eesti filmi. Kuigi ma olin väga väsinud enne kinno minekut, suutsin siiski seda jälgida.
Tegevus toimus Tallinna linnas ja peaaegu tervenisti Lasnamäe sürreaalsete mägede vahel. Pidi see siis olema tegelikkuse peegeldus või hoopis tugevate kujunditega rikastatud tõlgendus tegelikkusest? Seda ma kohe ei oskagi öelda.
Filmi vaadates tundisn sealt ära mitmeid oma elust läbi käinud inimesi, nende karaktereid, ja ka iseend leidsin sealt. See oli ühtaegu ehmatav ja ootuspärane.
Tükil ajal pole ma näinud filmi, mis oleks nii masendav, kurb, reaalne. Kogu see traagika, mis peegeldas tänapäeva inimeste üksindust inimeste vahel, oli vägagi mõtlemapanev.
Kes ei karda raskeid teemasid, sellel soovitaks kindlasti vaatama minna. Muidugi nõrganärvilistel ja ülikonservatiivsetel inimestel väga ei soovitaks.

Võibolla siis natuke Lasnamäest ka! See koht Tallinnas tundub mulle nüüd järjest rohkem huvitavana. Ei tea miks, kuid tahan teada kus, kuidas, kes kellega, miks jne. Kui enne ei olnud näinud selles kohas ilu, siis nüüd ma otsin ja ootan, mida Lasnamägi pakkuda võib. See ei tähenda just seda, et tahaksin sinna kohe elama asuda, aga isegi see pole võimatu (vaated on seal ju kohati lausa hinge kinnipanevalt ilusad).