Vaatasin oma viimase reisu pilte, õigemini küll oma suure eeskuju kajastust sellest. Mõnusalt soe tunne tuli hinge - tahtmine tahasi minna, süüa pastat ronida mööda järske mäenõlvu, juua kohalikku veini, ujuda...chillida...kõike seda igatsen taga.
Kuid see on minevik, sinna hetke enam tagasi ei saa...ja hea ongi...edasiliikumine võimaldab kogeda alati midagi uut.
Nagu ka sel nädalal - aeg tegi kui hüppe! Kahel päeval polnud vahet, ööd olid kui olemata, hinges põhendamatu rahulolu. Parim oli see, et sain käia ära.
Hea on olla teel...see ei ole põgenemine...pigem vajadus...eluvajadus. Küll leian ka koha, kus olla tahan pikemalt. Võibolla Eestis, võibolla väljaspool...kes seda teab!
Tunne on hetkel õige, miks ja kas peaks, ei tea...ei tahagi teada....lihtsalt naudin elamist oma filosoofia järgi. Reisima peab, kellega ja kas...eks seda näitab hetk, mil teele asun! Hetki on selliseid, mis kutsuvad...linnud...värvid...
Nägin midagi ilusat, vana...lootust pakkuvat...
Kiltsi mõis...
Neeruti mõis...
Arbavere mõis...
Ja Malla mõis õhtuvidevikus...
Ilus muusika...soe söök ja hea seltskond...Tänan!
2 kommentaari:
Eks need reisid ikka sellised on, hinge rännakud. Lugedes sinu sõnu, tekis üks oluline küsimus.... kui oled nii aldis kõigeks mis uus, kuidas võid silmad panna kinni ja olematuks teha, kõik see mis oli. Mõistan, et alati on võimalik keerata endale uue lehe, kuid kas on võimalik kustutada eelmist, selles pole ma nii kindel. Mõtle sellele, et eelnevate lehtedele need kes värve valisid, valisid neid endi parimate palletidest. Hingedepäev on ju just selleks, et meenutada .....
eelmisi lehekülgi oma elust ma kustutada ei taha, kuid elada vaid minevikus on mõtetu. olen orienteeritud tulevikule. kui aga on võimalus maha magatud, siis on see võimalus läinud...ja igaveseks...või nagu mõned targad väidavad...kuni järgmise korrani!
Postita kommentaar