Kuulan Massive Attack´i...mõtlen läinud kolmele kuule. August oli jube...isegi sellised sündmused nagu sünnipäevad ei suutnud hetke parandada. Pilved varjutasid päikest, mis nii vajas paistmiseks ruumi.
Ka september polnud kuigivõrd parem. Vähemalt algus mitte. Päästvaks osutus kooli algus ja oma vaprate kaasvõitlejate taaskohtamine tuttavas keskkonnas. Hea oli kohe vanasse koolimajja minna!
Maailma keeras peapeale septembri lõpp, kui päike leidis ennast jälle paistmas...hoolimata kõigis paksudest pilvedest ja pidevalt sadavast sõnade/lootuste pommitavast rahest. Enam see ei seganud. Raske on ikka veel, kuid edukalt olen toime tulnud kõigi situatsioonide nautimisega.
Tahaks ainult veel ja veel...ja veel..
Isegi ilmad, mis enam väga palju hullemaks minna ei saa, tunduvad naljakal kombel headena. Heledate riietega linnas lipata valge vihmavari peakohal on tänase päeva naelaks.
Mingi lolli naeratuse faas on käes. Kursakaaslased esitavad kohatuid küsimusi, millele vastamine võimatu. Mida ikka öelda...pole ju midagi...
Tean vaid, et elu on kiire...nii kiire, et vahepeal tahaks rongilt maha hüpata ja peitu pugeda. Põgeneks näiteks Narva-Jõesuusse või Toilasse. Kuhugile mereäärde...võtaks kaasa vaid raamatu ja korgitseri..soojad riided ja ...lihtsalt läheks!
Pildile...ikka veel arvas ...ebatavaline..meri ja päike...tuul...armastus..
2 kommentaari:
Jahh, eks ta ole...
tahtsin ka kord veel, veel ja veel... vist isegi praegu tahan veel ,veel ja veel. Paraku, pean tõdema, et see kes mulle selle lootuse andis, on see sama, kes on enda meelt taas muutnud. Sellest on muidugi kahju, kuna see mis tähendab veel, veel ja veel ühele, ei pruugi olla sama mis ta tähendab teisele.
Postita kommentaar